Kuuldu vapustas teda. Haapsalu lähedal liiklusõnnetuses hukkus neli tema söetehase Nap Konsult OÜ töötajat. Kõik neli noort meest töötasid söebriketi pakkijatena. Ühte neist, vahetuseülemat Andres Aljasmetsa, tundis Per juba lapsena.

Kui Per nädal hiljem, reede õhtul Andrese matustelt lahkus, tabas teda raev. Karmi olekuga mees - tätoveering käsivarrel, kõlisev luukerepeadega võru ümber randme, kuldne klotser sõrmes - ärkas ammuuinunud sotsiaalpedagoog, kelleks ta 30 aastat tagasi Vjaxö Ülikoolis õppis.

Ta töötas pärast kooli paar aastat noortega, oli vahelüliks politsei, kooli ja kogukonna vahel ning taipas nüüd, kui sõitis matustelt koju, et on selles olukorras juba korra olnud. Et mis juhtub, kui riik ei hooli lastest.

Aga mitte ainult.

Kui Per Nordqvist soovis hukkunud noormeeste lähedastele maksta matusetoetust, kangestus ta raamatupidaja info peale. Per sai teada, et tema firma peab sel juhul maksma ka sotsiaal- ja tulumaksu.
„Kui tahan anda 1000 eurot, siis mina pean maksma 1700. Mis riik see selline on? Matusetoetuse puhul maksta sotsiaalmaksu?!“

Per Nordqvistil on Eestis kokku sada töötajat, ta on siin elanud 22 aastat ning teeb palju heategevust. Perd Nordqvistile ei meeldi küüniline ühiskond. Aga just sellisesse riiki sündisid need viis, kes liiklusõnnetusesse sattusid. Ehk teisisõnu – see noorte inimesega juhtunud õnnetus sai alguse juba palju aastaid tagasi.