Uudistevabriku direktor
Baltic News Service Eesti peatoimetaja Anvar Samost ei armasta olla oma kabinetis. Sellest allalastud kardinatega väiksest tolmusest ruumist leiab teda harva. Eesti suurima uudisteagentuuri juhi töökohaks on hoopis hiiglaslik U-kujuline laud, mis paikneb keset jäähokiväljakuna avarat saali. Lauda katavad paberid, valuvaigistipakk ja kaks arvutikuvarit, mida Samostile meeldib sageli kasutada korraga. Vaatamata paarikümnele ülekilole on Anvar Samost märkimisväärselt vilgas mees.
Kiirus on Samosti kirjeldamisel oluline märksõna. See raamideta prille kandev, kergelt kopraonuliku näoga härra mõtleb kiirelt, räägib kiirelt ja vihastab ruttu. Raadio 2 saate "Olukorrast riigis" kuulajad teavad Samosti madalat ühiskondlikku valuläve omast käest. Otsekui hormoonide abil on kosunud ka tema karjäär – 1. augustist 2006 hakkab ta juhtima uudisteagentuuri BNS filiaale nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Samostile pole see kaugeltki esimene vastutusrikas amet – kõigest 23aastasena sai temast BNSi majandusuudiste peatoimetaja ning juba 21aastaselt oli palganud ta majandusosakonna juhiks tänaseks hingusele läinud Hommikuleht.
Ilmselt on Anvar Samost ainus Eesti ajakirjanik, kellele on tehtud tööpakkumine Tallinna lennuväljal. Hommikulehe peatoimetaja Enno Tammer tahtis parajasti USA Georgia osariigi ajalehes Waycross Herald News end täiendavat Samostit meeskonda nii väga, et uuris välja ta naasmisaja ja sõitis värbama – äkki keegi jõuab ette – otse Ülemiste lennujaama. "Anvar ei mõelnud kaua, vaid andis sealsamas põhimõttelise nõusoleku," kiidab Tammer. "See oli võluv otsustamise kiirus ja riskijulgus, kuid ruttu sain nägema, et Anvarit ei iseloomusta mitte ainult need iseloomujooned. Anvar oli oma nooruse kohta üllatavaltki küps, tark ja valmis."
Kunagine hommikulehtlane Barbi Pilvre meenutab, et noor "Samost armastas jäätist ja sõi pakist lusikaga nagu väike poiss, ehkki käitus üldiselt nagu tähtis jupi". Veel märgib Pilvre ära, et majandusajakirjanikul oli visioon panna Hommikulehe kultuuriosakond avaldama järjejutuna Stephen Kingi romaane, mis läinud vastuollu sama väljaande palgal olnud Mihkel Muti kultuuriarusaamadega. Mutt on suutnud tolle nüansi tänaseks päevaks oma ajust välja tõrjuda, kuid üks mälupilt on siiski jäänud – väga energiline ja ameerikalik Samost sammub, kokakoola pudel käes, läbi Hommikulehe toimetuse saali, vastandudes nii teravalt oma vanematele kolleegidele, kes olid omandanud aastate jooksul kombe teha lehetööd "kerges jõminas". Alkoholi suhtes on Samost kaastöötajate sõnul reseveeritud tänase päevani, jäädes kaineks ka BNSi pidudel. Portveine ja teisi kalleid napse meeldivat talle nautida vaid oma kodus ja sentimeetri kaupa.
Mitte kõigil pole Anvar Samosti kohta varuks nii häid sõnu. Peamine Nemesis on Keskerakond, kelle Samost on üles ärritanud kriitiliste märkustega raadiosaates "Olukorrast riigis". Vastulööke jagab Savisaare partei ajalehes Kesknädal, mis lahkab vihatud ajakirjaniku küsimust monotoonse järjekindlusega. "Millest see maniakaalne kummituslik viha Keskerakonna ja isiklikult Edgar Savisaare vastu?" küsib Kesknädala psühholoog Anne Tuurand ühes leheloos näiteks. Ja vastab ise: "Jääb arvata, et taoliste väljaastumiste ajendiks on Anvar Samosti isiklikud frustratsioonid, mis kuuluvad vähemalt psühholoogia, et mitte öelda psühhiaatria valdkonda."
Teine kirjutis keskendub Samosti ammustele kooliaastatele: "Kui Anvar alles põhikoolis käis, oli ta tüüpiline, tänapäevalgi aktuaalse koolivägivalla ohver. Oma priske kehakaalu ja kohmaka, natuke naljaka liikumisviisi tõttu oli ta eakaaslaste togimisobjekt. Küll surusid suuremad poisid Anvari vahetunnil koridorinurka ja tagusid seni, kuni ohvril oli sukkpüksisäär pissist märg, küll peideti ranits ära. Nüüd püüab Anvar oma kannatuste eest kõigile kätte maksta," kinnitab keegi Malle Reek.
Kesknädala suure luubi all pole jäänud varju seegi asjaolu, et Samostil pole formaalselt kõrgharidust. Priit Pulleritsu käe all ajakirjandust õppinud Samost vastab, et see on tõsi – ta on sooritanud kõik riigieksamid, kuid diplomitöö jäi kirjutamata ja seda järele teha pole tal "kavatsustki". Sest "miks ma peaks?". "Mul ei ole seda paberit vaja. Omast arust ma saan hakkama, see paber ei tee mind targemaks inimeseks."
Kui jätta kõrvale pooleaastane kõrvalepõige suhtekorralduse valda – Baltikumi olusid hästi tundva mehe palkas sajandi algul Eesti Energia, et aidata teha lobi Läti-suunalistele laienemisplaanidele –, on Samost olnud BNSis tööl üle kümne aasta. Selle ajaga on kunagise ETA tillukesest konkurendist saanud päevas üle 1000 infoühiku tootev uudistevabrik, mille aastakäive ulatub üle 30 miljoni. Taevas pole siiski pilvitu, sest mõnelgi hinnangul läheb BNSil kvaliteetuudiste tootmise asemel liiga palju auru oma maailmavaate propageerimisele. "BBC uudiseid lugedes saad ülevaate, mis toimub maailmas ja Inglismaal, BNSi lugedes sa ei tea pahatihti, mis Eestis toimub," lausub Bonnieri preemia laureaat Tarmo Vahter. Samas pole Soome kapitalile kuuluval uudisteagentuuril Eestis oma nišis konkurenti ja ka Lätis ja Leedus läheb infoäri Samosti sõnul "esimest korda" tõeliselt hästi. Võimalused arenguks olevat lõunas samas veel suured.
Tööle saabub Samost kell kaheksa, mis on tema standardite järgi hilja – veel mõni aeg tagasi oli ta kontoris kohal juba kell seitse. Kell üheksa toimub päeva ainus ja vaid viis minutit vältav koosolek ning hiljemalt 18.00 hüppab mees oma sportlikku Mazdasse, võttes suuna tagasi Saue vallas paiknevasse Alliku külla. Sealses talumajas, kurikuulsa steriliseerimistehase läheduses, elab Samost koos oma ajakirjanikust naise ja tütre Laura Mariega. Tehas ise ei häiri teda karvavõrdki ("vesi on nii puhas, kraavid on konni täis"), küll aga märgib ta äkkvihahoos ärri põristama hakates ära, et teda "är-rr-itab see kari kodanikke, kes ei oma m i n g i t ettekujutust sellest, millega steriliseerimistehas tegeleb, aga on sellegipoolest ässitanud üles mõned mitte kõige targemad ajakirjanikud – enamasti Äripäevast! Lollus är-rr-itab mind nii õudselt."
Asjaolu, et Samost Äripäevast palju ei pea, on ajakirjandusmaailmas hästi teada. Väidetavalt ei tervita ta Äripäeva inimesi, kuigi mõlemad toimetused paiknevad samas hoones Pärnu maantee viadukti lähistel. Oletatakse, et antipaatia juured ulatuvad päeva, mil Äripäev esimese ajalehena BNSi toodetest loobus, võttes seni uudisteagentuurile makstud raha eest tööle hoopis ühe lisaajakirjaniku – hiljem on sama trendi järginud näiteks Päevaleht.
Samost annab mõista, et meediaväljaanded moodustavad BNSi klientidest nagunii vähemuse – eesti keeles toodetavate uudiste põhitarbijad olevat riigiasutused ning eraettevõtted. "Me teeme head, kvaliteetset uudisajakirjandust," rõhutab ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Uudiseid kirjutab Samost tänase päevani ise sarnaselt BNSi "kümme-nuppu-päevas" reareporteritega. Viimati kirjutas läinud reedel. Millest see uudis rääkis, Samostile esmaspäeval toimuva intervjuu ajaks enam paraku meelde ei tule.
Anvar Samost
- Sündinud 3. augustil 1971 Sondas. Ütleb sealseid rahvuspingeid meenutades, et teab, mis tunne on olla "vihatud vähemus". Külastab Ida-Virumaal elavat isa vähemalt kaks korda kuus.
- On osav läbirääkija, kes suudab oma partnerites tekitada tunde, justkui esindaks ta "mingit heategevat organisatsiooni – ükskõik kui palju raha nende uudiste eest BNSile maksta, ei kata see nende tegelikke kulusid mingil juhul".
- On üks Baltikumi olusid kõige paremini tundvaid ajakirjanikke Eestis. Läti ega leedu keelt ei räägi, kuid luges üksvahe sellegipoolest lätikeelse BNSi uudiseid iga päev. "Me tahtsime teada, millega nad seal tegelevad," märgib napilt põhjuseks.
- Armastab kirglikult autosid ning möönab, et parklast läbiminek kipub aega võtma. Läheb kolleegide sõnul "alati leili", kui mõnd autosid või kiiruseületamist puudutavat uudist näeb.
