Uued ekskavaatorid rahvuslikus ajumaardlas
Kõige väärtuslikum loodusvara tänapäeva maailmas on ajud. Eesti kooliõpilaste pead on sellest imelisest ressursist tulvil – kuid ainult nii kaua, kui kaua kulub koolisüsteemil aega laste ajuvara ärarikkumiseks.
Kõlab šokeerivalt? Kuid just säärane järeldus koorub välja mitme viimastel aastatel tehtud uuringu kõrvutamisel.
Viimati 2003. aastal korraldatud uuring TIMSS võrdles kümnete maailma riikide neljandate ja kaheksandate klasside õpilaste võimeid matemaatika ja reaalteaduste vallas. Selgus, et meie planeedi kõige väärtuslikumad ajumaardlad kasvavad Singapuris, Koreas, Hongkongis, Taiwanil, Jaapanis, Belgias, Hollandis ja… Eestis.
Just auväärsele kaheksandale kohale asetas uuring Eesti kaheksanda klassi õpilaste matemaatilised võimed. USA lapsed jäid 15. kohale, rootslased 17. kohale ning noored inglased kõige viimasele – 46. kohale.
Veel roosilisem on pilt reaal- ja loodusteadustes (science) laiemalt. Kõige taibukamate koolilastega riikide pingerea ülemine ots näeb välja järgmine: Singapur, Taiwan, Korea, Hongkong ja Eesti. Alles seejärel Jaapan.
Kus on siis probleem? Selles, mis tuleb pärast kaheksandat klassi.
Kotermann matemaatikaõpikus
Näib, et Eesti koolisüsteemis – või ühiskonnas laiemalt – elab mingi kotermann, kes peletab matemaatiliselt andekad lapsed reaalteadustest eemale. Sest vaid väga vähesed noored tunnevad keskkooli lõpus soovi ja julgust valida riigieksamiks mõni reaalaine.
“Enamikul meie keskharidusega koolilõpetajatel puudub huvi reaalteaduste vastu,” tõdeb Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent pedagoogikateadlane Olev Must. “Kui pidada silmas kõiki neid noori, kes aastatel 1997–2004 sooritasid gümnaasiumi riigieksameid, siis 43 protsenti nendest ei ole sooritanud eksamit ei matemaatikas, ei füüsikas, ei keemias. Kõigis kolmes aines on oma teadmisi näidanud veidi enam kui üks protsent riigieksamite kõikidest sooritajatest.” Ning see tendents on aina kahanev.
Keskkoolis tehtud valik kajastub mõistagi ka ülikoolide toodangus ning lõpuks karjäärivalikutes. Must märgib, et Soome noores generatsioonis (20–29aastased) leidub iga 1000 inimese kohta 16–17 loodusteadusliku või tehnoloogilise kõrgharidusega inimest, Eestis aga vaid kuus-seitse.
Suures osas võib just selle erinevuse tulemuseks pidada meie rahvuslikku eneseteadvust traumeerivat tõsiasja, et soomlastel on Nokia, meil aga kõigest Nokiate kasutamise arved. Kõige hullem on, et kellelgi pole seni tulnud head ideed olukorra muutmiseks ja kotermanni väljaajamiseks. Võib-olla on meie õpetajad lihtsalt liiga ranged, peletades lapsed eemale iseenesest niigi üsna keerulistest teadustest? Soome kirjaniku Hannu Raittila romaanis “Canal Grande” juhtub üldajaloo dotsent Heikkilä pihtima oma matemaatikatunni traumat: vihale aetud õpetaja oli kord kõik klassi poisid saatnud geomeetriaõpikute abil mäe kõrgust mõõtma. Nii saigi Heikkiläst humanitaar, tragikoomiline kuju.
Usk ja kaitsetahe
Koolis õpetatavate ainete teemaline väitlus keerleb Eestis juba aastaid hoopis usundiõpetuse üldprogrammi viimise ümber, millele sel nädalal lisandus kaitseministri mõtteavaldus kohustusliku sõjalise algõpetuse taastamisest. Kumbki neist pole reaal- ega loodusteadus.
“On loomulik, et keskkooli lõpus tuleb kirjutada kirjand, sest inimene peab oskama kirjutada,” ütleb Olev Must. “Ent on arusaamatu, kuidas on võimalik keskkool lõpetada ilma, et inimene näitaks oma oskust arvutada.”
Ent isegi kui lüüa reaalainetele lõplikult käega, jääb ikkagi küsimus, miks just usundiõpetus ja sõjaline kasvatus. Senine arutelu on näidanud, et usundiõpetus kohtaks nii või teisiti osa rahva ägedat vastuseisu ning sellisena ei saaks temast väidetava eetikakriisi leevendaja, vaid hoopis süvendaja. Ka ei pulbitse meie riik ega selle lähinaabrus religioossetest rahvastest, kelle hingeelu praktiline tundmine on igapäevaseks toimetulekuks möödapääsmatu. Vastupidi, Eesti on üks ilmalikumaid riike kõige usuleigemas maailmajaos. Kui reaalainete osakaal kooliprogrammis ilmtingimata just peab millegi uue kasuks vähenema, siis leidub ka paremaid kandidaate.
Võib-olla sobiks kooliprogrammi hoopis semiootika, mis relvastaks inimest elukestvaks võitluseks reklaamimaailma salalike kujundite vastu ning aitaks muu hulgas eristada kohukest ja erakonda? Või loogika? Äkki prooviks Eestimaad ilusamaks muuta kohustusliku disainiõpetuse abil? Kuidas oleks lood soome keele üldise õpetamisega, et sulandada ka Tallinna-väline rahvastik valutult meie riigi uude rolli Lõuna-Soome maakonnana?
Ning milleks küünalt vaka all hoida – astroloogia on juba jõudnud India ülikoolidesse ja Eesti teleuudistesse ilmateate ette. Ajalehed avaldavad päevahoroskoope kuuel korral nädalas, päevakohaseid jutlusi aga ehk vaid jõulu ajal. Järelikult on isegi astroloogia meile olulisem kui usundiõpetus.
Kui ajumaardla kaevandamiseks ekskavaatorit ehitada ei oska, teeme parem uhke mururulli.
