Just see on üks võtmeküsimusi, miks väärivad need poed ära märkimist – seal müüdav kraam on trendikas, originaalne ja rokkivalt hullumeelne. Ja täiesti öko!

Need naised seisavad ise leti taga, müüvad noorte eesti disainerite ehteid-riideid ning putitavad embleemide ja paelte ja nööpidega ise asju ilusamaks.

Meedias on juttu olnud Tartus suvel uksed lahti teinud taaskasutuspoe Berliin avamisloost, mida peavad näitlejannadest sõbrannad Maarja Jakobson, Piret Simson, Kat­rin Pärn ja Kristel Leesment. Kui see pood on avatud vaid laupäeviti, siis alles hiljuti tehti Tallinnas lahti kaks samasugustel põhimõtetel loodud sekkarit, mis on avatud nagu “päris poed”, kuuel päeval nädalas.

Väike-Karja tänava ühes sisehoovis asuva butiigikese Morš panid püsti sõbrannad Marta Vaarik (23) ja Marleen Armei (26).

Marta: “Käisime suvel Berliinis ja tundsime end seal tõeliste maailmavalitsejannadena! Suur hoog tuli sisse! Seal olles ja kõiki neid noorte kohti, kohvikuid nähes tuligi meil idee, et peame midagi ka ise tegema. Tahtsime pakkuda ka siin seda Berliini tunnet, avatust, kus inimesed julgevad üksteisele otsa vaadata ja komplimente teha!”
Marleen: “Aga süüa me nii hästi ju ei tee, et kohvikut teha. Ja et riietega oleme me niikuinii kokku puutunud, oli see alguseks hea variant. Üks meie sõber nägi unes, et hakkame poodi pidama, ja sealt sai see asi põhilise tõuke.”

Tüdrukud toksisid emade-isadega poeseintelt krohvi maha

Tüdrukud panid suvel oma tulevases poekeses suurejoonelise remondi käima.

Võtsid emad-isad appi, et telliskiviseintelt krohv maha toksida, ripplagi alla võtta ja põrand korda teha. Sündis hubane poeke, kuhu septembri alguseks toodi sisse mõned antiik­esemed (peeglid, võimas retrokassa ja grandioosne lett-laud, millel kandikul külalistele mõeldud küpsised-õunad) ning laadung hoolega kogutud riideid ja vidinaid.

Marta: “Me oleme sekkari-inimesed ja käisime Eesti maakohtade poodides kaupa uudistamas. Endal oli ka ilusaid asju kogunenud, mida ise eales kandma ei hakka.”

Marleen: “Mina ei ole kunagi uusi riideid ostnudki! Mul on ema õmmelnud või siis on need teise ringi asjad.”

Põnevamad asjad, mis seal silma hakkavad, on ehe Star Treki lauatelefon, mille kosmoselaeva tipus hakkab vilkuma punane tuluke, kui keegi sisse helistab. Riiulitel seisavad veel väikesed Batmani plastmasskujukesed, nõud, prillid, suurtes kogustes erinevaid tuhatoose, kaktusi, Morši oma ehteid ja noorte disainerite tehtud ehteid.

Marleen: “Meil oli siin üks musta-valge-kirju, igatepidi puhvis kleit. See oli ühe moelooja tehtud, kes tegi 50-60ndatel filmidele kostüüme, kusjuures ühes mängis Marlon Brando! See ootas siin oma aega ja lõpuks tuli üks moefänn ja ostis selle ära. Ütles, et oooh! see on ju minu kleit!”

Muide, absoluutselt kõik, mis Moršis on, on müügiks. Isegi väike nagi seinal.

Ootavad presidendiprouat

Marleen räägib, et kuna Eestis haute couture’i väga ei kanta, siis kasutatud disaineririietele nad rõhku ei pane. Neil on igasugust kraami.

Nii kalleid kleidikesi kui T-särke meestele, mõned riided lastele, saapaid, pluuse, seelikuid, jopesid, raamatuid, vinüülplaate jne.

Keskmiselt jäävad riiete hinnad 50 ja 300 krooni vahele.

Marta: “Me tahame propageerida seda, et inimesed julgeksid olla omanäolised. Et nad komponeeriksid midagi hipsterilt, midagi kallist, midagi vintage’ilt. Kasutatud riideid ei tohi karta. Kui see asi on juba 50 aastat vastu pidanud, saad talle ju kindel olla!”

Tüdrukud pesevad müüki tulevad asjad ära, parandavad katkised kohad ja lisavad põnevaid detaile. Ja siis tulevad kodust, suur must prügikott turjal, uue elu saanud asjadega poodi tagasi.

Veel ütlevad nad, et viis kuud avatud olnud poe üks suurem külastajaskond on koolitüdrukud, kellel, tundub, et on praegu käes kõige rohkem raha.

“Aga meie sihtgrupp on muidugi laiem. Presidendiprouat alles ootame!”

Teine uus pood on vanas vabrikus

Teine uus, alles aasta algul avatud noortepärane pealinna sekkar on Faktory. Pood asub vanas tselluloosivabrikus Tartu maan­teel. Teda peab ansambli Honey Power bassimängija Inga Nõlvak (27) koos oma vennaga. Seal on Ingal abiks Anu Tamm (27), endine kolleeg kohalikus MTVs töötamise päevilt.

Pood on väga suur ja täiesti vabrikulik. Enne laius seal 400 ruutmeetril puidutöökoda. “Me lasime kõik survepesuga üle: laed-seinad-põrandad.

Ehitusmehed ehitasid liftišahtid prooviruumideks – meil on vist Tallinna suurimad prooviruumid! – ja panid kunstmuru maha.” Siin on nii avar, et ruumi on jätkunud isegi lastenurgaks.

Faktory poepidajad hangivad praegu riideid, jalanõusid ja tekstiili Norrast ja Saksamaalt, mööbli Soomest.

Inga: “Me oleme üritanud väljaveninud riided välja visata. Mu sõbranna just ütles, et olete vist esimene kaltsukas, kus ta ei ole leidnud ühtegi väljaveninud pluusi. See on tõeline kompliment, kuna tegemist on tõelise kaltsukahaiga!”

Ka neil on kaupa noortelt eesti disaineritelt. Näiteks Pink Banana vidinaid, mille on teinud Talboti-nimelise bändi trummar Chopper. Veel on neil Moonika Saar­soo ja muusikablogija Penny Lane’i ehteid, 11. klassis õppiva Anete Palmiku lõigeteta valmistatud riided. Anu ise teeb ümmargusi piltidega kõrvarõngaid firmamärgi all Edevuse Laat.

Inga: “Me tahame, et inimesed teeksid pikkadel talveõhtutel kodus midagi lahedat ja tooksid siia müüki. Et inimestel oleks koht, kus oma väga lahedaid ja originaalseid asju turustada.”

Ja Anu: “Näiteks neil, kes on jäänud tööst ilma ja huvitavaid mõtteid pea täis, soovitaksin kindlasti neid mõtteid teostama hakata. Ettevõtlus ei ole nii keeruline tegevus, kui kaugelt paistab. See on niivõrd äge, nii motiveeriv ise midagi ära teha. Isegi kui metsa läheb, saad sellest nii suure kogemuse ja nii palju energiat!”