Estonian Airi pardakuukirja In Time (Kevad 2003) uus kaanekujundus on väga hea! Ja kohe algava Pariisi-lennu reklaamiplakatid samuti. Huvitav, kes see nii lennukalt ja kreisilt pastakaga sodiv kunstnik on? Ta võiks ka Areeni kaanele midagi teha. Üldse, kogu kujundus liigub minimalistliku puhtuse poole. Ka ajakirja sisu on uue toimetaja Epp Alatalu juhtimisel muutunud meeldivalt ühtlasemaks, professionaalsemaks ning lisandunud uusi prominentseid autoreid. Kuidagi mõttetud lasteküljed on lõpuks ometi ära kadunud, trafaretsete reisiheietuste asemel pakub lugemist õigesti ajastutud informatiivne sissejuhatus lennufirma uude sihtpunkti – Pariisi.
Reformi õhulisema kujunduse suunas on läbi teinud eesti ajaloo leheküljed ja sihtkohtade sündmustekalender. Kahjuks, ilmselt ruumi puudusel, on sündmustekalender aga valdavalt ingliskeelne (adressaadid ümbervahetatud - Tallinna sündmused antakse hoopis eesti keeles!), ning ajalooküljel märkasin paari dateerimisnäpukat. Kuid see ei muuda positiivset üldmõju. Ma ei tea küll, kui palju Estonian Airi ajakirja loetakse, ent firma meeldejääva imago kujundamisel on sellel kindlasti oluline osa (sama mis Estonian Airi algusaegadel pokaalil vahuveinil lennukisse sisenenud reisijaile).
Uuenev “Teater. Muusika. Kino” (2/2003) versus Muusika (3/2003)
Ajakirja uue kujundaja Jüri Kassi teise numbri kujundustöö liigub nüansseerituse suunas. Ühtlustunud on impressumikirjade paksus, näiteks. Sisukorda ajakirja nime kohale on trükitud aastakäigu number. Aga kelle foto on endiselt prantsuse lipu värvides esikaanel? Miks ma pean vastust otsima impressumist? Eelistaksin Muusika kaant.
Kuid mis on kahe muusikaväljaande sisuline erinevus, on raske öelda. Samad teemad läbivad konkureerivaid ajakirju. Kuuldavasti peaks Muusika olema populaarsema kallakuga, softim, klišeevabam, TMK vastupidi akadeemilisem ja traditsioonilisem. Võrrelgem pealkirju: “Pille Lill ja laulu värvid” ja “Ema ja poja laulud” – arvake ära, millises ajakirjas üks või teine kirjutis ilmus? Nii et erinevus on minu jaoks kaunikesti illusoorne.
Mida ma tahaksin aga TMKst uuesti lugeda, on teatri-muusika-kinoilmaga seonduv kunst nagu ühe teise Madis Kolgi aegadel. Lavakujunduse, kostüümi- ja filmikunstnike tööde, happeningide, kontserdiplakatite, flaierite arvustused, lühidalt ja vahedalt eelviimasel leheküljel. Kaasaegse teatri- ja kinoarhitektuuri tutvustamine. Või võtab Muusika need teemad aplombikalt üle?
