28. septembri õhtul 1994 käisid inimesed üle Eesti merd vaatamas. Üksinda, paaris, perede kaupa silmitsesid nad halle laineid ja kajakaid, kes tuulise vee kohal kaeblesid. Paljud nutsid.

Läänemeri röövis tol päeval 852 inimelu. Kannatasid aga tuhanded, sest hukkunutest jäid maha abikaasad ja elupartnerid, lapsed ja vanemad, sõbrad ja tuttavad.

Teisipäeval möödub taasiseseisvunud Eesti suurimast liiklusavariist kümme aastat. Ekspressi toimetajad otsustasid suvel, et otsime üles kõik need eestlased, kes katastroofist eluga välja tulid. See oli auahne mõte, mida me ei suutnud ja peagi enam ei tahtnudki ellu viia.

Küsimus ei olnud selles, et me ei osanud kõiki pääsenuid üles leida, vaid hoopis selles, et paljud neist ei soovinud juhtunut meenutada. Vanasõna ütleb küll, et aeg parandab haavad, kuid näib, et see ei kehti Estonia puhul. Ja neile, kes on kannatada saanud, ei tohi valu juurde tekitada.

Seetõttu esitame tänases lehenumbris kirju valiku inimestest, kes olid õnnetusega seotud: pääsenud, kannatanud, nende abilised. Te saate teada, mida nad tegid tookord ja järgneva kümne aasta jooksul.