Äsja Londonis energiafirma ajaloo edukaimale võlakirjaemissioonile punkti pannud Liive ei mõelnud kaua ja otsustas ameti vastu võtta. Kui oled müünud 4,7 miljardi krooni eest obligatsioone koos maailma võimsama pangaga Citigroup, ei pruugi rahandussektoris niipea uusi põnevaid väljakutseid leida.

“Ei saa just öelda, et Gunnar Okki üle hinnati, aga teised mehed ei paistnud tema tagant eriti välja,” nendib EE nõukogu liige ja endine majandusminister Meelis ­Atonen. “Väga hea, et Liive saab nüüd ka ennast number ühena proovida.” Atonen oli muide üks neljast nõukogu liikmest, kes arvas, et uue juhatuse esimehe töölepingu võiks sõlmida kohe kolmeks aastaks. Jäi siiski aastane leping.

Juba enne ametisse asumist sai Liive esimese ülesande: panna kokku oma meeskond. Tema enda vabaneva finantsjuhi koha täitmise kõrvalt tuli leida asendaja koos Okiga lahkuvale teeninduse direktorile Marko Alliksonile. Endise jaotusvõrgu finantsjuhi Margus Kaasiku oli ta välja vaadanud juba varem, Tiit Niguli rääkis üle Hansapangast.

Nagu Liive kasvas Oki kõrvalt riigifirma juhiks, peab ta enese edutamise eelduseks endale järeltulija koolitamist: “Vahel juhid kardavad, et kui nad võtavad endale liiga head alluvad, siis äkki need saavad temast paremaks. Sinu väärtus kasvab sellega, kui suudad endaga kaasa tõmmata selliseid inimesi ja võtta endast paremaid inimesi tööle.”

Vene kriisi õppetund

Liive on energiafirma rahaasju ajanud seitse ja pool aastat. See on olnud tema elu kõige pikem ja huvitavam töö. 1990. aastate alguses kinnisvaras kätt proovinud noor rahandusspetsialist tuli EEsse Tallinna Sadama finantsjuhi kohalt 1998. aastal. Just siis, kui lahvatas Vene kriis.

Esimeseks tõeliseks kondiprooviks sai kriisi järel ettevõttele vajalike investeeringute jaoks raha leidmine. Kõik välispangad olid siit minema jalutanud ja keegi ei tahtnud kuuldagi ettepanekust ebamääraste majandusnäitajatega energiafirmale laenu anda. Ometi õnnestus Liive eestvõttel sama aasta detsembris sõlmida selle piirkonna esimene laenuleping Saksa pankade sündikaadiga 50 miljoni marga ulatuses. “Pidime lihtsalt neid veenma, et me ei ole Venemaa, ja näitama oma tulemusi, mis tollal küll ei olnud veel eriti head,” meenutab Liive.

Liive suurepärast suhtlemis- ja veenmis­oskust tunnustavad nii endised kui praegused kolleegid. Paljud edukad tehingud ongi sündinud tänu tema ­raugematule innule. Just nagu käiks ta ­salaja Narva elektrijaama kateldest energiat ­ammutamas.  

Majandusministeeriumi ­energeetika osakonna juhataja Einari Kisel töötas Eesti Energias energiakaubanduse direktorina juba enne, kui Liivest sai tema ­ülemus. Kiseli hinnangul on Liive ­muutnud EE finantsjuhtimist tundmatuseni. “Sandor on emotsionaalsem ja vitaalsem kui Gunnar. Talle ei lähe peale inimesed, kes pole hingega asja juures ja lasevad jala sirgeks.”

Laksud USAst ja Leedust

Pärast esimest edukat rahastamistehingut tulid aastaid väldanud läbirääkimised rahvusvahelise elektritootjaga NRG Energy. Kuigi eestlastel oli plaan peensusteni paigas, lagunes kaardimajake koost 2001. aasta lõpus, kui USA energeetikasektor langes pärast Enroni kurikuulsat pankrotti tugeva löögi alla. “Ma polnud kunagi selle kava tõsine fänn, sest alati, kui teisel poolel tõsised väited otsa said, tulid mängu poliitilised argumendid.”

2002 leidis EE end seisust, kus Narva elektrijaama uute katelde ehitamise lepingud olid alla kirjutatud, aga selleks vajalikku 350 miljonit eurot polnud kusagilt võtta. Seepeale esitati taotlus krediidireitingute saamiseks Moody’selt ja Standard & Poor’sist ning suvel 2002 tehti edukas võlakirjaemissioon.

“Pärast seda tekkis selline eksamisessiooni järgne tunne, et eksam on tehtud ja mis nüüd edasi.” Olekski elu seejärel rahulikult kulgenud, polekski Liive ehk enam ammu energiafirma palgal.

Aga siis veeres teele uus ülesanne tõrksate leedukate kujul. Eestlased üritasid lõunanaabritele müüa ideed “Balti alternatiivist” – pakkuda kolmandat võimalust siinse avaneva energiaturu krabamiseks Lääne-Euroopa või Vene gigantide lõugade vahelt. Liive saalis 2003. aasta sügisel iga nädal Leedu vahet, kohtus paljude kohalike otsustajatega ja üritas levitada sõnumit, et Baltikumi firmad võiksid teha koostööd ja paratamatuna näiva konsolideerumisega omal algatusel pihta hakata. Tagantjärele vaadates tundub, et leedukad olid juba ette otsustanud, et ühe võrgu saavad kohalikud ja teise suur lääne firma, kuid viimaste vähese huvi tõttu läks toonane erastamine lörri. “Ega leedukad seda ei varja, et neile meeldib Leedu kontroll, sest meie oleme neile ikkagi pigem väikevend,” võtab ta Leedu teema kokku. “Aga me õppisime väga palju ja ma arvan, et meie sõnum elab seal siiani.”

Vastupidavus on veres

Liive ei ole jõudnud veel mõelda, kas lähemate aastate jooksul nii või teisiti kerkiv elektrihind toob talle avalikkuses negatiivse tiitli. Nagunii on paratamatu, et eduka võlakirjaemissiooni asemel märkab avalikkus pigem tema kopsakat, Okilt päranduseks saadud palganumbrit. “Ma lähtun põhimõttest, et teen oma tööd nii hästi, kui oskan. Kuna ma olen otsustanud teha palgatööd, siis olen sellele pühendunud.”

Okilt pärib ta küll kabineti ja palga, aga mitte positsiooni suurettevõtjate klubis, sest see on ammugi muutunud eraisikute organisatsiooniks. Liive jätkab hoopis finantsjuhtide klubis, kus tema pole sugugi ainus rahaasjade suunajast ettevõtte tippjuhiks kasvanud liige. “Me oleme endamisi nalja visanud, et millal me siis klubi ümber nimetame, ja jõudnud järeldusele, et siis, kui vähemalt pooled liikmed on juhtideks saanud.”

Hoolimata pühendumisest pole Liive üksnes varahommikust hilisõhtuni ülemusetooli nühkiv tööhull, vaid leiab aega ka oma hobide jaoks. Pikamaajooksu mitmekordne Eesti noortemeister ja suusasõber harrastab siiani kestvusalasid.

“Me oleme koos võistelnud ühel suusa­võistlusel,” teatab viimasel Vasaloppetil Liivet paari minutiga edestanud Atonen (Liive täpsustab, et mõõtu võtsid nad ka Tartu maratonil, kus omakorda oli tema kiirem). “Ma pean lugu juhtidest, kes hoolitsevad ka oma füüsise eest.”

Füüsilist vormi peab Liive eriti hoolega jälgima ka seetõttu, et tema teine suurem kirg on juba koolipõlvest kokakunst. Koduses majapidamises on olemas ka pastamasin, aga viimase kuu katsetused on käinud põhiliselt risoto teemal. See harrastus aitab tal ka paremini sisse elada värskesse isarolli, millega “ükski kui tahes edukas finantsprojekt ei ole ligilähedaseltki võrreldav”. P>

Aval suhtleja avatud turul

Sandor Liive eelistab küll rohkem teha kui niisama rääkida, kuid mõnedest tulevikuplaanidest soostus ta Ekspressile siiski rääkima.

Te olete öelnud, et Eestisse tuumajaama ei tule…

Ma ütlesin, et Eestisse ei tule, aga tuumajaama ideed tuleb tõsiselt uurida koos leedukate ja miks mitte ka soomlastega. Tuumajaamad on seoses CO2 piiramisega kasvav teema – nemad ju CO2 õhku ei paiska. Energeetikaringkondades räägitakse küll tuumajaamadest, sest nähakse, et ega eriti muud alternatiivi pole. CO2 läheb õhku alati, kui midagi põletada. Põlemisprotsess ongi ju seesama süsiniku oksüdeerumine. Eksotermiline protsess, mille tulemusel vabaneb kõvasti energiat.

Olete oma töös palju erialast kõrva taha pannud?

Ma olen ju TIPis, enne kui ma majandusse üle läksin, kaks aastat keemiat õppinud ja inseneri baaskursused läbinud! Sageli olen töökohtumistel jahmatanud kolleege, kes on arvanud, et mida see finantsist ikka energeetikast teab.

1990ndate alguses tegelesin viis aastat eraettevõtlusega, näiteks asutasin kinnisvarabüroo Uus Maa. Alates 1995. aastast olen töötanud finantsjuhina alguses Tallinna Sadamas ja viimased seitse aastat Eesti Energias.

Teie töö suund on pigem Eestist välja, et kujundada välja Baltikumi ühtne energiaturg?

Tuleb teha mõlemat. Eelkõige tuleb olla väga tugev ja tubli Eestis. Elektriturg ikkagi avaneb – täna on lahti 10 protsenti, hiljemalt 2009 on 35 ja 2013 algusest 100 protsenti. Kõige suurem väljakutse on, et EE oleks edukas ja konkurentsivõimeline ka avatud turu tingimustes. Sealt tuleb see Baltikumi asi sisse. Vaba turu mõttes ei ole Eesti mingi turg.

Kui kaugel on Eesti-Soome merekaabli ehitus?

Lepingud on kõik alla kirjutatud. Kaablitootmine käib tehases, installeerimine algab tuleval suvel. Keskkonnaload on kõik korda aetud ja töö käib täiega! Tuleva aasta lõpust oleme juba elektriliselt seotud Soomega, mis tähendab, et meile on antud võimalus Soome müüa ja teisest küljest saab avatud turu tingimustes sealt ka rohkem tulla.

See tähendab meile hinnatõusu?

Vabaturul võivad hinnad nii langeda kui ka tõusta. Fakt on see, et Soomes on üks maailma liberaalsemaid elektriturge. Mõni ütleb ka, et kõige paremini toimiv. See tähendab, et hinnad on väga erinevad, sest nad sõltuvad nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Hindade volatiilsuse üks põhjusi on see, et Põhjamaades on päris suur hüdroelektrijaamade osakaal: kui vett on palju, lähevad hinnad allapoole, kui vett on vähe, siis jälle üles. Näiteks möödunud talvel, kui seal oli väga külm ja vett oli vähe, käis hind ära 100 euro peal
MW/h, aga praegu on 35 eurot. Ja loomulikult mõjutavad hinda ka regulatsioonid nagu näiteks piirangud CO2 heitmetele.

Kui arvestatav sissetulek on EE-le ülemäärased CO2-kvoodid?

Sõltub, millal. Praegu pole põhjust nuriseda, 2005–2007 on meil kvooti piisavalt ja on isegi midagi müüa. Me ei tea täpselt, kui palju on kodumaine müük – see kasvab, aga kui palju täpselt, me ei tea. Kõige suuremad on eksporttehingud.

Mille osas meil aga puudub täielik selgus, on CO2  teine periood 2008–2012. Põlevkivist elektrienergia tootmine on ikkagi väga palju CO2  õhku paiskav viis energiat toota ja me peame vaatama – kui CO2  asjad lähevad veelgi karmimaks, siis ega meil väga palju võita pole.

Mõnda aega tagasi arendas EE ise alternatiivset energiatootmist. Miks te sellest loobusite?

Meil on Virtsus tuulik olemas. Meil on olemas hüdroelektrijaam Linnamäel, mis on Eesti suurim, natuke üle megavati võimsust. Jaanipäeva öösel kulub Eestis 450 megavatti, talvel neli korda rohkem, 1600 MW. Keila-Joa hüdroelektrijaama tegime korda. Hoiame kätt pulsil taastuvenergial, aga ma arvan, et me ei pea Eestis kõiki projekte tegema.

Annate vabad käed väiksematele üritajatele?

Seadus toetab kõiki ettevõtteid kõrgema kokkuostuhinnaga. See ei ole meie otsus, kes mida teeb.


Ometi on EE elektriturul vaieldamatu monopol ja ministeeriumi peetakse pigem teie käepikenduseks kui vastupidi.

Selles osas hindavad paljud meie võimeid üle. Meie tegutseme lähtuvalt ­sellest, millised on võimalused kõigile. Kui vaadata viimasel ajal tehtud otsuseid, on nende hulgas palju neid, mis ei saa kuidagi EE-le rõõmu valmistada. ­Näiteks ­keskkonnamaksu tõus, mis toob ­meile märkimisväärse lisakulu tootmise poolelt.

Kuidas hindate väikeste konkurentide, tuuleenergia tootjate tegevust?

Tuuleenergia tootjad ei ole ju meie konkurendid. Me maksame selle kõik elektritarbijatena kinni, see on põhivõrgu kulu komponent. EE ei võida ega kaota sellest. Ühest küljest me ostame kokku, aga teisest küljest osutame liitumisteenust.

Elektri- ja soojatootmise kombineeritud jaamad on üks tulevasi sihte?

EE grupp on ka Eesti suurim soojatootja, näiteks pool Tallinna soojusest tuleb Iru elektrijaamast, lisaks tootmised Narvas ja Kohta-Järvel. Toetame väga seda, et neid tekiks rohkem. Oleme rääkinud eri soojatootjatega ja valmis nendega koostööd tegema – näiteks ehitama koostöös Kuressaare Soojusega biokütusel töötava koostootmisjaama. Tegelik probleem, miks kombijaamasid ei teki nagu seeni pärast vihma, on, et enamasti on olemasolevad katlamajad veel suhteliselt heas korras ja omanikul pole põhjust neid veel kinni panna. Aga ma arvan, et järgmise kümne aasta jooksul nad tekivad igale poole, kuhu vähegi on võimalik. See kümme aastat ei ole juhuslik, sest 2016 on aeg, kui Narva vanad katlad peaks kas suletama, nende asemel ehitatama kaasaegsemad või installeeritama mingi uus ja majanduslikult mõistlik väävli eraldamise tehnoloogia.

2016 tähendab kokkuvõttes palju enamat kui tähtaeg katelde vahetamiseks?

Turule võib tulla teisi tegijaid ja 100protsendine turuosa kodumaal ei pruugi olla kõige parem eesmärk. Vabaturul liiga suurt turuosa omada on päris kallis. Reaalne konkurents käib ikka kütuseliikide vahel.