10.05.2007, 00:00
Uus kuriteoliik – eriti soodne kodulaen
Keskkriminaalpolitsei paljastas kamba, kes aitas vähekindlustatud peredel saada pangast eluasemelaenu, võltsides vajalikke pabereid. Kokku laenasid pangad kelmidele üle 19 miljoni krooni.
Eksivad need, kes usuvad, et kinnisvarabuumist said osa
vaid rikkad või kõrgepalgalised. Lähiajal saadab
prokurör Tambet Grauberg kohtusse kriminaalasja, mis kajastab, kuidas kolm
osavat kelmi aitasid peaaegu olematu ametliku sissetulekuga inimestel Tallinnas
ja Maardus kortereid osta, eksitades pankasid võltsitud paberitega.
Piltlikult öeldes lookleb Põhja ringkonnaprokuratuuris Tambet Graubergi kabineti ukse taga juba mitmendat nädalat laenupetturite järjekord. Grauberg soovib sõlmida kriminaalkaristuse osas kokkulepped rohkem kui 30 inimesega, kes läinud aastal Eesti eri pankadele oma sissetulekute ning korterite hindade kohta valeandmeid esitasid, saamaks eluaseme- või tarbimislaenu. Tegemist on tavaliste inimestega, kellele nende ametlikku sissetulekut arvestades poleks pank ealeski laenu andnud. Nagu ütles üks uurimisega seotud inimene – “SMS-laenu nad saaksid, aga panka pole mõtet sellise sissetulekuga inimesel minna.”
2006. aasta suvel ilmusid venekeelsete lehtede reklaamikülgedele pisikesed nupud, mis teatasid tagasihoidlikult: “Aitame vormistada pabereid pangalaenu saamiseks.” Ühel augustipäeval astus tuntud kinnisvarafirma Uus Maa uksest sisse keegi kodanik, kes pilgutas korterit hinnanud eksperdile omamehelikult silma ja tegi ettepaneku – kirjutagu hindaja korteri väärtusele paarsada tuhat krooni otsa. “Ma ju tean, et teiega saab kokkuleppele.” Saanud eitava vastuse osaliseks, ei suutnud klient oma imestust varjata: kuidas nii – kõik saavad, aga tema ei saa.
Uue Maa hindamisosakonna juht Andres Hall: “Uudis, et linna peal liigub kuuldus, nagu tuleks meie firma sedasorti soovidele vastu, oli äärmiselt häiriv. Tõsi, me soovime pakkuda klientidele parimat teenust, ent mitte mingil juhul ei saa me kokku leppida vales eksperthinnangus. See oleks parim viis firma maine hävitamiseks.”
Halli sõnul hakati kiiresti uurima, kuidas on sellised kuuldused tekkinud. Samuti pöörduti Keskkriminaalpolitseisse. “Politsei tegutses äärmiselt operatiivselt ja mõne päevaga oli ülevaade olemas, mis siis ikkagi juhtus,” ütleb Hall.
Kus häda, seal alati ka abinõu – inimestele, kelle ametlik sissetulek ei võimaldanud pangalaenu saamist või kel puudusid säästud kinnisvara ostmisel vajalikuks vähemalt 10protsendiliseks sissemaksuks, tekkis teenus – büroo, kus kõik ära korraldati. Bürood pidasid kolm vene rahvusest meest – Edgar Joost (39), Nikolai Popovitš (26) ja Eldar Mirasov (22).
Neist esimene, Õismäe elanik, varem kalaäriga tegelnud ja pankrotistunud ettevõtte Glandarius juht, on enne kohtulikult karistamata.
Teised kaks, Maardu elanikud, on karistatud narkosüütegude eest. Popovitši tausta kohta on teada, et 2002. aastal äritses ta amfetamiiniga ning hoidis suvila keldris ebaseaduslikult jahipüssi – karistuseks mõisteti mees ligi kolmeks aastaks vangi. Mirasovi taust on huvitavamgi. Ta kuulub firma Westermark nõukogusse, mis küll esialgu ei tegutse, kuid mille osakapital on vägev: pool miljonit krooni. Firma ostis tänavu kevadel Eldar Mirasovi 20aastane vend Leonid.
Popovitši ja Mirasovi ülesanne pangalaenude väljapetmisel oli klientide leidmine, nende instrueerimine pangas või notaribüroos käitumiseks ja vajaduse korral esindajana kaasas käimine.
Joost tegeles tehnilise poolega, teisisõnu – tema võltsis oma koduarvutis hindamisakte ja palgatõendeid.
Kliendi palgatõendil muudeti sissetuleku suurust – näiteks arvust 5000 teht i 15 000. Korterite hindamisaktides aga vahetati välja üks-kaks viimast lehte, kus kirjas korteri või krundi hind. See “joonistati” 50 000 kuni isegi (ühel juhul) 300 000 krooni võrra suuremaks. Vajadusel lisasid kelmid hindamisakti ka libafotosid. Näiteks selleks, et mõne Maardus või Lasnamäel asuva keskmises seisukorras korteri väärtust kunstlikult tõsta, võeti internetist suvalisest korterimüügikuulutusest foto värskelt renoveeritud või eriprojektiga korterist ja lisati see võltsitud hindamisaktile. Ühel juhul lisati hindamisaktile näiteks mullivanni pilt.
Korteri hinna kunstliku tõstmise eesmärk oli esimesest sissemaksust pääsemine. Teatavasti annab pank eluasemelaenu kuni 90 protsenti korteri väärtusest, ülejäänud summa tuleb ostjal ise leida. Kui aga näiteks 850 000 krooni maksva korteri hinnaks näidati miljon, kandis pank üle 900 000 ja sissemaksu pärast polnud enam vaja muretseda. Milleks palgatõendeid võltsida, on elementaarne. Tähelepanu väärib, et kui kliendi palk laekus ühte panka, siis laenu küsima mindi mõnda teise.
Palgatõenditele ja hindamisaktidele lõpliku katte andmiseks olid kelmide arsenalis Ühispanga või Hansapanga mitme kontori (Kawe, Priisle, Mustakivi, Õismäe) ning kinnisvarafirma Uus Maa võltspitsatid, mis Joosti “kontori” läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Kuidas pitsatid kelmide kätte sattusid, sellest ajalugu vaikib. Kolm võltsijat peeti ka kaheks ööpäevaks kinni – alguses teatasid nad, et pole kuulnudki tegudest, milles neid kahtlustatakse, ent peagi murdusid.
Keskkriminaalpolitsei komissarid Kalmer Viska ja Heiki Lugna tõdevad, et võltsingud olid suhteliselt meisterlikud. “Tihti näeb kohe ära, mis on võltsing, mis mitte – siin aga oli esmapilgul raske vahet teha,” märgib Viska, ent lisab: “Ent kui palgatõendil on põhiharidusega inimese netosissetulekuks
15 000 – 20 000 krooni, siis see oleks küll võinud mõne ametniku peas signaallambi süüdata.” Komissaride sõnul leidis kolmik kliente peamiselt oma tutvusringkonda kammides. Teenustasu oli üsna kopsakas, ulatudes kuni 80 000 kroonini tehingu pealt – kokku üle poole miljoni krooni. Kelmustehinguid jõuti 2005. aasta sügisest kuni 2006. aasta septembrini toime panna kokku 26 ja laenude kogusumma, mis pangad võltsitud dokumentide mõjul välja andsid, ületab 19 miljonit krooni.
Prokurör Graubergi sõnul ei ole tänaseks veel kõigi kahtlustatavatega karistuse osas kokkuleppele jõutud – neid on lihtsalt liiga palju. Lisaks kolmele teenusepakkujale saavad karistuse ju ka kõik laenusaajad, keda on üle 20. Seni pole ühegi kahtlusaluse puhul kokkuleppele jõudmisega probleeme tekkinud.
Tähelepanelikul lugejal tekib arvatavasti küsimus – kas ja miks on võltsitud dokumentide alusel laenu saamine kuritegu? Pettus on küll ilmne, ent võlg pluss intressid tuleb ju kindlaks tähtajaks tagasi maksta.
Tegemist on Eesti kohtupraktikas seni vaid ühel korral, ent sada korda väiksemas mahus esinenud olukorraga, mis ligemale kümme aastat tagasi juristide poolt selgeks vaieldi.
Nimelt soovisid kümmekond noort inimest 90ndate lõpus saada Hansapangast õppelaenu, mis oli tollal uus nähtus ja mida jõuliselt reklaamiti kui soodsat võimalust oma rahalise olukorra parandamiseks. Noorukid esitasid pangale võltsitud tõendid, nagu õpiksid nad kõrgkoolis &ldquo ; ; ;I Studium”, ja saidki õppelaenu – 10 000 krooni nägu.
Ühe süüdimõistetu kaitsja, vandeadvokaat Aleksander Glikman väitis toona, et laenulepinguga võtavad pooled endale kohustused, mitte ei saa võõrast vara lõplikult endale. Riigikohus aga otsustas, et kuna tehingu tulemusel panga vara vähenes ja petturi vara suurenes, on tegemist kuriteoga. See, et laen kavatsetakse tagasi maksta, pole oluline, märkis riigikohus 1999. aasta otsuses.
Grupiviisilise kelmuse eest võib karistuseks mõista vangistuse ühest kuni viie aastani. Prokuröri sõnul ühtki süüdlast reaalne vangistus siiski ei ähvarda. Nii prokurör kui ka politseikomissarid kinnitavad, et vähemalt nende teada ostsid kõik kahtlusalused korteri eluasemeks, mitte kiire edasimüügiga vaheltkasu teenimiseks.
Pankadel on tekkinud olukorras seadusest tulenev võimalus laenulepingud üles öelda, kuid kuni tagasimaksed korralikult laekuvad, seda ilmselt ei tehta, usub prokurör Grauberg.
Piltlikult öeldes lookleb Põhja ringkonnaprokuratuuris Tambet Graubergi kabineti ukse taga juba mitmendat nädalat laenupetturite järjekord. Grauberg soovib sõlmida kriminaalkaristuse osas kokkulepped rohkem kui 30 inimesega, kes läinud aastal Eesti eri pankadele oma sissetulekute ning korterite hindade kohta valeandmeid esitasid, saamaks eluaseme- või tarbimislaenu. Tegemist on tavaliste inimestega, kellele nende ametlikku sissetulekut arvestades poleks pank ealeski laenu andnud. Nagu ütles üks uurimisega seotud inimene – “SMS-laenu nad saaksid, aga panka pole mõtet sellise sissetulekuga inimesel minna.”
2006. aasta suvel ilmusid venekeelsete lehtede reklaamikülgedele pisikesed nupud, mis teatasid tagasihoidlikult: “Aitame vormistada pabereid pangalaenu saamiseks.” Ühel augustipäeval astus tuntud kinnisvarafirma Uus Maa uksest sisse keegi kodanik, kes pilgutas korterit hinnanud eksperdile omamehelikult silma ja tegi ettepaneku – kirjutagu hindaja korteri väärtusele paarsada tuhat krooni otsa. “Ma ju tean, et teiega saab kokkuleppele.” Saanud eitava vastuse osaliseks, ei suutnud klient oma imestust varjata: kuidas nii – kõik saavad, aga tema ei saa.
Uue Maa hindamisosakonna juht Andres Hall: “Uudis, et linna peal liigub kuuldus, nagu tuleks meie firma sedasorti soovidele vastu, oli äärmiselt häiriv. Tõsi, me soovime pakkuda klientidele parimat teenust, ent mitte mingil juhul ei saa me kokku leppida vales eksperthinnangus. See oleks parim viis firma maine hävitamiseks.”
Halli sõnul hakati kiiresti uurima, kuidas on sellised kuuldused tekkinud. Samuti pöörduti Keskkriminaalpolitseisse. “Politsei tegutses äärmiselt operatiivselt ja mõne päevaga oli ülevaade olemas, mis siis ikkagi juhtus,” ütleb Hall.
Kus häda, seal alati ka abinõu – inimestele, kelle ametlik sissetulek ei võimaldanud pangalaenu saamist või kel puudusid säästud kinnisvara ostmisel vajalikuks vähemalt 10protsendiliseks sissemaksuks, tekkis teenus – büroo, kus kõik ära korraldati. Bürood pidasid kolm vene rahvusest meest – Edgar Joost (39), Nikolai Popovitš (26) ja Eldar Mirasov (22).
Neist esimene, Õismäe elanik, varem kalaäriga tegelnud ja pankrotistunud ettevõtte Glandarius juht, on enne kohtulikult karistamata.
Teised kaks, Maardu elanikud, on karistatud narkosüütegude eest. Popovitši tausta kohta on teada, et 2002. aastal äritses ta amfetamiiniga ning hoidis suvila keldris ebaseaduslikult jahipüssi – karistuseks mõisteti mees ligi kolmeks aastaks vangi. Mirasovi taust on huvitavamgi. Ta kuulub firma Westermark nõukogusse, mis küll esialgu ei tegutse, kuid mille osakapital on vägev: pool miljonit krooni. Firma ostis tänavu kevadel Eldar Mirasovi 20aastane vend Leonid.
Popovitši ja Mirasovi ülesanne pangalaenude väljapetmisel oli klientide leidmine, nende instrueerimine pangas või notaribüroos käitumiseks ja vajaduse korral esindajana kaasas käimine.
Joost tegeles tehnilise poolega, teisisõnu – tema võltsis oma koduarvutis hindamisakte ja palgatõendeid.
Kliendi palgatõendil muudeti sissetuleku suurust – näiteks arvust 5000 teht i 15 000. Korterite hindamisaktides aga vahetati välja üks-kaks viimast lehte, kus kirjas korteri või krundi hind. See “joonistati” 50 000 kuni isegi (ühel juhul) 300 000 krooni võrra suuremaks. Vajadusel lisasid kelmid hindamisakti ka libafotosid. Näiteks selleks, et mõne Maardus või Lasnamäel asuva keskmises seisukorras korteri väärtust kunstlikult tõsta, võeti internetist suvalisest korterimüügikuulutusest foto värskelt renoveeritud või eriprojektiga korterist ja lisati see võltsitud hindamisaktile. Ühel juhul lisati hindamisaktile näiteks mullivanni pilt.
Korteri hinna kunstliku tõstmise eesmärk oli esimesest sissemaksust pääsemine. Teatavasti annab pank eluasemelaenu kuni 90 protsenti korteri väärtusest, ülejäänud summa tuleb ostjal ise leida. Kui aga näiteks 850 000 krooni maksva korteri hinnaks näidati miljon, kandis pank üle 900 000 ja sissemaksu pärast polnud enam vaja muretseda. Milleks palgatõendeid võltsida, on elementaarne. Tähelepanu väärib, et kui kliendi palk laekus ühte panka, siis laenu küsima mindi mõnda teise.
Palgatõenditele ja hindamisaktidele lõpliku katte andmiseks olid kelmide arsenalis Ühispanga või Hansapanga mitme kontori (Kawe, Priisle, Mustakivi, Õismäe) ning kinnisvarafirma Uus Maa võltspitsatid, mis Joosti “kontori” läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Kuidas pitsatid kelmide kätte sattusid, sellest ajalugu vaikib. Kolm võltsijat peeti ka kaheks ööpäevaks kinni – alguses teatasid nad, et pole kuulnudki tegudest, milles neid kahtlustatakse, ent peagi murdusid.
Keskkriminaalpolitsei komissarid Kalmer Viska ja Heiki Lugna tõdevad, et võltsingud olid suhteliselt meisterlikud. “Tihti näeb kohe ära, mis on võltsing, mis mitte – siin aga oli esmapilgul raske vahet teha,” märgib Viska, ent lisab: “Ent kui palgatõendil on põhiharidusega inimese netosissetulekuks
15 000 – 20 000 krooni, siis see oleks küll võinud mõne ametniku peas signaallambi süüdata.” Komissaride sõnul leidis kolmik kliente peamiselt oma tutvusringkonda kammides. Teenustasu oli üsna kopsakas, ulatudes kuni 80 000 kroonini tehingu pealt – kokku üle poole miljoni krooni. Kelmustehinguid jõuti 2005. aasta sügisest kuni 2006. aasta septembrini toime panna kokku 26 ja laenude kogusumma, mis pangad võltsitud dokumentide mõjul välja andsid, ületab 19 miljonit krooni.
Prokurör Graubergi sõnul ei ole tänaseks veel kõigi kahtlustatavatega karistuse osas kokkuleppele jõutud – neid on lihtsalt liiga palju. Lisaks kolmele teenusepakkujale saavad karistuse ju ka kõik laenusaajad, keda on üle 20. Seni pole ühegi kahtlusaluse puhul kokkuleppele jõudmisega probleeme tekkinud.
Tähelepanelikul lugejal tekib arvatavasti küsimus – kas ja miks on võltsitud dokumentide alusel laenu saamine kuritegu? Pettus on küll ilmne, ent võlg pluss intressid tuleb ju kindlaks tähtajaks tagasi maksta.
Tegemist on Eesti kohtupraktikas seni vaid ühel korral, ent sada korda väiksemas mahus esinenud olukorraga, mis ligemale kümme aastat tagasi juristide poolt selgeks vaieldi.
Nimelt soovisid kümmekond noort inimest 90ndate lõpus saada Hansapangast õppelaenu, mis oli tollal uus nähtus ja mida jõuliselt reklaamiti kui soodsat võimalust oma rahalise olukorra parandamiseks. Noorukid esitasid pangale võltsitud tõendid, nagu õpiksid nad kõrgkoolis &ldquo ; ; ;I Studium”, ja saidki õppelaenu – 10 000 krooni nägu.
Ühe süüdimõistetu kaitsja, vandeadvokaat Aleksander Glikman väitis toona, et laenulepinguga võtavad pooled endale kohustused, mitte ei saa võõrast vara lõplikult endale. Riigikohus aga otsustas, et kuna tehingu tulemusel panga vara vähenes ja petturi vara suurenes, on tegemist kuriteoga. See, et laen kavatsetakse tagasi maksta, pole oluline, märkis riigikohus 1999. aasta otsuses.
Grupiviisilise kelmuse eest võib karistuseks mõista vangistuse ühest kuni viie aastani. Prokuröri sõnul ühtki süüdlast reaalne vangistus siiski ei ähvarda. Nii prokurör kui ka politseikomissarid kinnitavad, et vähemalt nende teada ostsid kõik kahtlusalused korteri eluasemeks, mitte kiire edasimüügiga vaheltkasu teenimiseks.
Pankadel on tekkinud olukorras seadusest tulenev võimalus laenulepingud üles öelda, kuid kuni tagasimaksed korralikult laekuvad, seda ilmselt ei tehta, usub prokurör Grauberg.