Kusjuures, lätlastel on tänaseks “kõigi aegade kõige” edetabli tipus oma “Nimed marmortahvlil”, Aigars Grauba “Riia kaitsjad”. Ja suve alguses levinud uudis sellest, et ühe Saksa kirjastuse poolt komplekteeritavasse filmiraamatussse “100 maailma kõige muljetavaldavamat filmi” valiti Eestit esindama just “Nimed marmortahvlil”, kinnitab veelkord, et “parimat” hääletatakse piletiga. Ei loe siin festivalide auhinnad ega va kunstivärk, mille eest “eesti film” kui niisugune maksumaksja käest piki pead saab.


Komöödiakatsetuse “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” fenomenaalse kassaedu taga ei taha ma kahtlustada piletiga hääletaja ürghalba huumorisoont, vaid pigem tuttavlikkust (mis ka maailmapraktikas sissetöötatud seriaalide täispikaks filmiks väntamise praktika taga – “Seks ja linn”, “Simpsonite film” jpt).


“Leiutajateküla Lotte” (27. kohal) ühendab kohe mitut kindla peale minemise kvaliteeti, olles tabelis sees kui eestimaine kogupere joonisfilm (vaadake, kui hea publikumenuga on teised tabelisse jõudnud Hollywoodi kogupere animatsioonid, mille juures ei saa salata ka emakeelse dublaaži olulisust.)


Hollywoodi hitte silmitsedes saame kinnitust ammu teada faktile, et teised ja kolmandad osad on reeglina kassaedukamad kui esimesed – “Jääaeg 2”, “Matrix” jne. Vaid “Sõrmuste isanda” triloogia ja “Harry Potteri” saaga on kätte saanud suurima publikuhulga kohe esimese avanguga.


Tahtsin juba ahastada, et kodumaiste filmide kõrval, mida loomulikult Euroopa filmikultuuri kuuluvaks tuleb pidada, polegi teisi Euroopa riikide (ega ka Aasia) filme tabelisse jõudnud – aga võta näpust. Rowan Atkinson on nii “Mr. Beani puhkuse” (32., Inglise-Prantsuse-Saksamaa koostöö) kui ka bondifilmide paroodia “Johnny Englishiga” (47., Inglise-Prantsuse) palju publikut tõmmanud.


Aga eks selle USA filmide laiutamisega on hädas kogu Euroopa, ning Eestis on ekraane, kus mitte-ameerika filme näidatakse, ikka karjuvalt vähe. Vaevalt et Forum Cinemase monopolistaatust pea kõigutama asuv Cinnamoni kobarkino asja Hollywoodi lainel muudab.


Mida niisugusest statistilisest tabelist järeldada? Selleks, et kuidagigi Hollywoodi suurfirmade asemel piletiraha oma filmitööstusesse tagasi tuua, tuleb aga ohtralt omamaiseid filme teha – sest eesti filmi maineparandaja saab olla vaid eesti film ise.


  Pealkiri&nbs p;Publikut Aasta
1. Nimed marmortahvlil 168 743 2002
2. Titanic 132 850 1998
3. Jääaeg 2: suur sula 129 670 2006
4.
 Kariibi mere piraadid: Surnud mehe aardekast (2. Osa) 104 765 2006
5. Jääaeg 104 306 2002
6.
 Sõrmuste isand: Sõrmuse vennaskond (1. Osa) 94 156 2002
7. Harry Potter ja tarkade kivi (1. Osa) 90 217 2001
8. Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus (3. Osa) 83 728 2007
9. Vanad ja kobedad saavad jalad alla 81 921 2002
10.
 Shrek Kolmas 76 933 2007
11. Borat 74 333 2006
12.
 Jan Uuspõld läheb Tartusse 73 336 2007
13.  Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek (3. Osa) 73 175 2004
14. Sõrmuste isand: Kaks kantsi (2. Osa) 73 175 2003
15.
 Matrix II 71 201 2003
16.
 Gladiaator 69 965 2000
17.
 Harry Potter ja saladuste kamber (2. Osa) 65 043 2002
18.
 Simpsonite film 64 558 2007
19.
 Shrek 2 63 209 2004
20.
 Da Vinci kood 62 114 2006
21.
 Horton 61 185 2008
22.
 007: Casino Royale 60 020 2006
23.
 Ratatouille 58 827 2007
24.
 Harry Potter ja tulepeeker (4. Osa) 57 966 2005
25.
 Päev pärast homset 55 987 2004