Paari kuu tagune idiootne "kõrvarõngaskandaal", meedia jõudsal kaasaaitamisel järjest lärmakamaks muutuv totter trall Tõnismäe monumendi ümber ning filosoofiaprofessor Margit Sutropi artikkel ähvardavast riigivastasest nõukanostalgiast "Ohtlik minevikuarmastus" 25. mai Postimehes pani mõtlema, kuidas eri riigid sarnastes situatsioonides käituvad.

Paljudes Euroopa riikides on juba palju aastaid toimunud regulaarsed paremäärmuslaste rongkäigud ja miitingud. Keegi neid ära ei keela, kuigi pinged on nende ümber alati ülekeevad. Enamasti on politseinikud sunnitud äärmusnatsionaliste nende vastaste eest lausa kaitsma ja viimaseid, kes enamasti võitlevad ju demokraatlike väärtuste eest, arreteerima ja minema tassima. Tegelikult poleks keeruline neonatside üritusi riiklikult takistada või jätta nad riikliku turbeta – kriminaalset rahvustevahelist vaenu õhutavad nad igal pool, liiati kui enamikus Euroopa riikides on Hitleri ja tema jüngritega omad vanad arved. Aga nii ei tehta.

Võib-olla paljud ei usu, aga Itaalias Predappios on soliidne Benito Mussolini mausoleum, mille juures patrullivad pidevalt sajad fanaatilised mustsärklased, linnas võib osta massiliselt igasugu fašismisümboolikat, tegemist on tõelise "kultuspaigaga". Põhimõtteliselt oleks võinud itaallased selle kõige juba ammu pidulikult maatasa teha, sest mainitud diktaator tõi neile kunagi parajalt häbi, häda ja viletsust kaasa. Aga näe, isegi Fašistliku Partei järglaserakond elab Itaalias julgelt ja legaalselt edasi (nagu ka vanad ja uued kommunistid). 

Ehk veel mäletame, kui paranoiline oli N Liidu okupatsioonivõimude suhtumine Eesti Vabariiki ja mälestusse sellest. Kõikvõimalike vähegi asjaga seotud monumentide mahakiskumisest pole mõtet kirjutadagi. Patoloogiline foobia värvikombinatsiooni sini-must-valge inkarneerumise vastu ükskõik mis kujul jõudis täieliku nonsensini. Ei juletud kirjutada isegi "Eesti Vabariik", vaid hüüti nagu hunti metsas "kodanlikuks korraks". Kõiksugu ajaloolised käsitlused pidid olema võimalikult halvustavad. Omast arust ülivõimsa režiimi hirm pisikese ammulämmatatud vabariigi ees oli nii suur, et meeleheitlik võitlus mälestusega temast oli absurdselt väiklane.

Ühed riigid, demokraatlikud ja iseseisvad, on olnud piisavalt enesekindlad, sisemiselt tugevad ja väärikad, et pole pidanud vajalikuks hakata võitlema käputäie (tegelikult tühise tähtsusega) äärmuslaste, mingite kujude ja eriti veel süütu nostalgia vastu. Nõukogude Liit aga tundis oma välisest suurusest hoolimata pidevalt sisemist ebakindlust, nõrkust ja vääritust, seega ta rabeles ja tõmbles kuni oma teenitud lõpuni. Nüüd tõmblevad täpselt samamoodi mitmed Eesti poliitikud ja "arvamusliidrid". Mis lahti? Kas Eesti Vabariik ei tunne end sisemiselt tugevalt ja väärikalt?