On ebatavaline aeg, sest meil on käsil kaks konflikti ­korraga. Poliitiline on tavaline, ja üldjuhul saab sellele valimistel ­mingi lahenduse. Sai ka meil, kuigi ei juhtu just tihti, et valimised suurelt võitnud erakond ei saa piisavat enamust, et valitsust moodustada. Kuidas Reformierakond kõrvale jäi, millal ja mismoodi saavutati kokkulepped, on nüüd juba teisejärguline. Palju olulisem on küsida: „Mis hinnaga?“

Hind on väga kõrge. Keeruline on leida teistest riikidest näidet, kus valitsuserakondadest selgelt suurim annab ära kõik jõuministeeriumid – siseministri, rahandusministri, välisministri, justiitsministri ja kaitseministri kohad. See tähendab ka, et Keskerakonna esindatus valitsuse julgeolekunõukogus on alamehitatud (värske liikmena lisandus nüüd julgeolekunõukogusse IT-minister Kert Kingo). Keskerakonna käest läks ka Riigikogu esimehe koht, mis teatavasti on „ühe südamelöögi kaugusel presidendist“ ehk väga oluline ja kõrge ametipost.

Järelikult pidi motivatsioonikomplekt just sellise valitsuse moodustamiseks olema väga suur ja sisaldama kellelegi olulisi boonuseid, muidu oleks kehv äri. Praegu tundub, et Keskerakonnast on suurvõitja ainult peaminister, võib-olla ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Kadri Simson saab vist küll ­Euroopa komisjoni, aga arvestades Eesti praegusi trende ja tema väikest Euroopa kogemust, jääb talle seal ilmselt mingi „pehmete ploomide osakond“, kui kasutada terminit legendaarsest telesarjast „Jah, härra minister!“.

Avalehele
67 Kommentaari