SXC

Ümberringi halveneb majanduslik olukord – kogu maailmas ja meie riigis tervikuna. Tublid ja töökad sõbrad-tuttavad jäävad ilma kindlast sissetulekust, enamikus peredes halveneb toimetulek igapäevaste tegevuste-toimetustega, muu hulgas halveneb ka inimeste tervis, paljud kaotavad ravikindlustuse, sassi lähevad seni stabiilsena püsinud peresuhted, keerulisemaks muutub läbisaamine täiskasvanute ja laste vahel.

Käimas on arutelud, kas ja kui eetiline on lapsi perre planeerida selleks, et ise emapalga ja lastetoetuse najal elus püsida. Surve väljastpoolt on tugev. Kas ja kui ausalt maksta riigile tööga teenitud tuludelt makse – milleks peaks, kui mustalt teenitud töötasust jääb pere ülalpidamiseks järele tunduvalt suurem summa kui maksustatud töötasult? Kas üldse tasub siin ja praegu uut tööd-tegevust otsida või tuleks minna kuhugi kaugemale? Valikuid on.

Üks valik on ka langeda masendusse ja teha mitte midagi. Põdeda, rääkida, kui halvasti kõik on meie ümber ja sees, kui lootusetu on tulevik. Kuulata vastavasisulisi tele- ja raadiosaateid ning lugeda valikuliselt ajakirjandusest artikleid teemal „Olukord on hull ja veel hullemaks läheb”. Ja selliselt käitudes olukord tõepoolest võimendub.

Kriisi algus ja tunded


Klassikaliselt järgneb läbielatud ehmatusele, nagu ootamatu töökoha kaotus, suur tüli pereringis, suhte katkemine, kooli poolelijätmine, elukoha vahetus jms, reaktsiooniperiood. Ehmatuse ehk šokifaasis inimene tavapäraselt eriti ei mõtle. Ta on kogenud ja läbi elanud midagi senitundmatut, olukord on tema jaoks uus, ta ei oska kuidagi käituda ega sellega toime tulla.

Sageli jääb senistest käitumisviisidest ja omandatud teadmistest-kogemustest väheks ning vaja on abi ja sekkumist väljastpoolt. Nüüd sõltub inimesest: mõni võtab väljastpoolt pakutava abi ja toetuse vastu, mõni mitte. Mis iganes põhjustel: ei luba uhkus (loe: pseudouhkus) abi paluda, puudub oskus ja/või harjumus raskest olukorrast teistele teada anda, messiase- ja soolokompleks (vastavalt tuntakse end asendamatuna ja tahetakse ise kõigega hakkama saada, keeldudes pakutavast abist), abipalumisega arvatakse väljendatavat oma n-ö nõrkust, mõni lihtsalt ei taha. Nii jäädaksegi oma raske majandusliku ja emotsionaalse seisundiga uhkesse üksindusse.

Šokifaasile järgneval reaktsiooniperioodil valdab inimest kolm baastunnet: kurbus, hirm ja süütunne. Kurbus selle kõige pärast, mille või kelle oleme kaotanud. On see kodu, lähedane inimene, töökoht, turvatunne. Hirm sellepärast, et samasugune olukord võib ju ka tulevikus korduda. Või korduda mõne meie lähedasega. Süütunne sellepärast, et ei suudetud olukorda ära hoida. Oleks käitutud kuidagi teisiti – poleks ülemusele vastu hakatud, poleks nii halvasti lähedasele öeldud ja talle sellega haiget tehtud, poleks sel päeval autorooli istutud jne –, oleks vähemalt mõni praegune raskus olemata.

Psüühilised kaitsemehhanismid

Psühhoanalüüsi põhitõde ütleb, et iga inimene eksisteerib igal ajahetkel oma parimal tasandil. See, kuidas keegi käitus mingis olukorras mingi arv tunde, päevi, kuid või aastaid tagasi, oli tol ajahetkel tema jaoks parim tasand. See sobis ja vastas tolleaegsele olukorrale, tingimustele, inimese enese oskustele ja sisetundele ning teiste inimeste käitumisele tema ümber. Viis minutit hiljem oleks see inimene võib-olla teinud mõne teistsuguse otsuse ja käitunud kuidagi teisiti. Aga sel ajahetkel oli otsus õige, adekvaatne, peegeldades ja vastates tegelikule olukorrale. Seega mingit episoodi või käitumist kahetseda on üsna mõttetu aja- ja energiakulu. See on lihtsalt kasutu ega anna meile midagi.

Niisiis, reaktsiooniperioodil valdab inimest kolm baastunnet: hirm, kurbus ja süütunne. Kõik need võimenduvad, kui inimene on üksinda ja kui ta midagi ei tee. Seda peaks teadma, et me ei läheks hulluks ning meie vaimne ja emotsionaalne tasakaal säiliks senisel või senisest tervemal kujul.

Inimese psüühika on niimoodi seatud, et selleks, et mitte tunda hirmu, kurbust ja süütunnet – meil on ju valus ja paha ning nagunii ei oskagi me neid tundeid aktsepteeritavas vormis väljendada –, hakkavad meid kaitsma psüühilised kaitsemehhanismid. Levinuim on eraldumine ehk isolatsioon.

Eraldutakse sõpradest, töökaaslastest, tööst, perekonnast, äärmuslikumal juhul kogu maailmast.

Inimene lihtsalt istub kodus ega soovi mitte kellegagi suhelda. Miks ta peakski? Kõik, kellega ta suhtleks, küsiksid „Kuidas sa ennast tunned?”, „Kas sa saad ikka hakkama?”, „Kuidas sul läheb?”. Aga kurb, kartev ja süütunnete käes vaevlev inimene ei taha sellest rääkida, et tal halvasti läheb. Ta süüdistab ennast oma töökoha kaotuses, suhte lõppemises või mis iganes ebameeldivalt lõppenud olukorras. Sageli puudub meil selliste olukordade järel kaasnevate tunnete kirjeldamiseks ka sõnavara, mistõttu me lihtsalt ei oskagi öelda, mida tunneme. Seepärast tundubki olevat rahulikum olla uhkes üksinduses omaette.
Iseloomulik, eriti meestele, on see, et eraldatuses viibides hakatakse jooma. Naised eelistavad rohkem tarvitada rahusteid ja antidepressante, mis teatavasti ehitavad psüühika kaitseks ajutise müüri inimese emotsionaalsuse ja teda ümbritseva maailma vahele. Nimetatud aineid tarvitatakse eesmärgiga unustada ebameeldiv olukord ning sellega kaasnev valu. Alkoholi tarbides toimub paraku täpselt vastupidine: nimelt traumajärgselt fikseerib alkohol seisundi, milles jooma hakati. Loogiline järeldus on, et varem või hiljem võimenduvad nii hirm, kurbus kui ka süütunne ning kõik kokku annab reaktsiooniperioodil end maailmast isoleerinud inimesele väga kõrge suitsiidiriski. Ka seda on raske olukorra üle elanud inimese lähedastel vaja teada.

Looming, töö, viha…


Maailmast eraldumiseks ei pea ilmtingimata põgenema tablettidesse ja/või pudelisse. Põgeneda võib ka näiteks töösse, loomingusse, sporti. Kui süveneda kirjanike, kunstnike ja heli­loojate elulugudesse, kumab neist läbi üks nukravõitu ühine nimetaja – üsna sageli muutub nende looming pärast raskeid sündmusi või üleelamisi. Ja harilikult on nende looming läbielatud eluraskuste järel hingestatum, soojem, siiram, inimestele rohkem kordaminev (Eric Claptoni „Tears from Heaven”, Freddy Mercury „Show must go on” jpt).

Kaitseks valusate tunnete eest võib inimene põgeneda ka eitamisse. Lihtsalt ei võeta omaks, et mingi valus sündmus on toimunud – seda pole olnud. Olukorrale püütakse leida igasuguseid seletusi: lähedane inimene polegi hukkunud, vaid on põgenenud teise riiki, tal on seal uus identiteet ning ta tahtiski minevikuga lõpparve teha; pikki aastaid kestnud suhe polegi lõppenud – ta kindlasti tuleb veel tagasi, see on vaid teineteisest puhkamise periood; ülemus saatis vaid ajutiselt sundpuhkusele vmt. Raskematel juhtudel v& otilde;ib juhtunu eitamine viia tõsise psüühilise haigestumiseni.

Kaitsemehhanismina kasutatakse ka viha. Raskes ja halvas olukorras peab ju ometi keegi süüdi olema! Viha võib suunduda küllaltki erinevatele objektidele.

Esmalt võidakse viha suunata konkreetselt olukorra põhjustanud inimese vastu, kui selline inimene ja tema otsene seos juhtunuga on kindlaks tehtud.

Näiteks konkreetselt liiklusõnnetuse põhjustaja vastu, vallandamiskäsu andnud tippjuhi vastu, meditsiinitöötaja vastu.

Viha võib suunduda selle vastu, kellest või millest on ilma jäädud. Siinkohal on tavapäraselt tegu keskmisest ­raskema kaotusega, nagu lähedase inimese kaotus. Öeldakse, et inimene, kes lahkus, oligi paha ja tegelikult suhtus minusse halvasti. Või et töökoht, millest ilma jäädi, oligi nõme, kolleegid tobedad ja varem või hiljem oleks sealt nagunii tulema tuldud.

Viha võib inimene suunata ka iseenese vastu. Sel juhul on tegu juba enese vigastamise (Deliberate Self-Harm Syndrome) või suitsidaalse ehk enesetapule suunatud käitumisega. Üldlevinud arvamuse kohaselt on viha kergem taluda ja välja elada kui kurbust, hirmu ja süütunnet.


Pärast raskeid üleelamisi on alateadlikult kasutatavaid kaitsemehhanisme rohkem: tõrjumine, emotsioonide isoleerimine, üliettevaatlikkus, regressioon, sõltuvus- ja/või hoolitsusvajadus, ülim nõudlikkus enese ja teiste suhtes, asendusobjekti otsimine / kaotuse kompenseerimine, juhtunu tähtsuse vähendamine, juhtunu mõtetest väljatõrjumine jt.

Analüüs ja kohanemine


Reaktsiooniperioodi n-ö normaalseks kestuseks peetakse kaht kuni nelja nädalat, raskematel juhtudel kaht kuni nelja kuud. Kui intensiivsed reaktsioonid ehk inimese muutunud käitumine psüühika kaitseks tööle hakanud kaitsemehhanismide tõttu pole üle läinud poole aasta möödudes, on põhjus inimese varasemas elukäigus, mitte selles sündmuses, mille järel intensiivsed reaktsioonid vallandusid.

Kolmas faas, mis järgneb šoki- ja reaktsiooniperioodile, on analüüsifaas. Inimene hakkab mõtlema sellele, mis juhtus, kuidas juhtus ja millepärast nii juhtus. Ta analüüsib juhtunut justkui teiselt tasandilt. Ülitugevad emotsioonid on taandunud, emotsioonid tasakaalustuvad.

Mõeldakse sellele, kuidas homme, ülehomme, järgmisel kuul, järgmisel aastal hakkama saada. Mõtetesse ja ka sõnavarasse taastekib sõna „tulevik”. Kas peaksin muutma töökohta või oma töö profiili, vahetama partnerit ja/või elukohta jne. Raskemate juhtumite järel on ka võimalik, et analüüsifaasis muudab inimene oma senist elufilosoofiat: usklik inimene loobub usust või vastupidi – tõsisest ateistist saab sügavalt usklik inimene.

Viimane faas psüühika reageerimisel pärast valusaid üleelamisi on kohanemise faas. Siin on inimene loonud või loomas uusi lähtekohti oma elule, paljud soovivad alustada ja alustavadki, tegelikult küll jätkavad, n-ö puhtalt lehelt. Inimene suudab läbielatule tagasi vaadata ilma terava valu ja kurbuseta. Üks tähelepanek siia juurde: puhtalt lehelt alustajate hulgas domineerib sageli valge värvi eelistus. Vahetatakse oma toas kirjud tapeedid valgete vastu, võimalusel uuendatakse garderoobi valgete riideesemetega jne. Valge värv teatavasti sümboliseerib puhtust, puhastumist, selgust, selginemist, mõistmist, terviklikkust, uue algust. Toimub „kustutamine” – alustatakse puhtalt lehelt.

Tähtsaks peetakse kriisile järgnevat esimest aastat. Kui reaktsioonide tähendust ei mõistetud, on tõenäolised probleemid edasises elus. Inimene võib  pärast raske juhtumi läbielamist olla psüühiliselt kas nõrgem või tugevam, vaid üliharva ei toimu mingeid muudatusi. Oluline on mõista, et see, mis meiega toimub, on ajutine ja mööduv. Ei ole nii, et „„Kõik on mööduv,” ütles rebane, kui temalt nahk maha võeti”. Kui teadvustame endile, mis meiega on toimunud/juhtunud ning kuidas meie psüühika sellele reageerib ja et see kõik on normaalsuse piires, siis tõepoolest on see etapp elus mööduv. Laske sellel olla – kõik läheb nagunii paika, varem või hiljem.

Asjad, mille omamine ja lubamine oli mõnda aega tagasi loomulik ja igapäevane, on muutunud haruldaseks ning lubada saavad paljud neid endale vaid erandjuhtumi korral. Arusaam endaga toimuvast aitab ka hullus olukorras normaalseks jääda.

Ülle Suur, psühholoog