“Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!”
Kuidas kriis on teid mõjutanud?
Stella: Minu palk on liiga väike, see oleks pidanud tõusma, aga kuna tuli majanduskriis, ei olnud see võimalik. Ma ei ole näljas. Aga ma pean kogu aeg mõtlema, kuhu raha kulutan, pidama päevaraha arvestust. Kuna töötan väikeses ettevõttes, on masu võtnud ära võimaluse professionaalselt areneda. Töö on muutunud vähem huvitavaks, sest pole piisavalt huvitavaid projekte. Ma ei tunne enda üle enam uhkust, sest teen lihtsalt tööd ilma missiooni ja perspektiivita. Kõige hullem on perspektiivituse tunne.
Priit: Enne kriisi ja õpetajaks hakkamist olin vabakutseline reklaamide kirjutaja. Mul oli kaks-kolm ettevõtet, kellele kirjutasin, ning see tundus olevat lihtne viis, kuidas ära elada. Siis kuivasid tööandjad kokku. Nüüd tunnen, et olen õnnelik inimene hoolimata sellest, et mu ametikoht ei ole just kõige kõrgemini tasustatav. Ma saan sealt midagi, mida mujalt raha eest ei saaks. Õpetajaametis tunnen, et olen maandunud justkui turvalisele saarele.
Tiit: Magistrantuuri alguses õnnestus mul toimetada ühe ettevõtte kodulehte. Selle rahaga sain napilt üürikorteri eest maksta. Kriis on teinud seda, et ma ei saa iga kord arvestada, et 10. kuupäeval laekub palk. See teeb pehmelt öeldes murelikuks.
Stella: Masu on pannud mind tundma, et olen nagu lõksus. Mul on mingid sundvalikud, mida pean tegema. Neid ei saa tegemata jätta, sest muidu ma ei tule toime ja pean kolima vanemate juurde tagasi või minema kuhugi ära. Tundub, et Tartus hetkel ma päris “normaalset” elu elada ei saa.
Bürokraatia eest välismaale
Kui tõsiselt kaalud välismaale kolimist?
Stella: Ma tõsiselt mõtlen sellele. Aga annan endale aru, et ei saa lihtsalt minna ja ust lahti lüüa ja öelda, et mul on bakalaureus, mis on võrdväärne magistrikraadiga, ja võtke mind tööle. Nad naeravad mu välja! Kui lähed Lääne-Euroopasse, on üsna selge, et kui tahad “sinna” välja jõuda, pead sa tegema enne “seda” ja “seda” – seal on kindel traditsioonidega süsteem. Eesti on riik, kus lähed kooli, õpid midagi, aga sul pole mingit kindlust selles osas, mida tulevik toob – Läänega sarnast karjäärisüsteemi pole. Kuid meie süsteemitusel on ka omad plussid – kõik on võimalik, mis sest, et kõik on ebakindel.
Tiit: Olles näinud, mida Eestis ja Šveitsis teaduses tehakse, tekib paratamatult soov suur osa doktorantuurist teha mujal. Eesti teadushariduse bürokraatias on nii palju konksusid, mille taha kinni jääda. Hoolimata sellest, et oled mingile lepingule alla kirjutanud, võidakse ühel hetkel lihtsalt öelda, et asjad on muutunud. Pikemas perspektiivis tahaksin kindlasti tagasi tulla ja elada siin.
Kus te end 25 aasta pärast näete?
Stella: Ma ei tea isegi seda, mis kümne aasta pärast saab! Absoluutselt mingit kindlust ei ole. Ma ei või isegi öelda, mis minust järgmine aastagi saab.
Priit: Üks põhjustest, mis mind doktorantuuri viis, on perspektiiv saada ka ülikooli õppejõuks. Nii Tartus kui Tallinnas on vaja, et tuleks peale uuem õppejõudude põlvkond. See valik lisab kindlustunnet tuleviku suhtes. 25 aasta pärast tahaksin elada oma naisega maal, kus me oleme oma lapsed üles kasvatanud, ja tegeleda teadustöö ja õpetamisega. Ma loodan, et selleks ajaks ei ole tumedad tulevikustsenaariumid reaalsuseks saanud. Miskipärast olen ma jätkuvalt optimist!
Üleminekuaja laste ebakindlus
Kas tunnete, et ühiskond on teisse piisavalt panustanud?
Priit: Ma ei tunne, et ühiskond oleks minusse väga palju panustanud. Ma olen ju üleminekuaja nähtus. Minu roll on mitte kukkuda nõukanostalgiasse. Näiteks mitte võtta hoiakut 90ndatel sündinud noorte suhtes, et mida te elust teate – te pole kollasest tünnist kalja joonud! Minu roll on võimalikult palju innustada järgnevat põlvkonda. Mina loodan nende peale.
Stella: Ma olen ka alati tundnud, et olen üleminekuaja põlvkonnast. Kui läksin kooli, hüppasin nullklassist teise klassi. Kui tulin ülikooli, muudeti kohe minu järel ära õppekava ja meiega ei viitsitud enam tegeleda. Alati suurte muutuste vahel. Seetõttu tunnen end ilmselt ebakindlamalt kui uuema aja lapsed.
Maris: Ülikoolisüsteemi reformi osas olin mina jällegi see, kes oli esimeses 3+2 tüüpi lennus. Ehk olen jällegi teistpidi süsteemi ohver, sest see süsteem oli täielik ebaõnnestumine. Ülikool oli sisuliselt keskkooli jätk, mille tõttu jäi väga palju vajaka erialaainetest. Ei ole normaalne, et alles ajakirjanduse magistrantuuris õpetatakse intervjueerimist.
Priit: See on ülikooli mcdonaldiseerumine. See tähendab, et on olemas Coca-Fanta-Sprite, keskmine-väike-suur, klient-kiiresti-sisse, klient-kiiresti-välja. See on tööstusmehhanism. Õpetajakoolitus kestab kaks aastat ja praktika on lõpus. See on praktiline eriala, täpselt nagu ajakirjandus. Esimene asi, mida tuleb teha noore õpetajaga, on ta klassiruumi viia ja näidata, mis seal toimub. Pole elitaarne luksus õppida intervjueerimist või tunni andmist.
Tiit: Mina tunnen, et mind on ikka väga palju toetatud, perekondlikult ja igas muus mõttes. Kuid 60 protsenti üliõpilastest on naised ja neid ei toetata piisavalt, et saaks oma vallas edasi tegeleda. Teine asi: koolis toetatakse küll tugeva ratsionaal-loogilise poole välja arenemist, aga ei panda rõhku emotsionaalsele poolele. Ma arvan, et seetõttu on meil nii palju perevägivalda, alkoholismi ja suitsidaalset käitumist meeste seas. Teadmised iseenese kohta on väikesed. Keegi pole meile kunagi öelnud, et see on okei, kui räägid iseendast.
Rahvuslik protektsionism on igand
Millised väärhoiakud vaevavad Eesti ühiskonda ja on meie põlvkonna jaoks juba igandid?
Maris: Ma tooksin välja rassismi ja homofoobia.
Priit: Igand on läänelike hoiakute ja probleemide importimine Eestisse. Me impordime rassismi, aga meil pole eri rasse. Me impordime naisõigusluse ja me tahame leida täpselt samasuguseid vasteid 90ndate Eestis, nagu oli 60ndate aastate Prantsusmaal. Mis puudutab seksuaalvähemusi, siis kas meil on see temaatika samasugune nagu Inglismaal, Hollandis, USAs? Kas meil on olnud rahvusvähemustega samasugused probleemid nagu mujal? Me tahame end tunda probleemide kujul võrdväärsena maailmaga, kuhu tahame kuuluda.
Stella: Rahvuslik protektsionism. On absurdne, et kui oled Eesti kodanik, võib sul olla ainult Eesti pass. Ma ei lakka ju eestlane olemast, kui ma teise riiki näiteks abiellun vms. Ja venelaste teema. Neid hoitakse eraldiseisva massina ja neid võetakse võõrkehana. Aga nad on ikkagi eesti-venelased, meie venelased, mitte Hirmus Tont. Loomulikult neil polegi huvi selle riigi asjadest osa võtta, kui neisse niiviisi suhtutakse. Nad võtavadki kaitsepositsiooni ja vaatavadki seda meediat, mis neist hoolib. Oleks aeg, et suhtumine neisse hakkaks muutuma. Siin on eri põlvkondade suhtumise vahe selgelt näha.
Priit: Meieealised ja nooremad mitte-eestlased on kõige vitaalsem osa, kes pole Eesti riigi jaoks kadunud. Nad on õppinud ära eesti keele ja nad on tööturul palju paremas seisus, sest oskavad nii eesti kui vene kui inglise keelt. Loodetavasti kaob see eesti- ja võõrkeelsete elanike vaheline vastasseis aja jooksul ära. Aga praegu on ta kahele poliitilisele jõule eluliselt tähtis: ühele lehmana, kellelt hääli lüpsta, ja teisele tondina, kellega hirmutada.
Tiit: Sooviksin, et Põhja-Eesti keele domineerimine oleks igand. Lõuna-Eesti keelegruppidel võiks olla palju omakeelsem elu. Keel säilib siis, kui seda on praktiliselt vaja: tööl, tänaval, omavalitsuses. Kuigi, ma saan aru, et kui seda teha, siis automaatselt annavad paar tegelinskit Narvas avalduse sisse ja ütlevad, et nad tahavad ka. See on põhjus, miks seda ei tehta.
Stella: Aga mis nii kohutavat juhtuks, kui Narvas olekski sildid kakskeelsed? Ma saan aru, et kümme aastat tagasi võis olla selline suhtumine. Praegu näitaks see neile, et me ei diskrimineeri neid, et nad on ikkagi meie rahvas ja me hoolitseme nende eest. Võib-olla see just motiveeriks ka neid olema rohkem “meie“.
Sotsiaalsed ootused ja majanduspoliitika ei käi koos
Maris: Meie majanduspoliitika on parempoolne, samas meie ootused sotsiaalsete tagatiste osas on pigem vasakpoolsed. Siin on vaja leida mingi uus tasakaal.
Stella: Rahvas on võõrandunud võimust, sest poliitikud võtavad otsused vastu valitsuskabinetis ja ei arvesta kellegi teise arvamusega, isegi mitte oma koalitsioonipartnerite omaga. Nii jääbki vastutus sellele, kes otsuse läbi surus, sest tema käskis, poos ja lasi. Rahvas oli puu otsas kui pauk käis.
Tiit: Vaja oleks vabaneda padumaterialistlikust maailmavaatest. On veel kriteeriume, mille järgi iseennast, teisi ja ühiskonda hinnata peale selle, et kes kui palju teenib ja kuidas ta seda välja näitab. Meil ei hinnata seda, kui keegi on otsustanud, et ta tahab olla näiteks väga tubli ja oskuslik kojamees. Ometigi on kõigil jaksu viriseda, kui teed ja majaesised on hilinenult, pealiskaudselt või suisa mõtlematult hooldatud.
Stella: Veel tahaksin näha, et hariduse finantseerimine muutuks prioriteediks number üks. Ja õpetaja-amet oleks korralikult tasustatud.
Priit: Minu arvates on igand probleemide institutsionaliseerimine. Kui hariduselus on midagi halvasti, teeme reformi, komisjonid, konverentsid jne. Aga sellega me eskaleerime probleemi. Selle asemele võiks tulla julgus kasutada lihtsaid ja äärmuslikumaid lahendusi. Kas taevas kukub alla, kui me kahekordistame õpetaja palga?
Stella: Ma näeks heameelega, et valitsus juhib riigi euroni. Liiga palju on ohvriks toodud, et sellest nüüd loobuda. Pärast seda peaks valitsus keskenduma inimeste probleemidele, näiteks töötusele. Miks keskerakond on nii populaarne? Nad pakuvad välja programme, mis inimesi puudutavad. Inimesed vajavad abi, see on selge!
Lõpetada parteipioneerlus!
Priit: Eesti poliitiline kultuur toimib sildistajana. Kui Tallinna tudengid protestisid sõidutoetuste kaotamise vastu, siis mis oli esimene kommentaar Tallinna linnavalitsusest? Protestijate juht kuulub IRLi. Ehk siis parteiline silt otsaette. See on praeguse poliitilise kultuuri vihaleajav omadus, et eetika, moraal, vastutustunne ja südametunnistus on toredad sõnad, mitte aprioorsed väärtused.
Tiit: Rohkem tuleks astuda süsteemiväliseid samme, lüüa kaasa kodanikuühendustes ja muuta süsteemi seestpoolt. Liiga vähe julgeid inimesi on erakondades.
Maris: On tohutu hirm näidata sisemisi vastuolusid. Ideeline mitmekesisus tapetakse juba eos ja inimesed erakondades muutuvad parteibroileriteks.
Priit: Me oleme kõik oma ajastu lapsed. Need, kes on praegu parteides juhtivatel kohtadel, on pärit EÜEst, EÕMist jne. Et paneme kõik ühesugused särgid selga, keegi orgunnib kasti peeti, teeme peo, ja kui tuleb parteigenosse, võtame kõik rivvi, hoiame suu kinni ja ei mölise, sest meie rühm peab saama preemiapunktid. Pole midagi imestada, et Eesti suurimad parteid on selle loogika järgi üles ehitatud: on vanempioneerijuhid, noorempioneerijuhid, salgajuhid ja suur batja, kes seda mängu korraldab. Aga on oht, et meist kümme aastat noorem põlvkond võetakse ka noorempioneerijuhtideks, sest meie-ealised juba on sellised.
Turvatunde kadumine
Missugused on teie hirmud?
Stella: Ma ei tunne end turvaliselt. Ma sõidan taksoga koju, sest ma ei julge kõndida õhtusel tänaval. Mulle ja mu sõpradele tuldi hiljuti Tartu kesklinnas mitte millegi eest kallale ja mu väga hea sõber sai hullusti peksa. Turvalisusse võiks rohkem investeerida. Ja ma ei pea silmas, et rohkem patrulle tänavale, vaid rohkem inimeste kasvatamisse panustades. Haridus. Lapsevanemad üksi nähtavasti ei jõua. Tuleviku ees mul otseselt hirme ei olegi. Ma vaatan tulevikku hästi lootusrikkalt, usun endasse, oma võimetesse – kuidagi ikka saab! Kui on häda, küll siis väljapääsu leiab. Ainus, mida kardan, ongi ehk teised inimesed.
Tiit: Mul on mõnes mõttes hirm hirmu ees. Võimalik, et olen valinud enesele tegelemiseks küsimused, mis mulle hirmu valmistavad: ma olen seotud vabatahtlike päästetegevusega, priitahtliku pritsundusega. Ma tahan teada, millised on esmaabi meetodid, kui midagi juhtub. Ja mul on mure, et mis saab, kui maailmas on liiga vähe keeli.
Maris: Minu viimase aja mured ühiskonnaga seoses on sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine ja hättasattunute üksijäämine.
Priit: Kodanikuühiskonna puhul kardan, et sellest saab projektipõhine ettevõtmine, mida on kerge hooajaliselt tekitada ja siis mingiks ajaks ära unustada.
Ma kardan, et kodanikuau ja väärikustunne muutub nähtuseks, mida on lihtne nimetada manipuleerituks. Et Eesti ühiskonna väiksus ja suletud ring lubab alati mind seostada ükskõik millise mõjutajaga. Et alati on võimalik inimese maailmavaadet alavääristada ja sildistada. Sellele aitab kaasa poliitiline korporatiivsus, kus parteid on toitvad ringkonnad, millest inimesed on sõltuvuses.
