Vabatahtlikuna olümpiale
Olümpiale läheb veel üks eestlane! Keegi, kelle Ateena-debüüdist pole üleriiklikes ajalehtedes siiani ridagi ilmunud ning kelle läbimurre valikusõelast 160 000 kandidaadi vahelt jäi tähelepanuta isegi ETV spordiuudistes. Kuid terve olümpiamängude aja peaks Rakvere nooruk Kalju Pluutus (24) tuhandetele pealtvaatajatele Ateena korvpallihallis hästi nähtav olema.
Kalju Pluutus on nimelt ainuke eestlane, kes pääses kümnete tuhandete soovijate seast Ateena olümpiamängudele vabatahtlikuks. Kuna Pluutus on Lääne-Viru kohaliku meistriliiga klubi Vike/O2 tagamängija ning Rakvere spordikooli korvpallitreener, loodab ta, et korraldajad määravad ta pealtvaatajate teenindusse just korvpallihalli - Kreekast on selleks ka lootust antud.
Pikk kandideerimisprotsess
Kuigi vabatahtlikke kasutati rohkelt juba Barcelona ja Atlanta olümpiamängude korraldamisel, oli nelja aasta tagune Sydney olümpia esimene, kus vabatahtlike tööd tõsiselt arvestama ja hindama hakati. Ka Ateenas loodetakse ligi 45 000 tasuta töötava abilise jõule ja nõule. Enamik neist on muidugi kreeklased, kuid appi on kutsutud töökäsi ka kõikjalt mujalt maailmas. Sydney kogemustest vaimustunud austraallased on nende seas esirinnas.
Kalju Pluutus sattus vabatahtlike nimekirja eelkõige tänu oma ettevõtlikkusele. "Sport ja olümpiamängud on juba lapsest peale mul mõningal määral kinnisideeks olnud," seletab Pluutus, kes koostas möödunud kevadel Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõputööks olümpiamängude-teemalise lauamängu "Ateenast Ateenani". "Ma nokitsesin selle kallal kaks aastat," räägib ta ning näitab fotot saja kuuekümnest olümpiapildist kokku pandud ruutmeetrisuurusest mängulauast. Lõputöö kirjutamise ajal neelas Kalju meeletult olümpiaraamatuid – sealt sai ta ka soovi ise sellise suurürituse korraldamisel kaasa lüüa.
Sobiv juhus tekkis, kui Kalju üks sõpru sõitis kolm aastat tagasi Kreekasse ühele seminarile. "Ütlesin talle, et kui sa näed seal kuskil vabatahtlike avaldusvorme, siis too," meenutab Kalju. Siis oli värbamisprotsess alles nii alguses, et internetis vorme veel ei rippunud. Kalju sai sõbralt paberi kätte. "Ma kirjutasin veel pika kirja ka juurde - et mis ma üldse spordist mõtlen ja kes ma selline olen."
Pärast mitmekuulist vaikust teatati Kaljule Ateenast, et tema avaldus on kätte saadud ja nimi nimekirja kantud. Siis oli jälle pikk paus. Aasta alguses sai Kalju postiga veel ühe küsimustiku - kirjaliku intervjuuvormi. Ta täitis sellegi kiirelt ära. Kuid vastust tuli veel tükk aega oodata. "Kuskil juuni keskel tegi ETV spordisaade sellest juttu, öeldi, et vabatahtlikud on välja valitud, kuid ühtki eestlast nende hulgas pole. Mul läks pärast seda kogu pinge maha, mõtlesin, et ahah, ju ma siis ikkagi ei saanud."
Raske töö ja ebakindel ulualune
Aga päris juuni lõpupäevil helises telefon Kalju Rakvere kodus ja Ateenast teatati, et talle on antud vabatahtliku koht pealtvaatajate teeninduses - noormehe huvi arvestades ilmselt korvpallihallis.
Enne tööle asumist läbivad vabatahtlikud mõnepäevase treeningu, kus neile tutvustatakse võistluspaiku ja töö olemust. Nende tööriietuse, toidu, tervisekindlustuse ja transpordi eest tasub olümpiamängude korralduskomitee. Lennupilet ja elamine tuleb aga endal muretseda. Olümpiahullusse tormavas Ateenas pole vaba lennuki- ja voodikoha leidmine aga sugugi odav ja lihtne. Kui pileti muretsemisel tulid Kaljule appi koduklubi Vike/O2 ja Rakvere linnavalitsus, siis öömaja otsimine osutus tunduvalt keerukamaks ülesandeks - juba mullu suvel laiutati Ateena võõrastemajades noormehe küsimise peale kahetsevalt käsi.
Kalju tunnistab, et ega ta ei tea täpselt nüüdki, kus ta mängude ajal ulualust saab, kuid ta on pika otsimise järel leidnud ühe kohaliku usumehe, kes lubas teda majutuse leidmisel abistada. Kaljut see ebamäärasus ei heiduta. "Ma arvan, et kuigi ma selle eest mingit palka ei saa, tasub see kõik ennast kümnekordselt ära! Võibolla aitab see kogemus mul kunagi mõnes rahvusvahelises spordiorganisatsioonis tööd leida."
Kõik vabatahtlikud osalejad saavad korralduskomiteelt ka vastava tunnistuse. Boonusena võivad vabatahtlikud veel muretseda soodushinnaga olümpiapileteid. "Vaevalt et ma jõuan midagi vaatama minna," arvab Kalju. "Tööd on 10-11 tundi päevas. Kui mõnd korvpallilahingut näen, siis olen rahul!"
