MEIE IGAPÄEVANE KAISULOOM: Seiklusjanuline tolmulest avastab uusi horisonte.

Teate. Kui me räägime voodist, siis võiksime kõigepealt mõtelda veelombile. Kui lombis on vett, elunevad seal varsti bakterid ja vetikad. Tuul puhub sinna eoseid. Koerad, kassid, sisalikud ja ussid käivad sealt joomas ja ruumala väheneb...

Nii et lomp on omaette ökoloogiline süsteem, mis pidevalt muutub.

Ja täpselt samamoodi toimib ka voodi, kui me teda korrapäraselt kasutame! Me läheme sinna kindlal ajal sisse ja tõstame temperatuuri. Me niheleme ja higistame seal. Tähendab, linade, madratsi ja karkassiga kujuneb meil kindel niiskuse ja gaasi vahetamise režiim.
Seega, magav inimene ise hoiab voodis kindlas rütmis süsteemi, vastavalt millele tekib ka eluskooslus. Kes meil seal on?

1. Lestalised
Oletame, et te juhtute üle päevitama - teate, see põhjamaalaste leiutis; no vaevalt me loomariigist leiame kedagi, kes ennast lihtsalt niisama päikese käes eksponeeriks!
Igal juhul: surnud nahk koorub maha. Nüüd, kui te õhtul lähete voodisse, siis saavad siit tõelise pidusöögi lestalised, kes toituvad ka inimese kehakarvadest. Eri liikidena võib neid voodis elutseda kümneid ja sadu miljoneid: linade vahel, vatiteki, padja või madratsi sees...
Ja loomulikult, kui te peaksite voodipesu vahetama - te olete korralik inimene ja teete seda regulaarselt või põhjustab lestade väljaheide teil allergiat -, siis toimub süsteemis ökokatastroof!
Kas see tähendab, et lestad hävinevad täielikult? Ei. Paari päevaga on süsteem jälle tasakaalus. Eks vaheta ju ka inimene nahka pidevalt.
Ja noh, need lestad, kes katastroofi padja või teki sees üle elasid, said vahepeal muidugi jälle eriti priskelt elada!

2. Seened
Inimene võib kas või iga päev vannis käia - aga ikkagi on tema kehal mitusada liiki seeni. See on meie normaalne mükoloogiline kooslus.
Aga ka paljude lestaliikide igapäevane toit.

3. Voodilutikad
Oi! Lutikad on inimese kui peremeesliigiga koos eksisteerinud sadu tuhandeid aastaid. Kuigi meil neid praegu praktiliselt ei esine. 60ndatel - siis küll.
Aga. Lutikas on väga hea taktik. Valgust ta ei talu, nii et ootab seinapragudes, madratsi all või mujal, kuni saabub pimedus. Siis näiteks ronib lakke ja määrab väga täpselt soojuse ja higilõhna järgi ära, kus inimene asub.
Ja siis lihtsalt kukub nina otsa (kuigi võib hammustada ka mujalt). Ja imeb ennast verd täis - umbes sentimeetri pikkuseks ja punaseks nagu viinamari -, nii et inimene arugi ei saa. Alles järgmisel päeval vaatab: punane täpp, näe, kas sääsk hammustas?
Kuidas sobitub lutikas toiduahelasse? Tema väljaheide omakorda on meelepärane toit tolmulestadele.

4. Kirbud
Kirp - erinevalt lutikast - eriti ei vali: kui nälg on, lööb korraks kärsa sisse, kuhu saab. Ja hüppab jälle peitu. Aga meil võtab kohe kihelema!
Muidugi hiirte või kasside kirbud hammustavad meid mõnda aega, aga kauaks nad ei jää. Selle suhtes, kelle peal parasiteerida, on nad väga tundlikud.
Ja teate, sõbrad, mis veel? Kirpe - keda on üldiselt vähe ja linnas ei esine peaaegu üldse - on väga raske hävitada. Pigistad küüntega või... Tõesti, selleks on vaja väga tugevat relva!

5. Juhukülalised
Teinekord võib tulla ka kõrvahark meile voodisse peidupaika otsima. Või käib ämblik uudistamas, või näiteks prussakas.
Aga neid on vähem.
Muide, ühes Šveitsi protestantlikus koguduses olid hiired majas. No kirikus süüa-juua pole, aga koloonia õitseb! Eks siis kutsuti teadlased kohale, ja mis selgus? Jumalateenistuste ajal - kui suur ja rikas kirik oli rahvast täis - "külvasid" inimesed pinkidele nahatükikesi.
Tähendab, hiired said kõhu täis samast toidust, mida söövad tolmulestad!

6. Mida teha
Nii et, mu kallid sõbrad, igas voodis on oma ökoloogiline kooslus. See on paratamatu ja normaalne. No näiteks see lubadus, et "Mister Proper tapab kõik bakterid" - see on ju õuduste lubadus, sest kaotaks inimese immuunsüsteemilt igasuguse treenituse...
Aga ei. Sellest mina ei räägi - ma olen zooloog!