Vaenu õhutaja
Kristlased, juudid ja demokraadid võivad kergemalt hingata. Tartu ringkonnakohus mõistis esmaspäeval süüdi arvutiprogrammeerija Lauris Kaplinski (34), kes 1991. aastal kirjutas nimetatud “liike” hävitama kutsuva essee ning hoidis seda avalikul internetileheküljel tervelt kaheksa aastat. Võib arvata, et üksnes suur ime ja kaitsepolitsei õigeaegne sekkumine päästsid halvimast ning õigupoolest ei pandud põlema ühtki kirikut, inimestest rääkimata.
Kaplinskile mõistetud 32 000 krooni suurune rahatrahv lubab loota, et edaspidi inimesed kaaluvad hoolega, enne kui kirikute hävitamist ja riigivõimu kukutamist sisaldavaid mõtteid avaldavad...
Asi sai alguse kümne aasta eest, kui internet oli täielik uudis ja koduleheküljebuum just alanud. Kaplinski tegi endale kodulehekülje. Paigutas selle oma õppekoha Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi serverisse... Saidi alammenüüs nimega “Terror” paikneb lühijutt “Meie võitlus”, milles võib hõlpsasti näha tegevusjuhendit kristlaste ja kehtiva riigikorra likvideerimiseks.
Süüdistuse sõnul kutsus juhend üles “vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega”. Süüdistuse toetuseks nopiti Kapo koostatud süüdistuskokkuvõttesse sellest lühijutust kümme lauset– ärgu ainult keegi võtku nende avaldamist Ekspressi-poolse vihkamisõhutusena:
-
"Lihtsaim ning yhtlasi ainuke kindel viis vabaneda mingist mõtteviisist on selle kandjate fyysiline hävitamine."
-
"Mida juhuslikum on hävitamisele kuuluvate inimeste ja objektide valik, seda raskem on neil välja töötada vastustrateegiat."
-
"Kuna kristlus peab Eestist jäägitult kaduma, on ainus võimalus selle saavutamiseks kõigi kristlaste ning juutide likvideerimine ja kirikute purustamine."
-
"On selge, et niipea kui terror yhiskonnas on kasvanud massiliseks ning kyllalt palju inimesi pööranud maausku tuleb yhel hetkel minna varjatud tegevuselt yle avalikule ning likvideerida riigivõim."
-
"Juhul, kui selleks ajaks on ryhmitusse koondunud vähemalt 20 000 meest, kellel on piisavalt kaasaegset relvastust, pole raske ka oma jõududega kõrvaldada valitsus ning parlament."
-
"Kõrvaldanud demokraatliku valitsuse valivad võitlejad enese seast, ning õnnistab maausu preester ametisse kuninga."
-
"Kõik, kes ei osalenud vabadusvõitluses ning ei oma muid teeneid vabaduse saabumises kuuluvad orjusse."
-
"Juhul, kui yleliigset osa inimesi ei õnnestu myya mõnesse usaldusväärsesse riiki, tuleb ilmselt siingi rakendada likvideerimist."
-
"Seepärast peavad esmajärjekorras langema rünnaku alla haiglad, synnitusmajad, koolid, lasteaiad."
-
"Loomulikult võib kerkida küsimus, kas avalik yleskutse relvastatud terrorile pole kaartide väljamängimine valitsuse korrakaitsejõududele."
Kaplinski šokeeriva sisuga lehekülg rippus netis rahulikult kuni 2003. aastani. Ja ka siis ei sekkunud õigusorganid, vaid hoopis maausulisi koondav ühendus Maavalla Koda. Neid häiris asjaolu, et netiotsingusse sõna “maausk” sisestamisel avanes Kaplinski tekst.
***
Kaks kuud tagasi mõistis Tartu maakohus Kaplinski õigeks, asudes seisukohale, et tõendatud pole tema kuritegelik tahtlus. Kohus uskus, et kirjutis ei olnud netti riputatud vihkamise õhutamise eesmärgiga. Ringkonnakohus arvas teisiti. Miks, on asjaosalistele teadmata, sest ringkonnakohtu põhjendused pole veel avalikud.
Kaplinski ei usu, et oleks midagi valesti teinud. Pikajuukseline habemega noormees, üsna sarnane mässaja Ernesto Guevaraga tema särgil, istub vanavanemate maja ees pargis. Räägib aeglaselt, sõnu hoolega valides, ebatavaliselt pehme häälega.
Kohtus ta ennast süüdi ei tunnistanud, prokuröri ettepanekut lihtmenetluseks vastu ei võtnud ning lubab ringkonnakohtu otsuse riigikohtusse edasi kaevata. Alust selleks on tema meelest küllaga. “Esiteks, tahtluse küsimus. Teiseks, vältavuse küsimus, kolmandaks kahju tekitamise küsimus. Kapo ja prokuratuur ei ole tõendanud, et ma tahtsin kedagi vägivallale õhutada. Ja kui, siis keda? Tegu jäi aastatesse 1995-1996 ja peaks aegunud olema. Kui tuua analoogia, siis kui keegi kleebib linna täis kihutava sisuga silte, kas ta on siis kuriteo lõpule viinud, kui kõik sildid on kleebitud või siis, kui viimane on maha võetud?”
***
“Kui selle koduka tegin, siis arvestasin, et see ei pruugi kõigile meeldida. Ja arvamusi tuligi seinast seina. Nagu ma eeldasin. Keegi ei öelnud, et see on kuritegelik. Öeldi, et lahe asi. Oli ka neid, kes leidsid, et tegu on hullumeelsusega. Aga see oligi mu eesmärk. Minu meelest on vaja, et selliste teemade üle mõeldaks. Ja ma ootasin, et kas või see kirjutis toob lugeja kookonist välja, paneb mõtlema. Kahju, et riik Kapo ja prokuratuuri näol otsustas neis küsimustes hakata ise korda looma.
- Aga kui oleks öeldud näiteks 2001. aastal, et pane veebsait ruttu kinni, see on kriminaalkorras karistatav?
Eks ma siis oleks otsustanud selle järgi, kes on ütleja, kui autoriteetne ta minu jaoks on. Ma arvan, et enne 2001. aastat polnudki see kellegi jaoks probleem, aga siis... mina ju ka ei tea, miks Kapo sellega tegelema hakkas. Mingis määruses on kirjas, et Kapo infohanke toimingute käigus avastas... no ma ei tea, mida see tähendab, aga kas see info võis siis minna USA saatkonnast. Kuivõrd lehekülg sisaldas sõna “terror”.
Ma ei mäleta, mis mu motiivid olid, kui selle kirjutasin. Küllap mäletaksin, kui oleks tahtnud kedagi vägivallale kihutada. Eks ma olen lapsest saadik armastanud teravaid väljaütlemisi.
***
Kas vihkad kristlasi, juute, demokraatiat?
Mind ajab närvi kristluse monopoolne seisund. Usuõpetus koolides sellisel kujul, nagu on välja pakutud jne. Aga ma olen seda meelt, et kui miski on olemas, siis las ta olla. Me oleme kohutavad ikonoklastid – saaks ainult sümboleid maha võtta. Lenini kuju kiskusime Riia mäelt maha ja… keda see segas? Mina leian, et kui miski on olemas, las ta siis olla. Las kristlased ja nende kirikud samuti olla. Aga neil ei peaks mingit erilist positsiooni olema.
Sama juutidega. Või rünnak demokraatia vastu – kui ma oleksin üles kutsunud rünnakule stalinismi vastu, siis võibolla tunduksin endale imelik, aga kindlasti oleks kõik suuremat lähedust tundnud.
Aga ise kirikut rüüstama läheksid?
Ei .
Aga kui väga kutsutaks?
Ma olin juba lapsena selline, et kui jamaks läks, lasksin jalga. Nii et ilmselt ei läheks.
Kas tunned, et oled süüdi, midagi valesti teinud?
Ei. Ei ole.
Jaan Kaplinski: mul on kahju Eesti riigist
Laurise isa Jaan Kaplinski märgib, et luges poja tekstid uuesti läbi. "Ütleks nii, et ükskõik kui tähtis ametnik – mingi huumorimeel võiks siiski olemas olla. Küsite, et kas mul on pojast kahju. Pigem on mul kahju riigist, kes selliste asjadega tegeleb.”
Isa ütles pojale juba aastaid tagasi, et võtku too lehekülg maha. “Mitte, et ma sedasorti pahandusi oleksin kartnud. Mulle see kirjutis ei meeldinud. Räigevõitu. Aga tema kostis, et mis tast ikka maha võtta, kui juba üles pandud sai. Selline ta ongi.”
Mida poeg selle kirjutisega mõtles? “20aastasena, kes seda teab? Samas – mida kõike internetis ei ole. Alles kirjutas mu tütar Elo-Mall väikese loo, kus ütles, et iga võõramaalane tuleks avasüli vastu võtta. Siis kirjutas keegi kommentaari, kus ütles, et autorile tuleks kuul kerre lasta. On see siis parem? Vihkamist on igal sammul, aga kuskilt kaevati üles just see kodulehekülg... Nõiajaht algas pärast seda 11. septembrit. Küllap mingi masin, mis internetti sorteerib, leidis Laurise leheküljelt sõna “terror” ja nii see algas. Aga võimalik, et hakati vaatama nime järgi pärast seda, kui ma Iraagi sõja vastase artikli avaldasin. Ei tea.”
“Eks Laurises ole see mässumeelsus alati olemas olnud. Kunagi ta ütles mulle, et isa, sinu varjust on raske välja pääseda. Aga ma ei tea, mis pani teda selliseid mõtteid mõtlema. Samas oli ta andekas, kooli ajal võitis järjest aineolümpiaade. Matemaatikas vist kaks korda riiklikul tasemel.”
“Mul oli kunagi KGBga tegemist, mind jälitati üpris intensiivselt. Aga siiski on jäänud mulje, et sinna valiti inimesi intelligentsuse järgi. Nad võisid olla mõistvad ja diskreetsed – kord said ühel läbiotsimisel kätte ühe mu väga isikliku päeviku, mida oleks saanud mu vastu väga kurjasti ära kasutada. Aga nad andsid mulle selle tagasi. Neis oli mingit resignatsiooni, nad ei pingutanud üle.”
