Vaeslapse mõõgatorge
Vehklejatega rääkides torkab silma, kui tihti ja meeleldi nad räägivad õnnest. Epee on spordiala, kus tulemuse võib otsustada mõni sekund.
Eesti epeenaiskonna raudvara hulka kuuluval Maarika Võsul (33) pole sekunditega pikki aastaid kõige paremini vedanud. Ikka ja jälle on medal või auhinnaline koht jäänud tema käeulatusest vaid ühe või kahe torke kaugusele. Mullu luhtus viimasel hetkel lootus pääseda olümpiale, tunamullu jäi ta teiseks Eesti Spordiajakirjanike Liidu korraldatud parima naissportlase hääletamisel…
Ka sel esmaspäeval Leipzigis oli kuldmedal Võsust vaid ühe torke kaugusel ning, nagu mitmete vähemate medalitega varemgi juhtunud, läks asi käest päris viimasel momendil. Samas on maailma paremuselt teise naisvehkleja tiitel parim, mis Maarika Võsuga tema karjääri jooksul juhtunud on. Nagu Eesti vehklejate koondist Saksamaal juhtiv treener Viktor Kirpu kokkuvõtlikult ütleb, olid kõik “väga, väga õnnelikud”.
Hoolimata eesti nimest on Maarika Võsu ema kaudu tegelikult vene päritolu. Eestlasest isa lahkus pere juurest siis, kui tüdruk oli veel väike, ning ka koolihariduse sai Maarika Tartu venekeelses gümnaasiumis. Eesti keelt räägib epeenaine tänase päevani kerge aktsendiga ning ärevusse sattudes ei tule kõik sõnad hoobilt meelde.
Vehklemisega hakkas Võsu tegelema kümneaastase plikatirtsuna (värbamine olevat aset leidnud ujulas) ning esimeseks valikuks sai floreti-nimeline vehklemise alaliik. Floretiga – kus vastast võib torgata ainult rinna- ja vööpiirkonda – tegeles tüdruk kümmekond aastat, et minna siis 90ndate algul üle epeele. Nagu “tagasihoidliku ja meeldiva” inimesena kirjeldatud Võsu ütleb, pole epee – kus rünnata võib igale poole peale kaitseriietusest katmata kukla – nii agressiivne kui florett või espadron ning taktikal on siin palju suurem roll. Koguni üldsportlik vorm polevat epees nii oluline kui mõistus, kogemus ja… muidugi õnn.
See on mõte, mida kordab peaaegu sõna-sõnalt ka Võsu naiskonnakaaslane Heidi Rohi. “Palju asju ei sõltu epees sinust endast – võid olla elu tippvormis, aga vastane on veel veidike paremas vormis,” kirjeldab ta. “Kahe sekundiga võib epees palju teha – praegu oli meil Saksamaal näiteks situatsioon, kus kell unustati pärast matši välja lülitada ja sellest tulid kohe protestid. Õnneks lahenes asi normaalselt, aga see pool tundi oli väga närvesööv…”
Olukorras, kus paljud tipptreenerid on Eestist lahkunud, on meie vehklejaile tähtsaimaiks toetajaiks ennekõike teised sportlased – ja muidugi perekond. Võsu meenutab, kuidas ema tema medalivõidust kuuldes Saksamaale helistas ja rõõmust nuttis – nagu emad ikka. Samas ei taha Võsu oma isiklikust elust ülearu palju rääkida.
Ütleb, et elab juba kümmekond aastat Tallinnas Lasnamäel – mitte et meeldiks, aga kuhu sa lähed, kui rohkem raha ei ole – ja on abielus vene rahvusest mehega, kes olevat Võsu “suur fänn”. Lapsi veel ei ole ja see on teadagi spordiga tegelevate naiste igipõline mure. Mulle tundub, et Võsu innustub kuidagi sisemiselt, kui hakkab mõtlema neile sportlastele, kel õnnestunud ka pärast lapse saamist vehklemises jätkata. Ta mainib eeskätt ungarlanna Timea Nagyt, kes “sünnitas lapse, võitis olümpia, sünnitas teise lapse, võitis veel ühe olümpia, ja siis vist jäi rahule. Aga võibolla tuleb veel tagasi – keegi ei tea.”
Keegi ei tea sedagi, mis saatus ootab ees Eesti vehklemissporti. Veel kümmekond aastat tagasi oli tegemist ühe n-ö paraadalaga, mida riik suuremate summadega toetas, ning tulemusedki ei andnud põhjust häbenemiseks. Nüüdne Vene koondislane Oksana Jermakova võitis maailmameistritiitli, hästi läks ka Kaido Kaabermal. Siis, kes teab mis põhjustel, algas vaikne langemine vaeslapse staatusse. Tänapäeval on seis selline, et kui kultuuriminister Raivo Palmaru 2005. aasta teises poolaastas spordistipendiume määras, oli poolesaja stipendiaadi hulgas vaid kolm vehklejat – igaüks neist sai 2000 krooni – ning värskeimad uudised Eesti Vehklemisliidu kodulehel pärinesid nädala algul 2004. aasta kevadest.
Pärast auväärset saavutust Leipzigis oli riik seevastu meeldivalt ja lootustandvalt kiire reageerima. Viktor Kirpu meenutab, et võidust oli möödas ehk pool tundi, kui peaministri sekretär helistas ja uuris, kuidas värske hõbemedalistiga ühendust saab. Ning Maarika Võsu lisab tagasihoidlikult, et Toompea kõrval sai ta tol meeldejääval päeval õnnitluskõne ka Kadriorust. Arnold Rüütel olevat öelnud “palju häid sõnu”.
Kuigi rapiiritera otsas on väike torget pehmemaks muutev muna, on vigastusi ja koguni surmajuhtumeid vehklemise ajaloos sellegipoolest esinenud. Viktor Kirpu ei taha neist eriti rääkida – mõjub halvasti spordiala mainele –, ent meenutab siiski lugu, kuidas näiteks Roomas ühel vehklejal rapiir pooleks läks ning vastase maskist läbi tungis. “Sellest ajast on kaitseülikondi ja maske palju tugevamaks muudetud,” kinnitab ta mitu korda – kuid väiksemaid traumasid tuleb ette kogu aeg.
“Need sinikad ü l d s e ei meeldi mulle,” tunnistab Võsu avameelselt, kui vigastuste kohta hiljem tallegi küsimuse esitan. “Päris valusad on.”
Hoolimata vermete hinnaga toimuvaist heitlustest pole Eestis ühtki vehklejat, kes vaid oma spordialaga tegeldes suudaks end professionaalina ära elatada. “Kõik on amatöörid!” hüüatab Viktor Kirpu emotsionaalsel moel. See kindlasti mitte halvasti mõeldud lause käib nii Kaido Kaaberma kui ka värske hõbemedalisti Maarika Võsu kohta, kes pidi veel hiljuti teenima raha müüjaametis. Ta töötas ühes lihtsas poes, kus müüdi riideid ja muud kraami (Postimehe andmetel koguni turul), kuid kus täpselt, jääb ebaselgeks, sest tegu pole teemaga, milles Võsu üksikasjusse laskuda tahaks.
Eesti naisvehklejate suurim unistus – ja valusaimate mälestuste allikas – on olümpiamängud. Ühe korra – 1996. aastal Atlantas – on supermängudel osaletud, kuid kahel järgmisel korral pole õnn enam nii laialt naeratanud. Mullu oldi olümpiale pääsemisest sentimeetri kaugusel, kuid läks nii, et mängudele sai hoopis Prantsusmaa. Süüdistada ei taha oma nime all keegi kedagi, kuid üldine meeleolu tundub olevat selline, et Prantsuse kohtunikud andsid oma riigi võistlejaile ebaausaid eeliseid.
See abituse ja meist mitte millegi olenemise tunne oli Eesti mõõgasportlastele raske katsumus. “Pärast mittekvalifitseerumist olümpiale pidasime ka selliseid plaane, et aitab, et enam edasi ei vehkle,” möönab Heidi Rohi.
Just neil pingelistel kuudel otsustas kogu Eesti epeenaiskond – Maarika Võsu, Irina Embrich, Heidi Rohi ja Olga Aleksejeva – minna kollektiivselt õppima Sisekaitseakadeemiasse maksu- ja tollierialale. Rohi sõnul oli tegemist lausa kingitusega, sest neljakesi koos avanes naistele võimalus kooli võimlas üheskoos trenni teha – tingimused, millest pikka aega oli vaid unistatud.
Sel reedel läheb Eesti akadeemiline epeenaiskond Saksamaal veel kord rajale. “Tahaks võidelda kõige kõrgema koha eest, aga eks paistab,” on Viktor Kirpu nii tagasihoidlik kui üldse võimalik. Sama ettevaatlikuks, otsekui kartes taas leitud õnne ära sõnuda, jääb ka Maarika Võsu, kui pärin, kui suureks hindab ta šanssi, et teda ja teisi Eesti vehklejaid võib näha järgmistel olümpiamängudel. “Šansid on, aga väikesed … Eks elu näitab,” vastab ta tasasel moel.
Maarika Võsu
Sündinud 7. juunil 1972 Tartus.
Pikkus 178 cm, kaal 58 kilo.
Armastab (meeskonnakaaslaste sõnul) üle kõige jazz-muusikat, teed ja päikselist ilma.
Vehklemisliidu peasekretäri Tõnu Nurga sõnul on Maarika stiililt vaoshoitud ja kaitsele keskenduv, kuid siiski üksikute “ründavate sähvatustega”.
Varasemad suuremad saavutused: olümpiamängude naiskondlik 5. koht (1996), MMi naiskondlik hõbe (2002); EMi naiskondlik hõbe (2003).
