Pasi Rautio. Aivar Juhanson

Teisipäeva õhtul kell seitse madistavad Pärnu Rabahallis platsi keskele pingule tõmmatud võrgu ümber üksteist pikka meest*. Hüpped, blokid, löögid, läbisegi eesti-, läti- ja venekeelsed hüüded. Pärnu klubi mängijad annavad oma oskustele viimast lihvi. Hoolimata pealtnäha muretust meeleolust on õhus ärevust. 48 tundi lahutab seda trenni hetkest, mil mehed teevad Saku Suurhallis oma elu ühe tähtsaima etteaste.

Mängijate ümbes kõnnib, käed rinnal risti, heledapäine mees, pikk dress seljas, vaatab aeg-ajalt kella, annab mõne valjuhäälse korralduse ja naerab koos teistega, kui keegi mängijatest teeb mõne naljaka liigutuse.

Kui peaaegu kogu senise elu põhjapolaarjoonel Rovaniemis veetnud Pasi Rautio (44) ülemöödunud aasta jaanuaris oma füsioterapeudist abikaasalt Annelt päris, et mis oleks, kui koliks Eestisse, pidas naine teda hulluks. Mõni kuu hiljem asus Rautiote pere, kaks suurt ja kolm väikest, Pärnu külje alla Paikusele elama.

"Olime kerges hämmingus, et ta koos perega tuli, sest seni olime teinud plaani, kuidas treener võimalikult tihti koduste juurde pääseks," meenutab Pärnu klubi manager ja veteranist sidemängija Avo Keel – mees, kes Rautio Eestisse kutsus. "Aga ta on lihtsalt nii perekeskne."

Keel mängis mitu hooaega Rautio käe all Rovaniemi Napa klubis. Rautio geniaalsus lõi seal eredalt lõkkele, kui Napa ootamatult Soome liigas kahel aastal järjest medali noppis. Ja uskuge või mitte - mängijaid juhendada ja klubi managerina asju ajada jaksas Rautio kohtutäituri ameti kõrvalt. "Siis ta ikka rääkis, et tahaks kunagi ainult treeneritööle pühenduda," räägib Keel.   

Pärnus läks Rautio soov täide. Teda ootas eelkäija Andrei Ojametsa käe all Eesti parimaks kroonitud meeskond ning ülesanne viia tiim Euroopa tippude marjamaale. Kaks aastat hiljem on see siht saavutatud.

* * *

Ometi leidub neid, kes pole rahul Rautio tegemistega ega sellega, et meie võrkpalli juhib soomlane. "Kohe tekkis tugev vastuseis. Paljud endised mängijad, aga ka mitmed praegused treenerid küsisid, et kui oleme soomlasi alati võitnud, mida siis soomlasel meile õpetada on. Kuid tulemused räägivad enda eest," ütleb Avo Keel.  

Rahvusküsimus ei ole siiski peamine mure. Viimasel ajal on vigastustega kimpus olnud paljud Pärnu klubi liidrid. Ja vigastuste taga näevad kritiseerijad Rautio liigset pühendumist jõutreeningule.

Spordiajakirjanik Valeri Maksimov nimetab Rautio stiili koguni loomkatseteks Eesti sportlaste kallal ja leiab, et meie oludes on kangitrenniga ülepingutamine suur vigastuste allikas.

Pärnakate kodumaist põhikonkurenti, Sylvesteri klubi juhendav Laimons Raudsepp on sama meelt: "Meie mängijate kontingent on nii väike, et kõigile tuleb individuaalselt läheneda, kõigi jaoks ainuõiged treeningmeetodid leida."

Isegi Pärnu klubi president, Tallinna abilinnapea Aivar Pärna tunnistab, et mängijad on kurtnud väsimust, kuigi hooaeg alles algas, ja rääkinud, et kangitrennid on väga rasked.

Rautio reageerib kriitikale täiesti rahulikult. Pooleldi eesti, pooleldi soome keeles seletab ta, et ilma jõutreeninguta ei jõua tänapäeva võrkpallis kuskile. "Eks see ole paratamatus, et kui tuled välismaalt ja hakkad rääkima, et teeme nii ja nii ja üldse uut moodi, siis tekib palju paksu verd. Võib ju olla ükskõik kui staažikas treener, aga tuleb meeles pidada, et mäng on täna hoopis teistsugune. Enne mind siin tõesti jõudu ei tehtud, aga võrkpall on muutunud rohkem kiiruse ja jõu alaks. Pall on muutunud pehmemaks, seega peavad löögid tugevamad olema, et pall maha jääks." Avo Keel toetab treenerit: "Kombinatsioonilise võrkpalli aeg on möödas. Kõik, mis loeb, on kiirus ja jõud." 

* * *

Olgu treeningutega kuidas on, ühes on kõik Rautiot teadvad-tundvad inimesed ühel meelel - igas mõttes sümpaatne inimene, naljalemb, seltskondlik ja laia silmaringiga. Võrkpalliföderatsiooni peasekretär Henn Vallimäe ütleb koguni, et tegemist on soomlase kohta üllatavalt eestlasliku inimesega. "Oskab suurepäraselt minna ametlikust toonist seltskondlikuks ja vastupidi. Eks treeneril olegi raske valida, kas olla mängijatele sõber või ülemus. Kui on vahva mäng, teeb mängijatele õlut välja, aga järgmisel päeval trennis on see unustatud."

Mitu aastat Soomes võrkpallurina töötanud Rando Soome: "Seni oli siinmail harjumuspärane teatud diktaatorikalduvustega treener, aga Rautioga võib isegi koos pidu panna, ilma et mees autoriteeti kaotaks."

Ehk isegi liiga sõbralik, arvab Aivar Pärna. "Meie mängijatele kuluks aeg-ajalt kõvem käratamine ära."

Mängijate sõimamisele eelistab Rautio tõepoolest vaikset vestlust. Eestisse tulles kuulutas ta end kohe uue aja treeneriks. "See tähendab, et ma ei sea ennast mängijatest kõrgemale. Oleme üks pere, räägin nendega väga palju. Nii ei tohi olla, et mängijad nurga taga asju arutavad. Kõik, mida mängumees räägib, on tähtis." See ei tähenda kaugeltki, et ta laseks endale pähe istuda.

"Kui ta on mingi otsuse teinud ja keegi hakkab virisema, siis on vastus lihtne - saad treeneriks, tee nagu õigeks pead, praegu aga teed, nagu mina ütlen," räägib Avo Keel. Ja kui keegi on trennis tujutu ning liigutada ei viitsi, siis saadetakse selline mees teiste meeleolu säästmiseks saalist lihtsalt minema.

Kui spordimeestelt nõuab Rautio raudset diststipliini, siis temal endal on nõrkus suitsetamise vastu. "Praegu on kehvasti," ütleb ta naerdes ja pajatab, kuidas kaotas äsja suitsetamise mahajätmisega seotud kihlveo tõttu Avo Keelele konjakipudeli.  

Ja räägitakse, et Rautio on kõva laulumees. Saami sugemetega joig, mida ta eriti pidulikel puhkudel esitada tavatseb, on meeskonna laul. 

* * *

Tähtsate mängude eel kulub treeneril ettevalmistusele terve päev. Nii tutvus Rautio terve teisipäeva videolindiga neljapäevaste vastaste viimasest mängust. "Meil on võimalus," ütleb ta silmade särades. "Vastased on väga head, väga tugevad, aga kui meil kõik oma koha välja mängivad, saame hakkama." Haarab vastaste nimekirja: "See siin on maailma parim sidemängija, see bulgaarlane on väga hea, see on Soome parim võrkpallur..."

Prantsusmaa liigas teist kohta hoidva Tours VB alistamine oleks vastasele võrreldav Waterlooga. Aga ka meie meeskonna jaoks on palju kaalul. Kõik või mitte midagi - see on meie võrkpallurite jaoks tänavuse Euroliiga taust. Rahvusvahelistel mõõduvõtmistel kaotustega harjunud Eesti klubisport võib võrkpalli näol saada uue liidri, halvemal juhul aga saatusekaaslase.

Viimastel andmetel on 6000 pealtvaatajat mahutavas suurhallis enam-vähem kõik piletid välja müüdud. Kui pärnakatel õnnestub võita, pole võrkpallikultuse vähenemist karta. Kaotuse korral ootab võrkpallureid arvatavasti sama saatus, mis Kalevi korvpallureid, kelle viimast kodust euromängu külastas kõigest 300 fänni.

*- võrkpallimeeskond koosneb 12 mängijast, aga üks küsis enne trenni algust end kehva enesetunde tõttu vabaks.

Pasi Rautio kolm tütart

Nora (11) - räägib puhtalt eesti keelt ja harjutab võrkpalli, mängib klaverit ja tegeleb hobustega.

Jenna (8) - alustas kooliteed Pärnus. Hiljuti osales kohalikul emakeele (eesti keele!) olümpiaadil. "Tuli tagasi, oli pisut kehvas tujus. Küsisin, kuidas läks. Ah, kehvasti, sain teise koha," räägib isa Pasi.

Rosa (5) - Paikuse Mesimummi lasteaia kasvandik ja viimases Eesti liiga finaalis üllatas Pärnu publikut tantsutüdrukuna üles astudes.

Abikaasa Anne õpib Lapi ülikoolis kasvatusteaduste magistrantuuris.