Octavia pikk ajalugu

Eelmine Octavia polnud tegelikult esimene sellenimeline Škoda. 1959. aastal valmis esimene klassikalist skeemi ürg-Octavia, viimane universaalkerega mudel sõitis vooliuliinilt maha aastal 1971. Seega võib praegust Octaviat nimetada juba kolmandaks põlvkonnaks.

Octavia 3 disain sarnaneb lausa haiglaselt eelkäija omaga, küljelt- või tagantvaates on erinevusi päris raske tuvastada. Kuna teljevahe sai ligi seitse sentimeetrit pikem, läksid proportsioonid paremaks – eelmine Octavia näis oma teljevahe kohta liiga pikk. Loomulikult tähendab see ka lisaruumi sõitjatele. Kristalselt aus olles kabiin avarusega siiski kiidelda ei saa. Päritolu (Golfi põhi) annab tunda, ehkki üldpikkuse poolest võib Octavia vabalt keskautode hulka liigitada. Sentimeetrid kogunevad põhiliselt pikast autopärast, ent seegi omab meeldivalt praktilist kõrvalmõju. Nimelt – pakiruum mahutab tervelt 560 liitrit, lahmakas tagaluuk võimaldab autosse edukalt paigutada ka suuri esemeid. Põhimõtteliselt õnnestuks sealt sisse toppida kas või pesumasin või külmkapp.

Kui välimuselt pole Octavial Golfiga absoluutselt midagi ühist, siis kabiinis on sarnasus seda tuntavam. Lülitid, kandilised õhuvõred, ekraan keskkonsoolis – kõik tulevad tuttavad ette. See pole laitusena mõeldud – VW tükid on enamasti korralikult tehtud ja hästi läbi mõeldud. Erandeid siiski on – näiteks äärmiselt ebaloogiliselt paigaldatud välispeeglite reguleerimise lüliti. Kuid sellegi kiiksu päris Škoda just emafirma arsenalist, mitte ei mõelnud ise välja. Üks oluline erinevus veel – Volkswagenitelt tuttava lillakassinise asemel kiirgavad Octavia näidikud pimedas märksa rahulikumat rohelist valgust.

Keskmisele kasutajale

Minu proovisõiduauto (1.6 MPI Ambiente) mootor ja varustus olid sellised, mis tõenäoliselt kujunevad meil ostjate eelistuseks. Jõuallikas on vana tuttav paljudelt VW grupi autodelt, kuid Octavia aiste vahel see eriti muljet ei avaldanud. Ja pole ka ime, sest hakkama tuli saada tervelt 1330kilose tühimassiga. Ärge valesti aru saage – mootoril pole vähimatki probleemi üsnagi koguka sõiduki liigutamisega, lihtsalt dünaamika kannatab. Tehaseandmed lubavad sajani jõudmist 12,3 sekundiga, kuid minu mulje nii optimistlik pole.

Samas on 1.6 MPI selgelt optimaalseim valik. Ühe koma neljane mootor jääb ilmselt liiga nõrgaks, pealegi ei teki olulist võitu ei ostuhinnas ega kütusekulus. Ülespoole vaadates on hinnavahed suuremad, 1,6 liitrisele otsepritsega FSI-mootorile eelistaksin mina pigem diislit.

Vana Octavia Achilleuse kand oli peaaegu olematu varustus. Elementaarsetegi turvaseadmete eest tulnuks odavale baashinnale nii palju juurde maksta, et kogu komplekti hind väljus mõistlikest piirest. Uudismudeliga on see anomaalia kõrvaldatud. Isegi “hind alates”-mudelid sisaldavad enam-vähem kogu hädatarvilikku turva- ja mugavusvarustust. Õnneks pole ka järgmine (Ambiente) tase kättesaamatu hinnaga. Arusaamatuks jääb vaid, miks meie oludes äärmiselt vajalikud tulepesurid sellessegi paketti ei mahu.

Kindlalt teel

Octavia sõiduomaduste kohta võib öelda enam-vähem sama, mis kogu ülejäänud auto kohta. Ühtlane hea tase, aga ei midagi silmipimestavat. Elektromehaanilise võimendiga rool laseb hästi käte kaudu teed tunda. Ka hoiab Octavia tähelepanuväärselt hästi sirget kurssi, kui käed roolilt võtta ja lubada autol vabalt suunda valida.

Kurvisõidul kaldub Octavia tuntavalt, kuid juhitavusele see halvasti ei mõju. Pealegi käitub masin taltsalt ja ettearvatavalt nagu vana hobune. Üldiselt liigub auto ka kurvides nagu mööda rööpaid, reageerides liialt optimistlikule kurvitempole healoomulise alajuhitavusega. Mingeid dramaatilisi muutusi ei kaasne ning kiirust kahandades taastub ka roolikuulekus.

Škoda Octavia 1.6 MPI Ambiente

 Disain

 3

 Tehnika

 4

 Kiirus

 3

 Nauding

 2

 Praktilisus

 4

 Hind

 5

Mulje: Palju autot mõõduka raha eest. Hinna ja kvaliteedi suurepärane suhe saadi mitte ainult esimest langetades, vaid ka teist tõstes.