1931: Arhitekt Alar Kotli kavandas Vabadusmonumendi Harjumäe nõlvale. Eesti Arhitektuurimuuseum

Tallinna linnapea Tõnis Paltsu jaanuaris korraldatud rahvaküsitlus Vabadussamba asukoha kohta oli parimal juhul jalgratta leiutamine. Milleks raisata raha ning korraldada küsitlus teemal, mis on juba kolmekümnendatel aastatel tuliselt läbi vaieldud ning mille kohta on toona isegi seadus vastu võetud? Aastakümnete jooksul pole midagi muutunud: mälestusmärgiga tahetakse jäädvustada vabadusvõitlust. Sarnased on nimedki – tollal kõneldi Vabadusmonumendist, nüüd Vabadussambast.

35meetrine sammas

Mõte püstitada Tallinnasse mälestusmärk vabadusvõitluse auks sündis juba enne Venemaaga peetud sõja võidukat lõppu. Novembris 1920 ütles toonane Eesti peaminister Ants Piip selle ka avalikult välja: “On kindel, et seltskond Vabadussõjas langenud kangelaste mälestust unustada ei lase, varsti siin Kalevilinnas natsionaalmälestussammast püstitades – või teisiti.” Tol ajal oli aga riigis põletavamaid probleeme ning nii ei jõutud sõnadest kaugemale. Küll aga püstitati üle kogu maa kohalike tegelaste eestvedamisel mälestussambaid oma ümbruskonna langenud sõdureile.

Üldmonument kerkis tõsiselt taas päevakorda alles novembris 1925, kui oma esimese istungi pidas vastloodud Vabadussõja Mälestamise Komitee. Sel koosviibimisel otsustati välja töötada eelkavad mälestusmärgi vormi kohta, valida välja asukoht, määrata monumendi suurus ja ligikaudne hind. Asukohana kaaluti algul Maarjamäed, Veneturgu ja Harjumäge. Maarjamäe ja Veneturg jäeti kõrvale püstitamise liiga suurte kulude tõttu (250-300 miljonit marka) ning sobivaks kohaks jäi lõpuks Harjumägi. Sinna monumendi rajamine maksnuks umbes 60 miljonit marka ja Vabaduse väljaku ümberkorraldamine 15 miljonit.

Viis aastat hiljem liiguti sammuke monumendi poole edasi. Detsembris 1930 kinnitati komitee poolt Vabadussõja mälestusehituse kavandivõistluse tingimused. Nende järgi pidi monument “väärikalt ja võimsalt ilmestama Vabadussõja tähtsust ja suurust”. Täpsustati ka asukohta: “Ehitus tuleb püstitada Harjumäele või selle külgedele, maa-alale, mis on piiratud Kaarli puiesteega, Kaarli tänavaga ja Komandandi teega.” Otsustati kasutada kodumaiseid materjale ning ehituskuludena määratleti 300 000 krooni.

Võistlus kuulutati välja jaanuaris 1931 ning tähtajaks kinnitati sama aasta 1. juuni. Konkursile esitati 18 kavandit, mille hulgast tunnistati parimaks arhitektide Elmar Lohu ja Edgar Kuusiku kavand “Pro Patria”. Selle järgi pidi Vabaduse väljakule tulema 35 meetri kõrgune graniitsammas. Peagi selgus, et üldise raske majandusolukorra tõttu raha ei jätku ning märtsis 1932 otsustati vähendada monumendi ehituskulusid 100-150 000 kroonini.

Kulus rohkem kui aasta, enne kui juunis 1933 tunnistati Lohu ja Kuusiku kavand põhimõtteliselt vastuvõetavaks. Pärast kavandi üksikasjalikumat väljatöötamist autorite poolt lubas komitee võtta lõpliku seisukoha kavandi ja monumendi asukoha kohta. Otsustati ka pöörduda valitsuse poole toetuse saamiseks.

Kummi venitati ja venitati. Oktoobris 1934 tuli komitee jälle kokku ja langetas hulga otsuseid. Sisuliselt polnud üheksa aasta jooksul midagi lõplikult selgunud. Endiselt ei teatud, kuhu ja mida püstitada. Arvati, et Vabadussõja üldmonumendina võiks kõne alla tulla mingisugune sammas või obelisk. Harjumäe ümberkorraldamisest otsustati loobuda – kardeti, et see võib piirkonna üldilmet rikkuda. Pealegi leiti, et monumendi püstitamine Vabaduse väljakule oleks märksa odavam.

Samal päeval langetati veel üks oluline otsus. Nimelt loobuti kulukuse tõttu ideest rajada Vabadussõja üldmonument ja Vabadussõja Muuseum ühise ehitisena. Niisamuti loobuti esialgsest kavast siduda Vabadussõja monumendiga tundmatu sõduri haud – sellist tundmatut sõdurit lihtsalt polnud. Veel jõuti seisukohale, et Lohu ja Kuusiku kavand ikkagi ei kõlba. Ning 11. detsembril otsustati välja kuulutada uus kavandikonkurss – oldi seega tagasi alguses.

Päts paneb monumendi seadusega paika

Kevadel 1936 hakkas jää liikuma. 27. mail andis riigivanem Konstantin Päts dekreedi vormis “Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seaduse”. Seaduse järgi püstitatakse Vabadusmonument Vabaduse väljakule ja selle projekti kidab heaks riigivanem. Monumendi jaoks ja Vabaduse väljaku maa-ala korraldamiseks määrati komiteele riigi eelarvest viie aasta jooksul toetust 850 000 krooni alates 1936./37. eelarveaastast.

Nüüd jäi monumendi kavandajatele jalgu Jaani kirik. Sügisel 1936 saadeti Jaani kogudusele kiri, et Jaani kirik praegusel kohal takistab mälestusmonumendi püstitamist. Kirikule kavatseti pakkuda uut krunti Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgal. See polnud lõplik pakkumine, oldi nõus arutama ka muid sobivaid krunte.

Tuliseid vaidlusi monumendi üle peeti ka Riigikogus. Kirjanik Ernst Särgava pidas Vabaduse väljakut ebasobivaks, sest see on kui “supikauss mägede ja majade vahel”. Ta soovitas monumendi asukohaks asendilt kõrget ja ajalooliselt tähtsat Toompead. A. Lauri toetas sama seisukohta, sest “monument peaks valitsema kõiki teisi ehitusi”. Niisamuti arvas ta, et Toompea on olnud sajandeid võimu sümbol. Jaan Tõnisson polnud Vabaduse väljakuga nõus Jaani kiriku lammutamise pärast, mis äratab rahulolematust kirikuringkondades ja tekitab suuremaid kulusid.

August Jürima vaidles kolleegidele vastu, eelistades Vabadusväljakut. Tema sõnul on Toompeal vähe ruumi ja aluspinnas sobimatu. Veel lisas ta, et “mitte kaugelenähtavus, vaid monumendi viimisteldud esteetiline mõju on tähtis. Ka on oluline, et monument oleks rahvarohke liikumise läheduses”. Viimane on tõesti oluline argument, ka tänapäeval. Ei ole mõtet püstitada Vabadussammast Lauluväljakule, kus palju rahvast on vaid laulupidude ajal.

Monumendiseadus võeti Riigikogus küll vastu, ent oodatud lõpplahendust ei tulnud. Kuigi Riigikogu nägi monumendi asukohana Vabaduse väljakut, ei määratlenud seadus paraku ei monumendi täpset asukohta ega ligikaudsetki laadi. Küll aga otsustas Riigikogu, et monument peab valmima Eesti Vabariigi 25. juubeliaastaks (1943).

Vabaduse väljak ikkagi parim

Ajakirjanduses võeti Vabadusmonumendi kohta elavalt sõna. Päevaleht korraldas 1938. aastal isegi ringküsitluse monumendi võimaliku asukoha ja ilme selgitamiseks. Küsitlusele vastasid 33 avaliku elu ja kultuuritegelast. Sellest selgus, et Vabaduse väljaku kasuks langes enamik arvamusi. “Ankeedi ajal selgusid seisukohad aga seevõrra siiski, et viimased vastajad pooldasid enam-vähem üksmeelselt Vabadusväljakut kas koos Harjumäega või Harjumäge koos Vabadusväljakuga.”

Vabaduse väljaku pooldajad olid näiteks Tallinna ülemlinnapea Jaan Soots ja linnapea Anton Uesson, arhitekt Alar Kotli, arhitektuuriteadlane Hanno Kompus, kirjanik Henrik Visnapuu jt. Arhitektid olid ka teistsugustel arvamustel. Karl Burman paigutas monumendi Toompea nõlvakule, Anton Soans Lasnamäele ja Elmar Lohk Veneturule. Pakuti ka Mere puiesteed ja Raekoja platsi. Osa ankeedile vastanutest pooldas Jaani kiriku lammutamist, osa mitte.

Vaidluses Vabadusmonumendi vormi üle kujunes välja kaks leeri. Ühtede arvates pidanuks monument olema rakendusliku iseloomuga ehitis. Kunstnik Ants Laikmaa soovis “ennast ise ülalpidava kultuurhoone” rajamist, Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney unistas “hoonest, kolonnaadist või võiduväravast”, kus asuksid ruumid muuseumile, kunstiteadlane Rasmus Kangro-Pool kujutas seda ette kunstiteoseks arendatud hoonena ja arhitekt Burman panteonina.

Teine leer seevastu eelistas puhtakujulist monumenti. Sel seisukohal olid arhitekt Johannes Pikkov, Kompus ning linnapead Soots ja Uesson. Kogu asja kaootilisust näitab see, et Vabadussõja Mälestamise Komitee võttis juba 1934. aastal vastu põhimõtte, et monument ärgu olgu rakenduslik ehitis. Ometi vaieldi selle üle veel neli aastat hiljem. Miks?

Samuti võib küsida, miks esimene monumendikonkurss ebaõnnestus? Päevaleht ei eksinud, kui ta 25. novembril 1938 arvas, et komitee on jätnud monumendi mõiste piiritlemata. Lehe sõnul tuleb komiteel “kõigepealt korraldada Vabadusväljaku ruumiline planeerimine, siis ideede võistlus ja lõpuks monumendi väljatöötamine kõige sobivama idee kohaselt”.

Tegelikult oli sellele teele juba mindud. 1937. aastal korraldatigi arhitektuurivõistlus Vabaduse väljaku ruumiliseks kujundamiseks, mille raames tuli kindlaks määrata Vabadusmonumendi täpne asukoht ja üldkuju. Kõik auhinnatud tööd nägid ette Jaani kiriku lammutamise. Konkursi võitsid arhitektid Alar Kotli ja Ernst Kesa. Nende kava kohaselt kerkinuks Vabaduse väljakule monumentaalne kohtuhoone ja selle ette kõrge sammas ratsafiguuriga tipus.

Arvamuste paljususe ja segaduse Vabadusmonumendi ümber võttis 1938. aasta lõpul ajakirjas Varamu kokku kunstnik Rudolf Paris. Ta jõudis järeldusele, et Vabadussõja mälestuse jäädvustamiseks sobib monument, mitte hoone. Vastasel juhul jäävadki vaidlused asukoha üle kestma. “Mida kaugemale kaldub sõnavõtja puhtakujulisest monumendist, seda ebamäärasemaks muutub koha- ja vormiküsimus. Ainult dekoratiivseid ülesandeid täitva monumendi pooldajate ridades tuleb enamikul küsimusse Vabadusväljak kui linna keskel asuv esinduslikum plats.”

Kõike kaaludes jõudis Paris kindlale seisukohale – Vabadusmonument sobib ainult Vabaduse väljakule. Eemal linna keskmest ei tohi see olla. Tema sõnul näib just “Vabadusväljak ja selle ümbrus pikemaks ajaks kujunevat kohaks, kus toimuvad rahvakogunemised ja paraadid”.

Milline pidi aga Vabadusmonument välja nägema, seda ei jõutudki lõpuni ära vaielda. Igatahes pidi see olema mõjuv. “Iga haritud välismaalane peaks monumendi ees tundma seda tõde, et Eesti on seesmiselt tugev jõus ja vaimsuses,” sõnastas selle kirjanik Henrik Visnapuu. Vabadusmonumendi rajamise lõpetas pöördeline 1940. aasta.  

Eelnevast saab järeldada vaid üht – Vabadussamba ainuvõimalik asukoht on ka praegu Vabaduse väljak. Aja jooksul on küll veidi muutunud asja sisu. Mõiste Vabadussõda on tänaseks omandanud hoopis laiema tähenduse, kui see oli seda enne Teist maailmasõda. Vabadussõda ühendab endas meie kõiki vabaduspüüdlusi, ka aastatel 1944 ja 1991. Niisiis võiks kavandatav Vabadussammas kanda mälestust kõigi aegade võitlustest Eesti vabaduse eest.