Väike auto Lotus - kiire juhi ootus
Need inglased on hullud, ütleks Asterix kindlasti, kui
peaks sõitma Lotusega. Kuskil mujal kui Britannias ei saaks selline
sõiduk üldse sündida. Tema loomisel peeti silmas kõiki
klassikalise inglise sportauto põhimõtteid. Esiteks –
kiiruse nimel võib ohverdada kõik muud omadused.
Teiseks – kõige olulisemad on kerge kaal ja hea juhitavus.
Kolmandaks – võimas mootor ei tee paha, ent pole kohustuslik.
Paraku kehtib ka neljas põhimõte, mis aitas
tõhusalt kaasa Briti (massi)autotööstuse väljasuremisele
– meil on kvaliteedist poogen. Kuidas muidu seletada, et minu proovitud
Lotus Europa aknatihendid on ripakil nagu mõnes sinisel esmaspäeval
valminud Ladas. Või et kallist naturaalnahast polster on kokku
õmmeldud pehmelt väljendudes kobalt. Või et sedasama nahka
“vääristavad” Ford Fiestalt pärit
säästulülitid.
Elementaarne,
Watson!
Lotuse looja Colin Chapman tõusnuks geeniuse
staatusse ka siis, kui ta pärast Lotus 7 valmimist poleks enam lillegi
liigutanud. Sest 60 aastat tagasi elementaar-sportautona loodud Seven elab
Caterhamide, Donkervoortide ja ka Estfieldidena tänini.
Firma
ajaloo jätkuks passib praegune auto (tegelikult on Elise, Exige ja Europa
sisuliselt sama mudeli eri versioonid) imehästi, sest
elementaarsõiduki geenid on temaski selgelt jälgitavad.
Auto selgrooks on alumiiniumist liimitud (mitte keevitatud või
needitud) monokok, mida katavad plastist kerepaneelid. Mootor paikneb
keskasendis risti ning jõuallika taha mahub ära isegi pakiruum
(kuhu silmaga hinnates peaks golfikott lobedalt sisse mahtuma). Europale kuulub
Lotuse valikus nii-öelda luksusmudeli roll. Ju on sellelgi omad kliendid.
Mulle tundub siiski, et elementaarauto võiks olla tõeliselt
elementaarne. Ja sportauto tõeliselt sportlik.
Seda
põhimõtet kalduvad toetama Lotuse mõõtmed. Minu 178
cm ja 78 kg mahuvad masinasse lahedalt, ent suuremat kasvu kolleegid nägid
sisenemise-väljumisega põrguvaeva.
Aga ma kujutan ette,
et pärast kohanemisperioodi tuleb selline kitsikus ainult kasuks ja juht
tunnetab autot nagu oma kehaosa.
Moodsate aegade vaimus evib Europa
koguni kaht turvapatja (kuidas see rooli keskmesse mahub, jääb mulle
küll arusaamatuks) ning isegi helisignaali, mis kinnitamata
turvavöö korral pinisema pistab. Rooli asendit reguleerida ei saa.
Kümmekond sentimeetrit teepinnast kõrgemal asuv iste liigub ainult
pikisuunas, sedagi veidi. Ergonoomika on isegi heatahtlikult hinnates
õudne ning mootor jaurab peaaegu kõrva ääres. Aga
tühja sellest! Juba esimesed sõidumeetrid lükkavad kõik
(nii kogetud kui ka eesootavad) kannatused kuskile mälu
hämaramatesse soppidesse.
Anna ainult minna
Europa mootor pärineb enam-vähem muutmata kujul Opeli
OPC-mudelitelt. Et pole just üleliia sportlik? Jah, tahhomeetri punane
piirkond algab juba 6500 pöördest. See-eest jätkub jõudu
kogu pööretespektris ja maanteel saab möödasõidud
kuuenda käiguga tehtud. Kiirendus on esiti laisapoolne, ent kui turbo
korra juba pöörded üles võtab, kargab masin edasi kui
vedrust visatult. Ning kui juht tahab ja oskab turbo “auru”
ülal hoida, on pidev kaif garanteeritud.
Kütusekulust
rääkimine tundub Lotuse puhul peaaegu pühaduserüvetamisena,
ent kuna bensiinipaak mahutab vaid 43 liitrit, tuletab see teema end ise
pidevalt meelde.
Kahju, et auto loojatele ei jäänud mahti
tegeleda väljalaskesüsteemi heli tuunimiseg
a. Europa koliseb ja pläriseb nagu keskmine võidusõiduauto.
Põhivarustusse kuuluva helisüsteemi mõte jääb
seetõttu arusaamatuks. Ka kliimaseade on pigem ballast (võib-olla
arvaks ma teisiti, kui proovisõit toimunuks mitte hilissügisel,
vaid kuumal suvepäeval).
Igav Europa roolis juba ei hakka. Iga
väikseimgi teekonarus saab juhile nii käte kui ka tagumiku kaudu
tuntavaks. Lamavate politseinike ületamiseks on isegi 20 km/h selgelt
ülepingutatud tempo. Lausa hulluks läheb asi jämeda killustikuga
pinnatud, ent silumata unustatud teel. Seal ei püsi rool sekunditki otse
– umbes nagu vormelipiloodil Monte Carlos.
Vihma- ja rahesaju
tõttu jäävad kompamata Europa võimete piirid ringrajal,
ent märg (ja vahelduvalt libe) asfalt annab isegi parema pildi. Ning
rehvid ei kulu! Lotuse juhitavus meenutab vägagi karti, isegi
roolivõimendi puudub. Vaatamata lühikesele teljevahele,
keskmootorile ja väiksele kaalule osutub ta meeldivalt stabiilseks. Kui
püüan tagaotsa libisema saada järsu roolipöördega,
läheb auto lihtsalt otse. Kitsad esirehvid kaotavad igasuguse pidamise.
Isegi selge provokatsioon – järsk täisgaas kurvist
väljumisel – ei too kaasa kardetud piruetti. Pärast paari
tulutut katset õnnestub siiski jõulibisemine esile kutsuda.
Tänu tundlikule roolile ja gaasipedaalile saab seda hõlpsasti
kontrolli all hoida, ehkki libisemise piiri on (vähemalt märjaga)
üsna raske tunnetada.
Aga isegi siis, kui autonina ilusti
sõidusuunas näitab, pakub Lotuse roolimine mõnu. Ühel
eeldusel – vähem sirgeid, rohkem kurve.
