Ahja tähtis ajalugu: Barokne häärber pärineb samast Rastrelli töökojast, kus projekteeriti Vene tsaariloss Talvepalee. Pärast Põhjasõda kinkis Peeter I mõisa pastor Ernst von Glücki lesele, kelle perekonnas oli kasvanud keisrinna Katariina I. Ingmar Muusikus
“Vaadake, et te alla ei kuku!” hüüab sinise kiivriga ehitusmees. Õõtsuv alumiiniumredel viib pööningukatusele.


Suitsunud seinad, lipendav värv. Korstnad on koormatrossidega kokku tõmmatud, et nad pikali ei kukuks.


Pööningupõrand on jõutud uus panna (paneelidest).


Ümberringi sahisevad puudeladvad. Linavästrik õõtsutab põlenud aknaraamil saba. Pärn hakkab kohe õitsema. Puhub soe suvetuul.


Kunagi (1929–1997) töötas mõisahäärberis kool. Siis kolis kool kõrvalmajja. Viimased kümmekond aastat on Ahja mõisahäärber olnud tühi. Ja läinud sügisel panid kohalikud kraaded mõisa põlema.


Üks talv elati üle nii, et müüride peal oli koormakile. Teist talve hoone enam ilma katuseta üle ei ela. Kui häärberile enne sügisvihmasid katust peale ei saa, vajub maja tulevaks aastaks laiali.


Sügisel, pärast põlemist loodi Ahjal kodanikualgatuse korras MTÜ Aya Häärber, mille juht Kadri Ugur, punaste kirssidega kleit seljas, kirju koer paela otsas, sügavasti ohkab.


Kadri Ugur: “Kümme aastat on vallarahvas tagumikku süganud ja vaadanud vallavalitsuse poole ja oodanud, et mis mõisast saab. Vald on püüdnud maja müüa. Pole suutnud. Nüüd püüab vald ise mõisale katust peale saada, aga raha ei ole.”


Aga kohaliku rahaga ei tee siin palju. Vallakene on imepisikene (600 maksumaksjat). Aya Häärber tuli kokku, sest nad ei taha, et maja lammutatakse. Tahavad aidata taastada.


Katus maksab kolm miljonit. Maja korda tegemine - kes seda teab?! – 50–100 miljonit?


Kadri Ugur: “Me võime ausambaid samblast puhastada ja mõisa heaks oma heegeldusi müüa ja vallavalitsust tagant torkida, aga rohkem mitte.


(“Ausammaste puhastamiseks tuleb Torusiili lahjendada veega vahekorras (1 : 3) ja graniitpind hakkab ­läikima nagu uus.”)


Ahja vallavanem Mart Vardja on tagasihoidlik mees. Tema juba kella ei löö ja kisa ei tee. Ta pole tähelepanuga harjunud. Tema tahaks vaikust ja rahu, küll kuidagi saab. Tal seisab vana Volga värava ees, silt on küljes, et müüa. Pole sellele ka ostjat leidnud.


Et saada eurofondidest raha, selleks on vaja kirjutada projekt. Et kirjutada projekt, selleks peab olema kontseptsioon. Ja kontseptsiooni järgi tuleb kohandada ümber arengukava ja planeering.


Vallavanem arutab, et lihtne maakeel ametnikele peale ei lähe ning et kontseptsioonid ja projektid peavad olema bürokraatlikus keeles, mida tema ei oska. See kõik on nii keeruline, nii keeruline...


Vardja loodab siiski riigilt raha saada, et katus majale peale saaks.


Muinsuskaitseameti Tartu osakonna juhataja Tarvi Sits ütleb, et mingeid ametlikke pabereid praegu ette näidata ei ole, aga ka tema loodab, et muinsuskaitse saab Ahja mõisa aidata.


Sitsi arvates oleks vallal mõisaga lihtsam, kui seal oleks kool.


Eestis on kolm kohta, mis on sügavale kirjandusse kirjutatud ja mida rahvas hästi teab. Vargamäe, Palamuse ja Ahja.


Ahja on Friedebert ­Tuglase ja Väikese Illimari mängumaa.


Siin sündis Tuglas (1886). Siitsamast mõisa juurest allikast võttis Illimar vett pudelisse ja käis sellega mõisavirtinal kosjas. Ja siin ronis ta puu otsa, kui Maks ja Moorits, kaks taksi, talle säru tegid.


Ambitsioonikas mees saaks Ahja mõisa rikast kultuuritausta kasutades siin kultuuri ja turismi edendada. Nii nagu Albu vallavanem Kalju Kertsmik praegu Tammsaare mail teeb.


Võtan Ahja mõisa tahmaste korstnate vahelt kõne Kertsmikule ja küsin, mida tuleks teha, et Ahjast asja saaks.


“Ise tuleb liigutada. Tänapäeval on lugu selline, et rosinaid sulle enam keegi lauale ei too, rosinate järele tuleb ise minna. Aga rosinad on magusad!”


Kertsmik teab, kuidas asjad liikuma saada: “Eesmärgid peavad olema kõrged. Kui nad on kõrged, siis midagi ikka tehtud saab. Kui eesmärgid on madalad, ei saa midagi tehtud.”


Elu läheb Ahjal omasoodu. Juba teist päeva vedeleb bussipeatuse pingil vana katkine akordion.

Silt kuulutustetahvlil ütleb, et esmaspäeval ja neljapäeval saab Ahjal värsket räime.


Ahja mõisa pargis sõidab mulle jalgrattaga juurde vanem sarmikas proua. Ta räägib, kuidas nad kunagi hämaras toas Tuglase vaimu välja kutsusid ja kuidas ta küsimustele vastas.


Daam laulab heliseva häälega reipa laulu Ahjast ja sõidab edasi.


Ja üks vanem leedi kuulutab poe ees teisele kõva häälega, et lapselaps öelnud talle kodus: meil küll ei ole vaja uksi lukku panna, sa norskad nii hirmsa häälega, et ükski pätt ligi ei tule.


Teine proua naerab selle peale kõlavalt ja uks sulgub kõmaki nende järel.


Lõpustseen. Vallavanem Mart Vardja ütleb hoolitsetud iluaias õunapuu all istudes: “Ma oleks nõus vanakuradi endaga ka lepingu tegema, et mõis korda saaks.”


Kadri Ugur (mõtlikult oma laigulist koera silitades): “Ei tea, õndsaks tahaks ka ikka saada.”
Mida teie teeksite Ahja mõisaga?
 
;Rein Kilk
:  “Tuglasega seoses saab igasugu asju teha - teatrit ja;kõike. Ega Tammsaare polnud ka näitekirjanik, aga vaata, praegu tuleb;üks näidend teise järel. Kõike annab teha. Ega Luts pole ka kunagi;balletti kirjutanud, aga mina olen teinud kaasa balletis “Kevade”. Ok.;Ma käin mõni päev Ahjal ära, viskan pilgu peale.”

Hannes Tamjärv: “Siin pole vaja muud kui üht inimest, kes seda;asja ihu ja hingega veab ja kelle jaoks see oleks tõeliselt tähtis asi.;Mitte sellist, kes sõbralikult noogutab (Tamjärv peab silmas ennast),;vaid sellist, kellel lähevad silmad särama ja kes tahab selle ära teha!;Või hullu miljonäri.”

;Ütleb, et saab veel õhtul Kilgiga kokku ja räägib temaga.

Rain Tamm: “Euroopa Liidust saab praegu hoogsalt raha, kui on;hea idee ja ettevõtlikud inimesed. Sellises kohas, kus on paks;kultuurikiht all, peaks see lihtne olema. Väga suuri asju on ju ka;täiesti tühjale kohale tehtud – näiteks Jaan Tamme Leigo Järvemuusika;peod. Üks konkreetne võimalus ka, kuidas katuse jaoks raha saada: valda;tuleks meelitada mõni suure sissetulekuga inimene, kelle üksikisiku;tulumaks jääb vallale. Ja leppida kokku, et selle raha eest paneme;mõisale näiteks katuse. Kui keegi deklareerib tulu näiteks 15 miljonit,;siis kolm miljonit tulebki vallale maksutulu selle inimese pealt.”

Ville Jehe: “Kahjuks ei suuda ma kohe puusalt ühtegi ideed;tulistada, aga arvan, et kui vald on lasknud mõisal 10 aastat tühjana;seista, siis pole ta kõige parem omanik. Katus tuleks kindlasti peale;panna, et niiskus ei saaks müüridesse, ja siis ära müüa. Ja veel on mul;mõte, et vallavanemad võiksid roteeruda. Vald võiks värskete mõtetega;inimesi väljastpoolt importida.

;Ma usun, et väikestes kohtades võiks ettevõtlus areneda küll. Kui viis;aastat tagasi oleks keegi öelnud, et kuskile Muhumaa tallu tekib à la;carte restoran, kus tegutseb Soome tippkokk ja kus on tohutud;järjekorrad, poleks seda mitte keegi uskunud. Praegu on sinna;järjekorrad poolteist aastat!”

Jaan Manitski: “Raske nõu anda. Ma ei ole ise kunagi taotlenud;riigilt või vallalt või Brüsselilt raha, aga ma olen kuulnud, et on;euroraha, mida ei jõuta ära kasutada. Projektikirjutajad on väga;nutikad inimesed. Ma arvan, et vald peab palkama korraliku;projektikirjutaja.

;Oi, kui see on meie kultuuris nii oluline koht, ma loodan väga, et;leitakse üles see vajalik inimene, keda pole veel leitud ja kes selle;mõisa teha võtab.”