12.09.2008, 00:00
Väike neiu suurte soovidega
Marilyn Jurman (22) astub suure publiku ette filmis “Mina olin siin” Sädena. Aga see on ainult üks tema loendamatutest rollidest, millest ta Veiko Märkale rääkida jõudis.
Marilyn on 159 ja pool sentimeetrit pikk, kaalub täpselt poolsada kilo ja
kui ta musta on riietunud, siis näib nii nähtamatu, et mina ei leia
teda baaris enne üles, kui ta ise püsti tõuseb ja vastu
astub.
Eneseväljendus on tal seevastu kõike muud kui
tagasihoidlik.
12. septembril esilinastuva Sass Henno menuromaanil
põhineva Rene Vilbre linateose “Mina olin siin” peaosas on
Rasmus Kaljujärv. Marilyn, ehkki samuti kandvas osas, näeb filmi
esimest korda alles päev varem. “Olen tugev inimene. Kannatan
kindlasti seansi lõpuni, isegi kui piinlik hakkab. Ongi hea,
võtan märkmiku ja pastaka kaasa ning õpin.”
Juba käivad tal võtted järgmise täispika filmiga
“Soovide puu”, mille lavastab Liina Paakspuu. Veel on Marilyn kaasa
teinud Andrus Tuisu filmis “Pangarööv”. (“Natuke
teistsugune osa, aga ikka samas vanuseklassis.”)
Filmide
kõrvale peab mahtuma koolitöö Viljandi Kultuuriakadeemias, mis
sel hooajal tipneb diplomilavastusega, Peeter Raudsepa käe all
sündiva Harold Pinteri “Sünnipäevapeoga”. Aga ka
peaosa Rakvere teatris endiselt kavas püsivas noortenäidendis
“Kuidas elad?... Ann?!” ning Ugala uues lastetükis. Tundub
nagu palju olevat. Marilyn nii ei arva. “Praegu, kui koolis käin, on
tõesti palju tööd. Muidu on normaalne. Suvel, kui kooliga oli
vähem tegemist, sain rahus etendusi ja filme teha.”
Kui
küsin, kas tal vaba aega üldse jääb, küsib neiu vastu:
“Mida ma teeksin selle vaba ajaga? Kui seda ka on, sisustan selle ruttu
millegi huvitava ja asjalikuga: lugemise, maalimise või muusika
tegemisega.”
Oma eesnime sai näitlejanna Marilyn
Monroe eeskujul (isa pani). Aga ta rõhutab, et seda tuleb
hääldada eestipäraselt (“marilin”, mitte
“merilin”).
Marilyni esimene lavaroll oli
Eva-Lotta “Meisterdetektiiv Blomkvistis”. Ta oli siis 12 ja tegi
kaasa Salme tänava kultuurikeskuse näiteringis. Seni viimane roll,
mis teatripubliku ette jõudnud, põhineb samuti Astrid Lindgreni
loomingul – Tjorven Ugala “Väikeses Tjorvenis
Soolavareselt” (esietendus 5. septembril).
“Kuidas
võtta,” vastab Marilyn küsimusele, kas tegu on puhta
lasteetendusega. “Kui vaatasin seda veel vanade osatäitjatega, siis
ulgusin poolteist vaatust nutta. Mulle läks väga korda. Minu vanaema,
kes nüüd esietendust vaatas, ütles ka, et pisarad tulid silma ja
nii hellaks võttis. Ju ta annab suurtele ka midagi.”
“Soovide puus” kehastab Marilyn aasta linnas elanud neiu Avet,
kes “maalt ja hobusega” tulnud sõbrannale (Elina
Pähklimägi) omal kombel suurlinna elu ja võlusid
õpetab, aga natuke valedes suundades juhatab. “Jälle selline
noortekas,” summeerib näitlejatar. “Aga Liina pöörab
väga palju tähelepanu visuaalsele küljele ning tal on selles
palju ideid, mis teevad filmi tunduvalt erilisemaks ja kunstiliselt
väärtuslikumaks kui lihtsalt noortekas.”
Nii
“Kuidas elad...” kui “Mina olin siin” näitavad, et
Jurmanil on kalduvus mängida endast märksa nooremaid tütarlapsi.
“Ma ise tunnen ennast ka teismelisena, mitte täiskasvanuna. 14-
või 17aastase tunded ja emotsioonid on mulle väga lähedal.
Eriti armumised. Elu keeb ju alles.”
Esimest korda armus
Marilyn 14aastaselt (täpselt samas eas kui Ann). “Esimene oli tugev
kõva armumine, nii et silme ees must ja kogu elu tiirles selle
ümber. Arvan, et see oli
lihtsalt põnev uus tunne, mis tekkis. Aga teine armumine, mis üsna
vahetult järgnes – selle noormehega jäin kokku üsna pikaks
ajaks. Ta on ka praegu minu väga hea sõber ning ta on mu elu
väga palju mõjutanud.
Ilma temata ma poleks see, kes
olen. Tegime koos bändi – Mandra Gorat. Aga ise peab ta end rohkem
arhitektiks.”
Bänd praegu aktiivselt ei tegutse,
vähemalt seni, kuni Marilyn Viljandis õpib.
Marilyn
leiab, et kõige raskem on talle nii filmis kui teatris kiire
sisseelamine. “Mul läheb alguses kaua aega. Peaksin julgemalt
peale minema. Kohe – lahmaki! – proovima, mis
esimene impulss on. Mulle on palju öeldud, et olen
väga ekstravertne ja mängin üle. Sellest on tekkinud hirm
ning püüan nüüd ennast tagasi tõmmata.”
Uurin, mis teda elus kõige rohkem naerma ja nutma ajab.
“Naerma ajab hea nali. Hea nali on hästi tehtud
eneseiroonia. Mulle meeldivad kompleksivabad inimesed. Aga
rõõmust naerma ajab kõige rohkem
äratundmisrõõm. Kui saan vastuseid küsimustele, mis on
mind painanud. Siis võin õnnest lausa nutma hakata – nii et
see on vastus ka teisele küsimusele. Tunnen neil hetkedel, et ma ei ole
maailmas üksi, keegi on veel minusugune.” Ühe sellise avastuse
elas Jurman läbi Carl Gustav Jungist seminaritööd tehes.
“Aga päriselt nutma ajab ebaõiglus. Kas kellegi
ebaõiglane kaotamine või ülekohtune käitumine.
Tunnen empaatiat inimestega, kellele liiga tehakse.”
Ennast näitlejana sildistada Marilyn (veel?) ei soovi. See tulevat tal
lihtsalt kõige paremini välja.
“Ma olen inimene.
Ma otsin ennast. Elus on palju huvitavaid alasid.” Maalima hakkas ta
Kunstiakadeemias, kus õppis aasta nahakunsti, pärast seda, kui
lavakunstikateedrisse sisse ei saanud. Marilynile meeldib oma maale kinkida, et
nõndaviisi endast jälg maha jätta. Muidugi on ta ka
kirjutanud: luuletusi (“nagu me kõik”), laulusõnu,
instseneeringuid raamatute põhjal ning ühe väga piinliku
autobiograafilise näidendi, mida pole kellelegi lugeda andnud.
Kindlasti tahab Marilyn kirjutada elutahtest. “Mul on olnud probleeme
sellega, et kardan ära surra (naerab). Ärkasin hommikul üles ja
mõte läks selle peale. See tekkis uue keskkonna tõttu
Viljandis.
Tuli nii palju ideid ja tundeid, mida tahtsin välja
elada ja anda. Kartsin, et ei jõua seda kõike. Enam ma nii
kärsitu ei ole.”
Küsin, millisel ajastul Marilyn
elada tahaks.
“Ma tahaks pärast surma edasi elada.
Tahaksin elada veel palju minevikus ja palju tulevikus.”