Eneseväljendus on tal seevastu kõike muud kui tagasihoidlik.


12. septembril esilinastuva Sass Henno menuromaanil põhineva Rene Vilbre linateose “Mina olin siin” peaosas on Rasmus Kaljujärv. Marilyn, ehkki samuti kandvas osas, näeb filmi esimest korda alles päev varem. “Olen tugev inimene. Kannatan kindlasti seansi lõpuni, isegi kui piinlik hakkab. Ongi hea, võtan märkmiku ja pastaka kaasa ning õpin.”


Juba käivad tal võtted järgmise täispika filmiga “Soovide puu”, mille lavastab Liina Paakspuu. Veel on Marilyn kaasa teinud Andrus Tuisu filmis “Pangarööv”. (“Natuke teistsugune osa, aga ikka samas vanuseklassis.”)


Filmide kõrvale peab mahtuma koolitöö Viljandi Kultuuriakadeemias, mis sel hooajal tipneb diplomilavastusega, Peeter Raudsepa käe all sündiva Harold Pinteri “Sünnipäevapeoga”. Aga ka peaosa Rakvere teatris endiselt kavas püsivas noortenäidendis “Kuidas elad?... Ann?!” ning Ugala uues lastetükis. Tundub nagu palju olevat. Marilyn nii ei arva. “Praegu, kui koolis käin, on tõesti palju tööd. Muidu on normaalne. Suvel, kui kooliga oli vähem tegemist, sain rahus etendusi ja filme teha.”

Kui küsin, kas tal vaba aega üldse jääb, küsib neiu vastu: “Mida ma teeksin selle vaba ajaga? Kui seda ka on, sisustan selle ruttu millegi huvitava ja asjalikuga: lugemise, maalimise või muusika tegemisega.”


Oma eesnime sai näitlejanna Marilyn ­Monroe eeskujul (isa pani). Aga ta rõhutab, et seda ­tuleb hääldada eestipäraselt (“marilin”, mitte “­merilin”).


Marilyni esimene lavaroll oli Eva-Lotta “Meisterdetektiiv Blomkvistis”. Ta oli siis 12 ja tegi kaasa Salme tänava kultuurikeskuse näiteringis. Seni viimane roll, mis teatripubliku ette jõudnud, põhineb samuti Astrid Lindgreni loomingul – Tjorven Ugala “Väikeses Tjorvenis Soola­vareselt” (esietendus 5. septembril).


“Kuidas võtta,” vastab Marilyn küsimusele, kas tegu on puhta lasteetendusega. “Kui vaatasin seda veel vanade osatäitjatega, siis ulgusin poolteist vaatust nutta. Mulle läks väga korda. Minu vanaema, kes nüüd esietendust vaatas, ütles ka, et pisarad tulid silma ja nii hellaks võttis. Ju ta annab suurtele ka midagi.”


“Soovide puus” kehastab Marilyn aasta linnas elanud neiu Avet, kes “maalt ja hobusega” tulnud sõbrannale (Elina Pähklimägi) omal kombel suurlinna elu ja võlusid õpetab, aga natuke valedes suundades juhatab. “Jälle selline noortekas,” summeerib näitlejatar. “Aga Liina pöörab väga palju tähelepanu visuaalsele küljele ning tal on selles palju ideid, mis teevad filmi tunduvalt erilisemaks ja kunstiliselt väärtuslikumaks kui lihtsalt noortekas.”


Nii “Kuidas elad...” kui “Mina olin siin” näitavad, et Jurmanil on kalduvus mängida endast märksa nooremaid tütarlapsi. “Ma ise tunnen ennast ka teismelisena, mitte täiskasvanuna. 14- või 17aastase tunded ja emotsioonid on mulle väga lähedal. Eriti armumised. Elu keeb ju alles.”


Esimest korda armus Marilyn 14aastaselt (täpselt samas eas kui Ann). “Esimene oli tugev kõva armumine, nii et silme ees must ja kogu elu tiirles selle ümber. Arvan, et see oli lihtsalt põnev uus tunne, mis tekkis. Aga teine armumine, mis üsna vahetult järgnes – selle noormehega jäin kokku üsna pikaks ajaks. Ta on ka praegu minu väga hea sõber ning ta on mu elu väga palju mõjutanud.


Ilma temata ma poleks see, kes olen. Tegime koos bändi – Mandra Gorat. Aga ise peab ta end rohkem arhitektiks.”


Bänd praegu aktiivselt ei tegutse, vähemalt seni, kuni Marilyn Viljandis õpib.


Marilyn leiab, et kõige raskem on talle nii filmis kui teatris kiire sisseelamine. “Mul läheb alguses kaua aega. Peaksin ­julgemalt ­peale minema. Kohe – lahmaki! – proovima, mis ­esime­ne impulss on. Mulle on palju öeldud, et olen ­väga ekstravertne ja mängin üle. Sellest on tekkinud hirm ning püüan nüüd ennast tagasi ­tõmmata.”


Uurin, mis teda elus kõige rohkem naerma ja nutma ajab.


“Naerma ajab hea nali. Hea nali on hästi tehtud eneseiroonia. Mulle meeldivad kompleksivabad inimesed. Aga rõõmust naerma ajab kõige rohkem äratundmisrõõm. Kui saan vastuseid küsimustele, mis on mind painanud. Siis võin õnnest lausa nutma hakata – nii et see on vastus ka teisele küsimusele. Tunnen neil hetkedel, et ma ei ole maailmas üksi, keegi on veel minusugune.” Ühe sellise avastuse elas Jurman läbi Carl Gustav Jungist seminaritööd tehes.


“Aga päriselt nutma ajab ebaõiglus. Kas kellegi ebaõiglane kaotamine või ülekohtune käitumine.


Tunnen empaatiat inimestega, kellele liiga tehakse.”


Ennast näitlejana sildistada Marilyn (veel?) ei soovi. See tulevat tal lihtsalt kõige paremini välja.


“Ma olen inimene. Ma otsin ennast. Elus on palju huvitavaid alasid.” Maalima hakkas ta Kunstiakadeemias, kus õppis aasta nahakunsti, pärast seda, kui lavakunstikateedrisse sisse ei saanud. Marilynile meeldib oma maale kinkida, et nõndaviisi endast jälg maha jätta. Muidugi on ta ka kirjutanud: luuletusi (“nagu me kõik”), laulusõnu, instseneeringuid raamatute põhjal ning ühe väga piinliku autobiograafilise näidendi, mida pole kellelegi lugeda andnud.


Kindlasti tahab Marilyn kirjutada elutahtest. “Mul on olnud probleeme sellega, et kardan ära surra (naerab). Ärkasin hommikul üles ja mõte läks selle peale. See tekkis uue keskkonna tõttu Viljandis.


Tuli nii palju ideid ja tundeid, mida tahtsin välja elada ja anda. Kartsin, et ei jõua seda kõike. Enam ma nii kärsitu ei ole.”


Küsin, millisel ajastul Marilyn elada tahaks.


“Ma tahaks pärast surma edasi elada. Tahaksin elada veel palju minevikus ja palju tulevikus.”