Väike Prints
Olen alati olnud ebaleval seisukohal kunstitudengite suhtes, kelle vanemad on sama eriala esindajad. Nii näikse elukutse valik olevat justkui pealesurutud ja tundub viitavat ühtlasi inimese nõrgale iseloomule. Eriti raske paistab enesekehtestamine ja esiletõusmine siis, kui vanemad on tunnustatud kunstnikud. Andekate inimeste lapse juures on lootused tavaliselt pööraselt kõrgele kruvitud. Just nii on lugu Augustiga (sündinud 1978). Tema isa on ilmselt Eesti kuulsaim arhitekt Vilen Künnapu, ema Liivi on kunstiteadlane ning muide, Lembit Ulfsaki õde. Seetõttu läksin üsna suure skepsisega Viinistu kunstimuuseumisse vaatama August Künnapu isikunäitust “Kevade hõng” (avatud 11. aprillini). Minu suureks üllatuseks oli tegemist tõeliselt hea väljapanekuga ülimalt mõjusas ruumis.
August on kaitsnud kunstiakadeemias nii bakalaureuse kui magistrikraadi arhitektuuri erialal, enne õppis ta veel aastakese Eesti Humanitaarinstituudis. Ometi ei ole temast kasvanud arhitekti nagu isast, vaid hoopiski maalikunstnik. Tegelikult on see väga tore. August ütleb enesekriitiliselt, et ta ei oleks tahtnud olla keskpärane arhitekt. Kujutava kunstiga tegelevaid arhitekte on ju Eestis teisigi. Raoul Kurvitz ja Leonhard Lapin näiteks. Augustile meeldib kunsti irratsionaalsus ja vabadus - võimalus luua iseenda jaoks mängureeglid, mille järgi ka tegutseda. Arhitektuur on märksa bürokraatlikum ja reglementeeritum süsteem. Arhitektuuris on ukse mõõdud 2100 x 1000 mm, kunstis aga 12 mm x 50 dm või 1,8 km x 96 m. Siiski meeldib talle välisreisidel uuemaid hooneid vaatamas käia. Viimane meeldejääv elamus oli Herzog ja de Meuroni projekteeritud Labani tantsukeskus kagu-Londonis, mis oli ideaalselt sulandatud endisesse tehasekeskkonda. Augustile on maalimine on rahustav ja pingeid maandav tegevus. Siinkohal võrdleb ta end maalivate rockmuusikute John Lydon, David Bowie ja Ron Wood ning filmimehed David Lynch ja Dennis Hopper. Mulle tundub, et arhitektuur kajastub Künnapu kunstis justkui alateadvusena. Tema projektid on alati keskkonnatundlikud, mille parimaks näiteks on koos Renee Puuseppaga Kohtla kaevandushoonete välisseintele tehtud maalingud. Hiiglastlikel teostel võib näha Arnold Rüütlit ja Lumivalgekest.
Augusti kunst on lähedane briti neopopile. Maalid on dekoratiivsed, kirka värvi ning ulja kujundimaailmaga. Maalimisviis on üsna brutaalne ning seetõttu on raske rääkida piltide ilust, vaid pigem tuleks kõneleda ilmekusest ning löövatest imidžitest. Viimaseid on ta laenanud “elust enesest”. Kassikesi ja suudlevaid lapsi seinakalendritest, prominente postkaartidelt või ajalehefotodelt. Tuttavad, tülgastuseni läbinämmutatud motiivid suurendatakse ning väärtustatakse nõnda uues nihestatud kontekstis. Tulemus pole nii mitte šokeeriv, vaid pigem mugav. Piisavalt turvaline, et kujutatu ära tunda, kuid samas interpreteerimiseks piisavalt isuäratavalt värske. Oma kodulehel (www.hot.ee/kustasmustas) kirjutab August, et ta püüab kirjeldada maailma sellisena nagu ta on, seda ilusamaks ega koledamaks tegemata.
Sarnanedes oma isale-emale on suhtlemisel nii habras August väga põnev kirjutaja. Üks tema naljakamaid plaane on teha kümme intervjuud iseendaga erinevatel teemadel, erinevates žurnaalides ja erinevates keeltes. Esimest osa võib lugeda Estonian Art’ ist (2/2003). Seal leiab noor Künnapu näiteks, et tema lemmikvärvide hulka kuuluvad roheline ning kombinatsioon porgandioranžist ja taevasinisest.
Võib ehk nõnda öelda, et August on teinud pika hüppe vanemate varjust välja. Lohutavalt sõnab ka prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty, et kuigi inimesel pole ei välismaailma ega keha eest pääsu, siis on need vähemasti tema enese omad. Igal maailmal on seega isiklik mõõde.
