Väike rahasüst rikkale mõmmikule

Südantlõhestavate välireklaamidega lastele raha korjavad haiglad deklareerisid mullu 161 ja 11 miljonit krooni kasumit.

“Kui nägime, kui edukalt nemad (Tallinna lastehaigla – aut) suudavad annetusi genereerida, siis kopeerisime seda mudelit.”

Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse liige Margus Ulst toetusfondi loomisest.

Tallinna lastehaigla toetusfondi kodulehe avab foto, mis võiks olla tehtud Kroonika fotograafi poolt. 1. juunil, toetusfondi iga-aastasel tänupäeval jäädvustatud ülesvõttel on üks prominent teise kõrval – valges kostüümis Evelin Ilves, värvika lillekimbuga PR-ärimees Janek Mäggi, hallis seelikus Tallinna abilinnapea Merike Martinson...

Kõik tunduvad olevat veidike krampis, otsekui oleks foto tehtud matustel või kirikus, ainult fondi nõukogu esimees Janek Mäggi on mõistatusliku naeratusega pilgu endale sülle suunanud.

Mida ta küll mõelda võiks?

Võibolla näiteks: “Saime jälle kõvasti raha.”

Aastal 1993. asutatud lastehaigla toetusfond saab kaastundlikelt annetajatelt toetusi ja annetusi iga aasta aina enam. Kui 15 aasta jooksul on teenitud 40 miljonit, siis mullu koguti kokku üle kuue miljoni krooni.

“Miks on vaja küsida abi kaaskodanikelt, kui on olemas riik ja haigekassa?” küsib toetusfondi lehekülg oma abipalumise põhjuste osas ise.

Ja vastab samas: “Haigla põhiravikulud haigekassa katabki, kuid seni ei ole jätkunud raha vajalike kallihinnaliste ravimite ja aparatuuri muretsemiseks, haigla remondiks ning personali täiendõppeks.”

On see aga päriselt nii? Tallinna lastehaiglal läks mullu nii hästi, et üle jäi 11 miljonit  – haigla majandusaasta aruannet auditeerinud audiitorid nimetavad seda sõna otseses mõtes kasumiks.

Miks ei võinuks nii kasumlik haigla – mille toetusfond kogub parajasti raha “imehea opilaua” ostmiseks – osta endale ise imehead opilauda, või kas või kaht või kolme?

“Minul on seda natukene raske kommenteerida,” vastab Tallinna lastehaigla toetusfondi juht Inna Kramer.

Fondil tulemit 6,2 miljonit krooni

Imehea opilaud, millel kirurgid lubavad imesid teha, on tegelikult juba soetatud –  hetkel pannakse seda haiglasse üles. Esimesi lapsi hakatakse laual lõikama nädala pärast. Ka mullu kulus lastehaigla toetusfondi raha kümnetele headele ettevõtmistele - meditsiiniaparatuuri, koolitusi ja ravimeid osteti Lastehaiglale rohkem kui kolme miljoni krooni eest.

Aga nagu eduka ettevõtte puhul ikka, jäädi sealjuures veel tugevasse “plussi”. Enam kui kaks miljonit jäi fondil tulemiks ehk laiali jagamata. Majandusaruanne paljastab, et lastehaigla toetusfondil on eelmistel perioodidel akumuleeritud tulemit 6, 2 miljonit krooni ja varasid kokku 10, 7 miljonit eest. Umbes 3,1 miljoni krooni eest oli fondil erinevaid väärtpabereid, enamasti võlakirju ja fondiosakuid.

Nõukogu esimees Janek Mäggi põhjendab, et annetusraha investeerima kohutab fondi vähemalt kümne protsendi ulatuses seadus.

Kui aga pärida, miks fond kas või mullu “tulemiks” jäänud kahe miljoni eest opilauda osta ei võinud, vaid pidi selleks korraldama uue hingekriipiva kampaania, ei paista Mäggi arugi saavat, kuidas nii üldse küsimust püstitada võib.

Isegi kahvliklõbin (sest Mäggi annab telefoniintervjuu lõunaajal) vaikib korraks. “Me tahame kogu aeg koguda maksimaalselt palju raha,” selgitab ta sii s otsekui lihtsameelsele.

Veel rõhutab Mäggi, et fondi raha ei lähe haiglale sugugi automaatselt. Saamiseks peab haigla kirjutama projekti, mille fond siis võib rahuldada. Teoreetiliselt võivat fond Mäggi sõnul toetada ka projekte, mis on sootuks Lastehaigla-välised, kuid lõppude lõpuks minevat kogu raha siiski haiglale.

Kunagi kindlasti.

“...oli usaldust tekitav ja kutsus toetama...”

Lastehaigla toetusfondi juhtiv Inna Kramer räägib asjalikult ja ratsionaalselt, nagu ärinaine. Fondi tegevuskulud pole tema sõnul “kindlasti üle 20 protsendi”: “Üle 30 protsendi me neid kunagi ei aja,” rõhutab ta.

Väga kasulik on saada tasuta teenuseid: “Kui palume reklaamipinda, siis me saame selle, midagi maksma ei pea. Aga plakatite trükkimise eest peame maksma, seda tehakse Poolas.”

Palgaraha maksmisest ei pääse küll üle ega ümber – möödunud aastal oli fondi palgal täiskohaga juhataja ning osalise kohaga raamatupidaja ja assistent ning kokku teenisid nad aastas ligi 550 000 krooni.

Kui suur osa poolest miljonist läheb fondijuhi enda palgaks, Inna Kramer täpsustada ei soovi, eelistades jääda daamilikult salapäraseks: “Eesti keskmist palka saan ma igal juhul.”

Detailitäpsust leiab see-eest lastehaigla toetusfondi aastaaruannetest. “Kui 2006 ei laekunud TF ühtegi pärandust ja ülisuurt annetust väliseestlastelt, siis 2007 tegid fondi ammused toetajad Inna ja Aadu Randpalu 1 217 790 krooni suuruse annetuse,” kiidetakse mulluses aruandes näiteks.

Ka paistab fond olevat rõõmus, et lõppenud on ebaõnnestunud koostöö Vembu-Tembumaaga, mis andis alust kibestunud sissekandeks 2006. aasta aruandes: “Kuigi juba 2005 juhtisime lastepargi Tembu-Vembumaa (kirjaviis muutmata – EE) juhtkonna tähelepanu perepäeva mitte kõige paremale kuupäevale (3. september) ja palusime võimalust korraldada perepäev augusti alguses, siis kahjuks seda ei võimaldatud ka tänavu. [-] Perepäeval kogunes 51 715 krooni toetust, mis kahjuks jääb alla eelmise aasta sissetulekule.”

Tähelepanu on pööratud prominentsete inimeste kaasamise olulisusele. “Kampaanias osalenud neli tuntud inimest – Jaagup Kreem, Eedo Raide, Anne Reemann ja Liisi Koikson – ütlesid välja mõtte: “Selleks, et aidata haigeid lapsi ei pea olema arst; piisab ka annetusest...” Selline pöördumine oli usaldust tekitav ja kutsus toetama.”

Samuti selgub, et miski pole olulisem õigest ajastusest. “Katsetasime kampaania korraldamist detsembris esimest korda ja peab ütlema, et see oli väga edukas. Planeerime 2007. aastal pikendada detsembris korraldatava kampaania perioodi.”

Praegu liiguvad lastefondis mõtted uute annetuste palumiste osas. “Võiksime teha selliseid projekte, et aidata natuke rohkem haigeid puuetega lapsi,” pajatab Inna Kramer. “Oleme rääkinud just vastsündinute osakonnas enneaegsete vastsündinute uuringust.”

11 miljonilist kasumit plaanib lastehaigla Krameri sõnul hakata kasutama loodava vaimse tervise keskuse juures.

Preemia kasumliku aasta eest

Nii nagu enamik eestlasi, on Tallinna lastehaigla juht Mall-Ann Riikjärv praegu puhkusel.

Ekspressi telefonikõne tabab teda seega “täiesti teisel lainel”.

Audiitori järeldusotsuse järgi teenis SA Tallinna Lastehaigla läinud aastal  11 147 902 krooni kasumit. Kas seda raha ei oleks saanud kasutada selleks, et paremini lapsi ravida, küsib Ekspress.

“See on aastalõpu tulem ja me väga suures osas kasutasime seda raha käesoleva aasta esimeses kvartalis, kui palgad tõusma pidid,” vastab Riikjärv.

“Meil on muidugi praegu veidike kergem võrreldes selle ajaga, kui toimus haigla renoveerimine, aga ma ei saa kuidagi nõustuda, et me oleme teeninud väga suurt kasumit.”

Kui palju palgad tõusid?

“Teate, ma ei saa teile vastata, mul ei ole kõik numbrid peas.”

On see teie meelest ilus – paluda ahastavate kuulutustega raha, kui haigla on tegelikult plussis?

“Te ütlete, et väljas on ahastavad kuulutused, aga minu meelest on see ikka päris tagasihoidlik kuulutus. Võib-olla peaks küsima, et miks üldse tuli Eestisse heategevus, miks ta üldse on maailmas levinud.” Ja Riikjärve jutus hakkavad kohe kõlama väljendid nagu “need, kes vajavad toetust ja abi”, “need, kes on kõige nõrgemad.”

Heategevus heategevuseks, kuid aasta lõpus pole midagi toredamat preemiast.

Riikjärv möönab, et kasumliku aasta eest said Tallinna lastehaigla juhid mullu tulemustasu:

“Juhatuse liikmete preemia otsustab haigla nõukogu ja kui majandusaasta aruanne oli koostatud ja nõukogule ette kantud, siis, jah, nõukogu otsustas, et määrab juhatuse liikmetele preemia.”

Kui suur see summa oli?

“Ausalt öeldes ei suuda ma praegu isegi meenutada seda summat. Ei suudagi meenutada, aga mingi ülemääraselt suur see ei olnud.”

Preemiat said eduka töö eest ka rahakorjajad ehk Tallinna lastehaigla toetusfondi juhatus. Seda möönab nõukogu esimees Janek Mäggi.

Kui suure summaga juhatust täpselt premeeriti, on aga temagi unustanud.

Kliinikum: kopeerisime dukat mudelit

Tallinna lastehaigla kõrval korjab haigete laste märgusõnaga juba mõnda aega raha ka üks teine edukas Eesti haigla – Tartu ülikooli kliinikum. Ja kliinikumil läks koguni 15 korda paremini kui lastehaiglal – nemad  lõpetasid 2007. aasta 161 miljoni krooni suuruse kasumiga.

Juhatuse liige Margus Ulst möönab, et idee oma toetusfondi asutamiseks said nad Tallinna konkurendilt: “Tallinna lastehaigla tuleks ju ka omadega toime, aga kui me nägime, kui edukalt nemad suudavad annetusi genereerida – fundraising on see vist inglise keeles – siis loomulikult me kordasime seda, kopeerisime seda mudelit.”

Ja kuidas annetusi praegu tuleb?

“Kindlasti on aastas härdushetki, kui annetusi tuleb rohkem, näiteks jõulude ajal,” räägib Ulst kiirelt. “Ega me pole oma põhitegevust annetustele üles ehitanud, aga kui neid tehakse, siis tuhat tänu selle eest.”

Kas on eetiline paluda abi, kui teenisite ise 161 miljonit kasumit?

“See 161 miljonit on optiline illusioon, see ei ole kasum selle tavalises mõttes! 40 miljonit saime me naistekliinikumi müügist ja nüüd tuleb raha investeerida uue maja ehitamisse (olgu öeldud, et 11,8 miljonit tulemit sai Kliinikum ka 2006. aastal ja  8,8 miljonit 2005. aastal - aut).

Heategevusega kogutud raha läheb lastega seotud ravi ja projektide jaoks, mida me tõenäoliselt muidu ei suudaks finantseerida.”

Kas laste ravi on selline valdkond, mis muidu pole kliinikumi jaoks prioriteet? Selline asi, millega tegeletakse siis, kui kaastund likud inimesed raha annavad?

“See on nüüd muidugi demagoogia!” Ulst vaikib hetke, tundub, et  ärritunult. Ja lisab: “Ütleme nii, et rahal ei ole nime. Ükskõik, mismoodi me raha ka kasutame, see kõik on otstarbekalt kasutatud.”

Mõmmiku raha seisab pangas

Sellel haleda näoga kaisukarul, kes, tilguti veenis, välireklaamidel praegu inimestelt väikest rahatilka palub, on nimi. Kliinikumi lastefondi juht Merike Kaunissaare kutsub teda Mõmmikuks.

Mõmmik on lastefondile raha koguda aidanud juba pikka aega, poseerides varem näiteks kampaanias “Aita meil hingata”.

“Toredasti läheb, püsiannetajaid tuleb, näen kontode peal kogu aeg uusi inimesi,” räägib Kaunissaare. “See on ju täiesti tore viis, inimesele ei ole see koormav ja aastaga tuleb väga ilus summa.”

Aga mida on selle kogutud rahaga tehtud?

“Mitmesuguseid asju on tehtud saanud. Käesoleval aastal ei olegi me püsiannetustega saanud veel midagi teha, aga talvel oli meil ihtüoosikampaania ja nüüd oleme hakanud ihtüoosihaigetele lastele ravimeid kinni maksma.

Jõulutunneli raha seisab ka konto peal, ootab operatsioonilaua ostmist. Seda on kahe miljoni ringis. Meil on ka investeeringud, on tehtud üleöödeposiit BIGis, kaubeldud intress natuke paremaks.”

Praegu palute te raha konkreetselt laste taastusravi parandamiseks. Mida selle rahaga on tehtud?

“Seda konkreetset rahatilka pole veel taastusravi jaoks kasutatud. Aga me plaanime tasuda niisuguseid taastusravi protseduure, mida veel ei tasuta, tahame rääkida sellest, et taastusravi ei ole piisavalt hästi korraldatud. Kui teeme nõukoguga kokkuvõtted, siis nõukogu otsustab, mismoodi raha kasutada. Mina töötan selleks, et raha sisse tuleks.”

Vahemärkus: Kliinikumi Lastefondi aastaaruannetest selgub, et mõnikord ootavad kogutud summad kulutamist üle aasta.

Välja maksmata annetuste ja toetuste real oli 2006. aasta lõpus näiteks ligi 160 000 krooni 2005. aastal kogutud “Jõulutunneli” raha.

2007. aasta lõpus oli  aasta varem kogutud “Jõulutunneli” rahast alles juba üle 260 000 krooni. Aruandeaasta tulem – ehk väljaminekute ja sissetulekute vahe – on 2006. aastal olnud üle 560 000 krooni ja 2007. aastal üle 400 000 krooni.

Kas teile isiklikult ei tundu kummaline, et 161 miljonit teeninud haigla üldse annetusi palub?

“Riiklik süsteem püüab parimat ja meie siin kõrval püüame teda ka aidata.” Kaunissaar ütleb seda toonil, mis kõlab tõesti siiralt.

Kas haigla, kliinikum, peaks üldse olema ettevõte, mis kasumit teenib?

“Kliinikum ei pea olema ettevõte, mis teenib kasumit.”

Sest me ju kõik teame, mismoodi kasumit teenitakse – kulusid vähendades.

“Ma ütlen teile veelkord, et mina olen erialalt disainer, õppinud teiseks erialaks meediat. Ma ei oska kommenteerida kliinikumi kasumipoliitikat.”

* * *

Kindlasti ei soovi keegi käesoleva artikliga öelda, nagu oleks meditsiinile raha annetamine halb mõte. Nii Tallinna lastehaigla toetusfond kui kliinikumi lastefond on ostnud annetusraha eest kümneid vajalikke esemeid, aerosooligenetaatoreid, ultraheliaparaate ja infusioonipumpasid.

Ent küsida võiks, kas toetusfond ikka peab jätma suure osa härdate inimeste annetusraha iga aasta “tulem iks”?

Kas on eetiline panna üles uusi pisarat silmanurka toovaid plakateid, kui fondi arvel seisab miljoneid kroone?

Annetajate jaoks aga on küsimus, kuidas anda – kas neile, kes tegelikult kõige enam vajavad või neile, kes on õppinud küsima kõige haledamal moel?

“Juhataja osales projektikirjutamise koolitusel,” öeldakse 2006. aasta Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondi majandusaasta aruandes. Ja tulevikuplaanide kohta märgitakse kiretult: “Kavas on tööle rakendada osalise töökoormusega turundusjuht.”