Väike reekviem eurole
Euroopa põhiseaduse tagasilükkamisele Prantsuse ja Hollandi rahvahääletustel lisandus möödunud nädalal veel üks hiiobisõnum – mingil põhjusel hakati siin ja seal spekuleerima väitega, et ega ühisrahal eurol ka enam pikka iga ole. Kuuldused said alguse Saksa ajakirjas Stern 1. juunil ilmunud uudisest, et Liitvabariigi rahandusminister Hans Eichel ja Liidupanga president Axel Weber olevat osalenud nõupidamisel, kus arutati ELi rahaliidu võimalikku kokkuvarisemist. Ehk loobumist eurost ja tagasiminekut, või tagaslilangemist, rahvuslike vääringute juurde.
Saksa rahandusmaailma suurkujud dementeerisid sellised väited mõistagi hästi otsustaval moel, aga džinn oli pudelist välja lastud. Saksa majandusminster Wolfgang Clement märkis päev pärast esifinantsistide salanõupidamist omalt poolt, et ELi rahaliidu nõuete järgimine mõjub lämmatavalt Saksamaa niigi stagneeruvale majandusele. Läks veel üks päev ja Itaalia ajalehes La Repubblica ilmus Itaalia sotsiaalministri Roberto Maroni kahtlev küsimus, kas ei peaks korraldama rahvaküsitluse euroeelsele vääringule liirile tagasimineku asjus.
Kraft durch Euro
Päev enne Eicheli ja Weberi “eurotruudusetuse” paljastamist Sterni külgedel esines Riigikogu ees nüüd juba ametist lahkunud Eesti Panga president Vahur Kraft, kes hoiatas parlamendiliikmeid alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiiside tõstmise eest, sest see tooks tuleval aastal hinnatõusu, millega rikutaks meie väljavaateid 2007. aasta jaanuaris ühineda eurotsooniga. Kraft: “Euro kasutuselevõtt on Eesti jaoks tähtsuselt võrreldav NATO ja Euroopa Liidu ühinemisega.”
Kraftil ei vedanud oma sõnumi ajastusega kohe üldse. Roberto Maroni kahtlev küsimus, kas ei peaks tagasi pöörduma vana hea liiri juurde, ei tekkinud niisama heast peast. Itaalia riigieelrave puudujääk ületab juba teist aastat rahaliidu karmide nõuetega lubatud kolme protsendi ülempiiri. Aga sama häda kimbutas enne Itaaliat ka Saksamaad ja Prantsusmaad. Sisuliselt pole need riigid siis ka n.ö eurokõlbulikud. Mis peab Eesti olema rohkem usklik kui paavst?
ELi põhiseaduse läbikukutamine, nagu ka nüüd üha suurenev kriitika ühisraha euro pihta, on analüütikute peaaegu üksmeelse arvamuse järgi põhjustatud kehvast majandusajast. Lihtsameelselt mõeldes võiks arvata, et Euroopa majanduslik seis pole sugugi nii halb. Räägitakse küll majanduskasvu aeglustumisest, kuid teisalt – kuna Euroopa võimsamate ja rikkamate riikide heaoluseisund on meie silmis lihtsalt kadestamisväärne – võiks arvata, et sellise taseme kas või lihtsalt hoidmine peaks olema täiesti kiiduväärt saavutus. Kui aga on kasv, ka väike kasv, siis on asjad ju lihtsalt suurepärased.
Tegelikult pole. Majandusime aastakümnetel, kui ühiskondasid rõõmustasid Teise maailmasõja järgse beebibuumi tagajärjed, saavutati Lääne-Euroopas ainult nende ülisoodsates oludes võimalik sotsiaalne kaitstus. Sõja üle elanud inimeste beebid on vahepeal jõudnud pensioniikka ning vananevad ja stagneeruvad ühiskonnad vajavad otse meeleheitlikult kunagi saavutatud sotsiaalse kaitstuse taseme hoidmiseks majanduslikku kasvu. Vähene kasv, liiati seisak või, hoidku jumal, suisa tagasiminek, tähendaks kärpeid sotsiaalsfääris.
Majanduslik seis on Euroopa tähtsamates riikides nutune. Suurbritannia, mis tähelepanuväärsel kombel pole eurot kasutusele võtnud, jääb siin erandlikuks. Arvestades lihtsat asjaolu, et ELi suurima majandusega riigil Saksamaal valitseb majanduslik kassiahastus, ei tekita ka Iirimaa või Hispaania kenad majanduskasvunäitajad teab mis optimismi.
Euroopa majandusest rääkides on ikkagi vana viisi Deutschland über alles – kui sakslastel läheb halvasti, ei aita väiksemate vendade ükskõik kui suur tublidus seda auku täita.
Kapitali kodumaa
Euroeelsel ajastul tuli Saksa majandusele kasuks nende keskpanga kehtestatud madal intressimäär. Saksamaa oli investeerimiseks soodne riik. Euroopa keskpanga tekkega on eurotsoonis hakatud intressimäärasid ühtlustama ja nüüd on ettevõtjate seisukohalt sama atraktiivsed Hispaania, Portugal ja Kreeka. Hüva – Saksa tööjõud on võibolla kvalifitseeritum ja distsiplineeritum, kuid teisalt jällegi on sakslased harjunud saama ülikõrget palka ning neljakümnepäevaseid puhkusi. Plusse ja miinuseid kirja pannes on lõpptulemus ikkagi see, et ettevõtjatel – sealhulgas muidugi sakslastel endil – pole põhjust Saksamaa eelistamiseks. See asjaolu seletab, miks Liitvabariigi majandusminister Clement pole euroga rahul. Euro kui rahatäht pole asi iseeneses, euro taga on Euroopa keskpank ning sellega omakorda seonduvad ühtlustatud intressimäärad.
Tähtsates kabinettides valitseva sünge mõtlikkuse kõrvale tuleb panna miljonite tarbijate ehk siis lihtsate sakslaste hulgas podisev meelepaha. Nende hulgas on levinud sõnamäng Euro-Teuro. Teuro on tuletis sõnadest euro ja teuer – viimane on saksa keeles omadussõna ning tähendab “kallis”. Eurole üleminek tähendas tarbijatele järsku hinnatõusu, kusjuures mõnede kaubaliikide puhul peaaegu kahekordset. Pahane Saksa üldsus väidab, et kaupmehed vahetasid eurole mineku hommikul välja vaid vääringu tähise, asendades Saksa marka tähistanud DM-i kriksatrulliga, mis peab tähistama eurot, aga jättes numbrid samaks.
Millised tagajärjed on sellisel trikil rahva psüühikale, ei vaja pikalt seletamist. Tarbekaupade kallinemine on sakslaste absoluutse enamuse arvates seotud üleminekuga eurole. Kui nüüd laiad rahvahulgad hakkavad lisaks sellele oma kodumaa majanduslikke raskusi seostama vähearmastatud ühisrahaga, võib täiesti vabalt ette kujutada mõnd uut poliitilist liikumist, mille vapikilbile kirjutatakse lahkumine rahaliidust. Itaalias on selline liikumine täitsa olemas. Mitte mingi uustulnuk, vaid vana tuntud Lega Nord, mis esindab rikka Põhja-Itaalia erihuvisid. Lega Nord on praeguses Itaalia valituses esindatud sama sotsiaalministri Maroniga, kes unistab liiri taaskehtestamisest.
Homo oeconomicus
Kui tulla tagasi Euroopa rahaliidu võimaliku lagunemise juurde, peab eristama poliitikute avaldusi sõltumatute spetsialistide arvamusest. Euroopa Keskpanga presidendiks kandideerinud Leuveni ülikooli majandusprofessor Paul de Grauwe arvas Saksa päevalehes Der Tagesspiegel, et mõned praegu rahaliitu kuuluvad riigid võivad rahvuslikust huvist lähtudes sealt välja astuda. Et rahvuslikud huvid ei hakkaks liialt esile tükkima, oleks vaja rahaliitu kindlustada suurema poliitilise integratsiooniga, ütleb de Grauwe. Ja selle tõdemusega oleme otsapidi taas kadunukese – Euroopa Liidu põhiseaduse juures. Rahu tema põrmule pärast Prantsusmaa ja Hollandi rahva tahteavaldust.
Paradoksaalne on Eesti poliitikute seisukoht kogu selle problemaatika kommenteerimisel. Eeskuju andev Reformierakond on endise välisministri Kristiina Ojulandi suu kaudu korduvalt kinnitanud, et Euroopa Liit loodi majanduslikel kaalutlustel – nimetatigi seda ju pikka aega Euroopa Ühisturuks. Nii võiks see jääda ka edaspidi, ei ole vaja sügavamat poliitilist integratsiooni, aitab täiesti majandusest, kinnitasid reformarid.
Nagu kärbitud marksism, kus baasi (majandussuhete) ning pealisehituse (poliitiline kord) vastastikuse sõltuvuse õpetust lihtsustatakse pealisehituse äraunustamisega.
