Väikesed tiigerriigid

HEI vaatleb maailma eri piirkondade väikeriike, mis on saavutanud silmapaistva majandusedu. Toome teieni viie üsna võrreldava suuruse ja elanikkonnaga väikeriigi väga erinevad edumudelid.

Luubi alla võtsime Iirimaa, Iisraeli, Singapuri, Panama ja suurte
mööndustega ka Ecuadori. Mööndustega selles mõttes,
et Ecuador on valikus selgelt teistest suurem nii rahvaarvu kui ka
territooriumi poolest. Mõistagi on edukaid riike teisigi, Euroopas
näiteks Sloveenia ja Rumeenia, Aafrikas Gabon ja Tuneesia, kuid nendest
mõni teine kord.

“Keldi tiigri” Iirimaa
majandusedu on Eestis ja mujalgi ikka eeskujuks seatud. Iirlased on
luksemburglaste järel rahvuslikult rikkuselt elaniku kohta Euroopa Liidus
teised, jäädes pisut alla USA-le ja Norrale. 1970.–1980.
aastatel oli Iirimaa aga üks niinimetatud vana-Euroopa vaesemaid riike,
suure tööpuuduse, riigivõla ja eelarvedefitsiidiga.

Iirimaale tõid edu ühiskondlikud lepped
/>1987. aastal sõlmiti riigis ühiskondlik kokkulepe valitsuse,
tööandjate ja töötajate vahel, mis sai maailmakuulsaks
võlurohuks majanduskasvu soodustamisel ja kriisist väljumisel.
Esialgu paika pandud kolmeaastane programm, millele 15 aasta jooksul tehti mitu
jätkukava, kätkes endas majanduse elavdamist avaliku sektori
kulutuste kokkutõmbamisega, kõrgete maksude vähendamisega,
palkade kärpimisega, jõulise tootmisse investeerimisega ning
igakülgse avatusega väliskapitalile. 12,5protsendiline
tulumaksumäär Iirimaal sai teenäitajaks mitmele Euroopa riigile,
mõnes mõttes ka Eestile.

Hämmastava
ühiskondliku konsensuse tulemusena Iirimaad mitte lihtsalt ei
päästetud viletsusest, vaid muudeti lausa Lääne-Euroopa
kõige dünaamilisemaks majanduseks. Riigiks, mille majanduskasv
küündis üheksakümnendatel aastatel uhkelt 10 protsendini
aastas.

Kui majanduskasv terves Euroopa Liidus küündib
tänavu prognooside kohaselt kolme protsendi kanti, siis Iirimaa ootab
viieprotsendilist kasvu. Tõsi, Eesti ja teiste Ida-Euroopa
“tiigrite” kasv on viimastel aastatel olnud veel palju kiirem
– mullu Eestis 11,2, Lätis koguni 11,9 protsenti –, ent
paljudel neist uutest tähtedest on täna keel vestil. Iirlased on
osanud jõukust koguda jätkusuutlikumalt, riigi sisemajanduse
koguprodukt on kümne aastaga kahekordistunud.

Iiri majandus on
kujunenud viimaste kümnendite käigus omalaadseks kaubanduse
keskuseks, kus on leitud hea tasakaal ekspordi ja impordi vahel –
saavutus, millega Eestis kuidagi hakkama ei saada. Põllumajandusmaast on
üsna loomulikul ja valutul teel kujunenud tööstusriik, kus on
päris hästi juurdunud ka kõrgtehnoloogiline tootmine.

Samuti on Iirimaad iseloomustanud suur tööeas inimeste hulk,
suur naiste tööhõive, märkimisväärsed
investeeringud haridussüsteemi ning loomulikult tööjõu
sisseränne Ida-Euroopa riikidest.

Juba aastaid on
räägitud, et “Keldi tiiger” on väsinud või
käpad sirgu ajanud. Majanduskasv on langustrendis, tööpuudus
ähvardab ehitusbuumi lõppedes suureneda. Need tunduvad aga selle
kõrval, et iirlased on üks maailma jõukamaid rahvaid,
ajutiste tagasilöökidena.

Singapur investeeris
inimestesse
“Aasia tiiger” Singapur jätkab
korralike hüpetega. Enam kui nelja miljoni elanikuga riigis, mis on
pindalalt Hiiumaast väiksem, kasvas mullu majandus üle ootuste 7,9
protsenti. Perioodil 1960–1999 kasvas riigi majandus keskmiselt kaheksa
protsenti aastas!

Joseph Lau agentuurist Kexonma Resource
Development räägib HEI-le, et Singapuri edu toetub kolmele sambale.
Esiteks väga dünaamiline riigijuhtimine – valitsus teeb pikaaja
lised plaanid ja viib need väga efektiivselt ellu. Teiseks paindlik
inimressurss – alates 1970. aastast on Singapuris kõvasti
inimestesse investeeritud. Kasutusel on põhimõte “iga
inimene on varandus”.

Ning kolmandaks välismõjud
– väikese avatud riigina sõltub Singapur paljuski regiooni
käekäigust ning USA, Hiina, Jaapani ning Euroopa Liidu juhitava
maailmamajanduse arengust.

Lau sõnul on Singapuril vedanud,
et naabruses asuvad sellised suured majandusmootorid nagu Hiina ja India.
Singapuril endal puuduvad maavarad ning isegi joogivett tuuakse riiki sisse.

Väga väikese siseturu tõttu (kus näiteks
lennufirmal Singapore Airlines puudub üldse nn koduturg) on
väikeriigi majandus suunatud peamiselt ekspordile ja teenustele. See on
aastatetagune teadlik valik ja sellest ajast järjekindel joon.

Aasias eeskujuks toodud riiki iseloomustavad läbipaistvus ning avatus
välisinvesteeringutele, mis on riiki toonud üle 3000 rahvusvahelise
korporatsiooni. Vähetähtis pole ka riigi madal korruptsioonitase.
Näiteks tänavuses Transparency Internationali korruptsioonitajumise
indeksis oli Singapur Taani, Soome ja Uus-Meremaa järel kõige
vähem korrumpeerunud riikide hulgas.

Silmapaistev on Singapuri
koht ka Maailma Majandus­foorumi 2007. aasta riikide
konkurentsivõime edetabelis. Seal paikneb ta Soome ja Saksamaa
järel seitsmendal kohal.

Iisrael, kellest järgmisena
juttu teeme, asub 17. kohal, Iirimaa 5 kohta tagapool ning Eesti omakorda
Iirimaast 5 kohta maas.

Singapur kuulub Aasia jõukaimate
riikide hulka, jäädes sisemajanduse kogutoodangus elaniku kohta alla
ainult Hiina mõjusfääris asuvale Hongkongile. Ka mitmed
Euroopa riigid, teiste hulgas Soome ja Norra, on Singapurist jõukamad,
Eesti aga ligi poole vaesem.

Singapuri majanduskasv põhineb
suuresti elektroonika, kemikaalide ja teenuste ekspordil.

Oluline
on ka soodne geograafiline asukoht ja regiooni üks tähtsamaid
sadamaid.

Aasia tiiger positsioneerib end Kagu-Aasia piirkonna
finants- ja kõrgtehnoloogia keskusena, kuhu peaksid kõik
suurkorporatsioonid kolima oma regiooni peakontori. Ning investeerib eelarvest
haridusse ja tehnoloogiasse proportsionaalselt viis korda rohkem kui
näiteks tagurlikule Euroopale eeskujuks seatav USA.

Kui seni
on Singapuri ekspordis olnud tähtsaimal kohal
elektroonikatööstus, siis nüüd on fookuses uued valdkonnad
eesotsas biotehnoloogiaga. Niigi soodsa ärikliimaga riigis käivad
pidevad mõttetalgud teemal, kuidas äri veel mugavamaks ja odavamaks
teha.

Samal ajal kasvab Singapuri kapitali mõju terves
regioonis, eriti poliitiliselt väikese naabriga vaenujalal olevas
Hiinas.

Lau hinnangul mõjutavad Singapuri enim praegusele
ajale iseloomulik regionaalne ebastabiilsus ning maailmamajanduse kasvu
aeglustumine. Oma laksu näib väikeriik tõenäoliselt
saavat USA kinnisvaraturu tagasilöökidest. Juba oodataksegi
Singapuris majanduskasvu aeglustumist lähiaastatel.

“Singapuril on oht kaotada konkurentsivõimes,” ütleb
Lau. Põhjusena toob ta selle, et kui kunagi oli Singapuri eelis Euroopa
Liidu ees odavam tööjõud ning Kagu-Aasia regiooni riikide ees
kvaliteetsem toodang, siis nüüd on asjad muutunud:
tööjõu hind on Euroopa Liidus pärast 2004. aasta
laienemist langenud ning Kagu-Aasia toodangu kvaliteet paranenud.

Pikemalt kirjutab Singapuri hetkeseisust ja saavutustes käesolevas
numbris Indrek Jakobson.

Eduunes Iisrael
/>Iisraelil võiks minna konfliktiriikide Palestiina, Jordaania ja
Süüria naabrus
es üsna kehvasti. Seda enam, et aastakümneid kehtis riigi suhtes
araabia maailma majanduslik laus­boikott.
Ometi on juudiriigi
majandus visalt tervelt viis aastat järjest vähemalt viis protsenti
aastas kasvanud. Nagu kirjutas mõne aja eest mõjukas majandusleht
Financial Times: “Pommid kukuvad, aga Iisraeli majandus ikka
kasvab.”

Technion Institute of Managementi (TIM) akadeemiline
direktor Shlomo Maital tutvustab HEI-le Iisraeli majandust. Ta ütleb, et
selle kasvumootor on kõrgtehnoloogiliste toodete eksport, mis moodustab
40 protsenti majanduskasvust.

Kuigi riik on Maitali sõnul
pidevalt naabritega konfliktis – näiteks möödunud aastal
peeti Hezbollah’ rühmitusega maha 34päevane sõda, mille
käigus pilluti Iisraeli 4000 raketiga ja mitmed tehased riigi
põhjaosas suleti sootuks –, on Iisraeli trumbiks paindlikkus ning
USA ja kogu läänemaailma soosing. Nagu paljudes teistes riikides, on
ka Iisraelis kombeks imetleda Eesti liberaalset majanduskeskkonda.

Iisraeli majandust iseloomustab riigi osalus mitmes olulises sektoris ning
orienteeritus
kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Sarnaselt Eesti ja
Singapuriga pole Iisraelil loota ühelegi maavarale.

Iisraeli
rahvuslik rikkus elaniku kohta on võrreldav Singapuriga. Riik
mängib kallihinnaliste toodete ja teenuste ekspordile, omab juhtivat rolli
maailmaturul tarkvara- ja teemanditööstustes.
Kõrgtehnoloogiline sektor, sealhulgas telekomitööstus,
moodustab poole riigi ekspordist. Iisraeli tugevus on ka
sõjatööstus – riik hoiab kümneprotsendilist osa
maailma sõjatööstuse ekspordist.

Mitmed
välisinvestorid on enda jaoks avastanud Iisraeli ja selle soodsa
majanduskliima võrdlemisi hiljuti. Sellised tegelased nagu Bill Gates,
Warren Buffett ja Donald Trump on avaldanud rahulolu riigi majandusarenguga.

Paljud Iisraeli ettevõtted on kogunud kapitali
välisturgudelt, suur osa on esindatud näiteks USA börsil, kus
välisriikide kapitaliga ettevõtete arvestuses on Iisraeli firmad
teisel kohal. Osa Iisraeli ärist on ka Eestis – Playtech valmistab
Tartus kasiinotarkvara.

Viimase paari kümnendi majanduskasvule
Iisraelis on tugeva panuse andnud “omad” immigrandid. Pärast
Nõukogude Liidu lagunemist siirdus 1990. aastate algul endistest
liiduvabariikidest üle miljoni juudi kodumaale. Need inimesed, kellest
paljudel on väga hea haridus, moodustavad täna ligi viiendiku riigi
enam kui 6,4 miljonist elanikust.

Maitali arvates ähvardavad
Iisraeli majandust praegu siiski mitmed ohud. Haridussüsteem on alla
käinud ja vajab reforme. Praegu toimuvad riigis ülikoolide
õppejõudude ja keskkooliõpetajate streigilained, millel
pole lõppu näha.

Pealegi on vähenemas Iisraeli
tähtsus suurfirmade teadus- ja arenduskeskuste koduriigina, sest
mõnedki ettevõtted kolivad oma arendustööd Aasiasse
tootmisele lähemale. Riigis kasvab sissetulekute ebavõrdsus ning
selle tulemusena väheneb sotsiaalne kaasatus. Ja nagu tunnistab Maital:
pole näha, et valitsus suudaks nende tendentside pidurdamiseks ellu viia
radikaalseid reforme.

Iisrael on justkui eduunes.
“Läinud aastal pälvisid kaks Iisraeli teadlast Nobeli
auhinna,” ütleb Maital. “Mõni näeb selles riigi
teadusliku potentsiaali tugevust. Kahjuks jäetakse tähelepanuta, et
need kaks omandasid hariduse mitu kümnendit tagasi – praegusest
haridussüsteemist vaevalt mõni Nobeli laureaat tuleb,” arvab
ta.

Samal ajal on Maitali sõnul paradoksaalne, et Iisraeli
kulutused haridusele on maailma riikidest ühed suurimad
– haridusvaldkond saab tervelt kaheksa protsenti eelarvest, ent suure osa
sellest rahast neelab bürokraatia.

Iisraelil on veel teinegi
probleem – suur maksukoormus. Maitali sõnul pole riik suutnud
õppida Eesti kogemusest: madala tulumaksumäära ning
reinvesteeritud kasumi hädavajalikkusest rahvusvahelises konkurentsis
püsi­miseks.

Ladina-Ameerika tiigrid
/>Ladina-Ameerikas paistavad suurte riikide ja hooplevate
“diktaatorite” vahelt silma kaks väikeriiki, kes oleksid
naabrid, kui Colombia neid ei lahutaks – kanalioperaator Panama ning
maavararikas Ecuador.

Panama majandus kasvas 2004–2006
keskmiselt 7,5 protsenti aastas, mida peetakse tõeliseks buumiks.
Ecuadori majanduskasv on jäänud mõnevõrra
väiksemaks, kuid rikkalikud loodus- ja maavarad ning edukas 1990ndate
majanduskrahhist taastumine panevad temastki rääkima.

HEI
leidis mõlema riigi ärimaastikuga kursis oleva
tarkvaratöösturi firmast Logic Studio, Alex Sancheze, kelle
sõnul on olukord Ecuadoris endiselt pisut ebastabiilne, kuid Panamat
soovitab ta ärikeskkonnana soojalt.

Kahe riigi majandusedul on
väga erinevad vundamendid. Ecuador on naftariik, mille ekspordituludest
moodustab “must kuld” 40 protsenti. Mida kõrgem on nafta
hind maailmaturul, seda edukamad on naftat pumpavad riigid.

“Ecuador toodab üle miljoni barreli päevas ja hind, nagu me
teame, on ajaloo kõrgeimal, 100 dollari tasemel,” ütleb
Sanchez. Samal ajal on nafta hinna suur mõju riigi jaoks ka suurim risk
– seda tõestas 1990ndate sügav ja ulatuslik majanduskriis.

Olgu tegemist majanduskasvu või majanduskriisiga –
ikka võivad ecuadorlased põhjuseid otsida nafta hinnast.
Mõneti on kõikuva naftahinna mõjusid aidanud maailmapanga
hinnangul leevendada ja üheülbalisse majandusse stabiilsust tuua USA
dollari maksevahendina käibelevõtt riigis 2000. aastal.

Teine Ecuadori rikkus tuleb Sancheze sõnul välismaal
töötavatest immigrantidest, kes saadavad igal aastal kodumaale
hinnanguliselt paar miljardit dollarit. Riigis elab 13 miljonit inimest, kelle
hulgas on väga palju noori – iga neljas inimene on vanuses
15–29.

Maailmapank hindab Ecuadori peamisteks probleemideks
poliitilist ebastabiilsust ja vaesust.

Panama, nagu kirjeldab
Sanchez, on ajalooliselt oluline kaubatee, maksuvaba tsoon ning
offshore-panganduse keskus. Kolmveerandi riigi sisemajanduse kogutoodangust
moodustavadki Panama kanal, pangandus, Coloni vabakaubandustsoon, kindlustus,
konteinersadamad ja turism.

Laiendustööd Panama kanali
ümber on kohale meelitanud hulganisti välisinvestoreid ning tekitanud
sellega riigis lausa kinnisvarabuumi. Samuti andis tõuke majanduskasvule
mullu USAga sõlmitud vabakaubandusleping.

Kui Ecuadoris on
kesksel kohal maa- ja loodusvarad, nagu kakao- ja kohviuba, banaanid ja nafta,
siis Panama on Sancheze sõnul modernne ühiskond, mille majandus
põhineb kapitaliinvesteeringutel. “Panamat võiksin
välisinvestoritele isegi soovitada,” ütleb Sanchez, tunnustades
riigi ponnistusi reformida haridussüsteemi.

Panama on
ühest küljest Kesk-Ameerika kõige jõukam riik
sisemajanduse kogutoodangult elaniku kohta ning kahtlemata ka Ladina-Ameerika
kõige kiiremini arenev riik. Ent samal ajal vaevleb paradoksaalselt
viiendik 3,5 miljonist panamalasest vaesuses ning tööpuudus
ületab 7 protsenti. Suurem panus haridusse peaks vaesust riigis valitsuse
plaani kohaselt 2009. aastaks viiendiku võrra vähendama.

src="http://paber.ekspress.ee/gfx/lood/13/rak.jpg" />

	Iirimaa	Singapur	Iisrael	Panama	Ecuador
Pindala	70 280 km2	692,7 km2	20 770 km2	78 200 km2	283 560 km2
Rahvaarv	4,1 mln	4,5 mln	6,4 mln	3,2 mln	13,8 mln
SKT (sisemajanduse kogutoodang) elaniku kohta 2006 (prognoos)	44 676 USD	33 471 USD	31 561 USD	8200 USD	4500 USD
SKT kasv 2006	5,7%	7,9%	5,1%	8,1%	4,1%

Allikas: CIA The World Factbook, Wikipedia.