Väikeste laste kriisiplaan
Pisike ahiküttega tuba Tartus Tähtvere kandis. Puuvillase kampsuni ja triibuliste sokkidega Egle Säre (31) sätib end rätsepaistesse ning avab enda ees kaltsuvaibal pildiraamatu.
Pildil võib näha mastaapsemat kindlust (kaugel saare peal, keset vett) ja tagasihoidlikku punakollast telkmajakest.
Ringis ümber raamatu istuvad esimese klassi lapsed Mia-Lota (7), Annemai (7), Johannes (8), Karl Hannes (7) ja Olaf Daniel (8), kõik ühtmoodi rätsepaistes. Nad silmitsevad pilti.
Mia-Lota: Lossis on soe voodi, seal on hästi hea elada. Aga telgis ilmselt inimene pikutab külma kivi peal.
Annemai: Tal võib olla madrats. Aga jalad on vist nii pikad, et ulatuvad välja...
Johannes: Mina arvan, et selles väiksemas ei saagi magada. (Johannes on sisendusjõud ise.)
Esiteks on ju vaja külmkappi! Ega ta kõike kraami korraga ära ei jõua süüa, mida ta poest ostab. Ja mõni toit tuleb soojaks teha - elektripliiti on vaja. Aga see ei m a h u siia sisse koos külmkapiga!
Annemai: Mina tean lahendusi! On olemas väikesed kastid, kuhu saab panna toitu, et see püsiks külmana. Ja väikesed gaasipliidid on ka.
Karl Hannes: Ei, ta magab kõva peal hoopis nagu lamamise pärast, et...
Annemai: Et tal selg sirgeks jääks!
KÄIMAS ON IGANÄDALANE vestlusring "Väikesed filosoofid". Egle Säre kirjutab laste mõtted järjepanu vildikaga üles - suurele valgele paberile, eri värvides ja suurte trükitähtedega.
Räägitakse vaesusest ja rikkusest-ning lapsed järeldavad konsensuslikult, et tõenäoliselt peab telkmajake olema varjualuseks kodutule.
Õpetaja Egle: Aga kuidas see kodutu seal süüa saab?
Annemai: (õpetlikult) Inimene saab söögita elada terve nädala, aga joogita ainult ühe päeva.
Olaf Daniel: Näiteks mina ei peaks üldse päeval sööma! Ma ei mõtlegi, et mul on kõht tühi. Aga tema...
Mia-Lota: Esimene asi, mida tal tuleb teha: teenib lauluga. Paneb mütsi põrandale maha, laulab, laulab - ja need, kellele meeldib, loobivad mütsi sisse raha. Järgmine...
Annemai: Ta võib ka laval tsirkust teha.
Mia-Lota: ...Järgmine etapp: ta viib oma köögivilja turule ja müüb seda. Kolmandaks, kui tal nüüd juba on natuke raha, siis otsib tööd ja saab ametikõrgendust.
Annemai: (pragmaatiliselt) Me ei saa nii. Kust tal need köögiviljad tulid?
Mia-Lota: Ta ju teenib lauluga raha ja selle eest ostab seemneid. Ja võib-olla kasvatas juba e n n e köögivilju.
Olaf Daniel: Kui ma käisin Tais, siis seal oli selline tulešõu: mehed panid mingid paberinätsakad toki otsa ja vehkisid nendega. Ja teised andsid neile raha. See oligi nende töö!
(õpetajale) Aga kas sina ei käigi mujal tööl, kui ainult filosofeerid meiega?
NII. ÕPETAJA EGLE paneb lillades ja roosades toonides makil mängima paaniflöödid, jagab lastele joonistustarbed ning palub täita nelja kastiga paberilehe: miks on hea ja halb olla rikas ning miks vaene. (Selline joonistamine on "Väikestes filosoofides" igakordne rutiin.)
Karl Hannes: (osutab mõni minut hiljem oma pildile) Siin on kujutatud rikas hästi suurt Lego ostmas. Tavaline inimene seda ei saa. Ja halb on olla rikas sellepärast, et siis sõidad luksusautoga, kõht punnis ees...
Olaf Daniel: Ja teed krooksu.
Annemai: Ja ostad hästi palju asju kokku, aga pärast vaatad, et (primadonnalikult) "ah, kui igav"! Ja viskad prügikasti.
Karl Hannes: Aga kui oled vaene, siis pead palju kõndima - ja siin pildil saab vaene jooksus esimese koha!
Johannes: Vaese käest ei saa ka pätid midagi varastada. See lihtsalt ei ole võimalik!
Olaf Daniel: (rutiinselt) See on juba kõigile tuntud, et kui on raha, saad kõike osta. Aga kui ü l e jääb, pole rahaga midagi teha!
Mia-Lota: Upud raha sisse ära! Aga tegelikult - hoopis siis oled rikas, kui sul on palju pereliikmeid. Raha on alles t e i n e põhjus.
Annemai: Jaa! Raha pole nii oluline. Hoopis tarkuse poolest oled rikas. Kui inimene on loll, siis ta on ka vaene!
Mia-Lota: Aga enamjagu inimesi on tavalised. Neil on täpselt nii palju raha nagu vaja.
Karl Hannes: Jah. Ega kõik ei mõtle ka ainult rahast. (Ta tõuseb põlvili, vehib kätega ja jätkab lauldes, Marko Matvere mõõtu baritoniga.) Raha, raha, raha, raa-ha, raa-ha, raa-haaa!
Johannes: (distsiplineerivalt) Hannes, millest me räägime?
õpetaja Egle: "Kuidas vaesus ja rikkus üldse tekivad?"
Johannes: No peab tulema mõni sõda. Sõjas kõik raha kaob - ja sa oledki vaene.
Olaf Daniel: Sõpradelt sa ka raha küsida ei saa, nemad on samagusused vaesed...
Õpetaja Egle: Mida siis teha?
Johannes: Sa võid minna mõnele muule maale elama ja hakata seal uuesti raha teenima.
Näiteks lähed seal teisel maal metsa ja korjad mustikaid. Poole jätad endale ja saad süüa.
Ülejäänu annad ära, saad raha - ja võid juba poodi minna.
Õpetaja Egle: Aga kui sa mustikatega piisavalt hästi ei teeni?
Johannes: (analüütiliselt) Sõltub, kui palju sulle ühe mustika eest makstakse. Näiteks kui küsid kümme krooni, saad juba päris palju raha.
Karl Hannes: Siis keegi ei ostaks! Mina ostaks ainult siis, kui oleks viis krooni kilo ja (staažika kassiiri lakoonilisusega) kümme senti marja pealt.
MAKIST KÕLAVAD jälle flöödid. Lapsed pikutavad selili põrandal, silmad kinni, ning kujutavad ette, kuidas on olla rikas. Ja mismoodi rikkaks saamine neil üldse juhtus.
(Lühike resümee: enamasti hakkas taevast sadama kuldrahasid või sattus kellegi prügikasti matsakas rahakott. Või ilmnes keset tänavat äkitselt lõpmatusse suunduv rajake ühekroonistest müntidest.)
Olaf Daniel: Mina võiks minna ka mõnda telemängu, nagu "Targem kui 5.b". (Rahustavalt-kaalutlevalt) Ma küll e i p r u u g i targem olla, aga midagi ikka saaks.
Mia-Lota: Aga mina kujutasin ette, et tegin kogu aeg tööd.
Õpetaja Egle: Kas tööga üldse on võimalik rikkaks saada?
Olaf Daniel: Sellepärast ma läksingi saatesse, et ei... Kuigi, kui ma leiutan mingi erilise asja ja müün selle maha...
Karl Hannes: (resoluutselt) Ainult tööga ei ole praktiliselt võimalik. Sul peab veel olema mingi eriline idee.
Annemai: Paprika müümine! (Paprika tundub Annemai jaoks olevat iseäranis lõbus asi.)
Mia-Lota: Aga tööle minna ei saa ka ilma rahata! Kes tahab firmas tööd, peab kõigepealt andma mingi summa omanikule. Näiteks 120 krooni.
Õpetaja Egle: Miks? Et ta sind üldse tööle võtaks?
Mia-Lota: Jah. Kuigi näiteks turumüüja - kellel pole vaja poodi minna - ei pea midagi maksma.
Aga poemüüja juba natuke peaks.
Johannes: Aga sa saad ka ise endale tasuta laua meisterdada ja panna sildi "mustikad". Nii sa oledki müüja!
Õpetaja Egle: Ja sa võid ju ka selle laua maha müüa?
Johannes: Nojah, kui sul nii palju puutükke on, et endale uus teha.
***
Annemai: Praegu on majanduskriis. Ei tohi palju kulutada, tuleb kokku hoida. Riik peab teistele riikidele maksma.
Johannes: (külma kõhuga) Ja kui ei maksa, tuleb sõda.
Karl Hannes: (kaalutlevalt) Öeldakse, et ka majanduskriis on majandussõda. Sama asi.
Mia-Lota: Kes võtsid SMS-laene, peavad nüüd palju rohkem tagasi maksma. SMS-laenud on...
Johannes: ...Pahad! Ja reklaamid on pahad - et telefon on 0 krooni. Tegelikult pead rohkem maksma. Osa raha võib minna p ä t t i d e kätte!
Annemai: Pätid võivad raha lihtsalt välja ka printida! Aga kui vaatad neid rahasid vastu valgust, saad aru, et pole õiged. Näiteks seda kullast triipu seal pole võimalik järele teha.
Johannes: Jah. Keegi ei saa seda joonistada.
Karl Hannes: Saaks! On olemas kuldsed ja hõbedased pastakad - ta jääks pättidel peaaegu nagu päris!
Mia-Lota: Pättidel on hundi süda! Nad arvavad, et varastada saab ka töö juurest. Neil võivad a l a t i olla kurjad plaanid!
Karl Hannes: (elus karastunult) Kes korra pätid olnud, need enam tavaliseks ei saa.
Lastefilosoofia: ei mingit Platonit või Sokratest!
Egle Säre - hariduselt klassiõpetaja - tegi laste filosofeerimisega tutvust kuus-seitse aastat tagasi Viini Pedagoogilise Akadeemia vahetustudengina. Praegu korraldab ta vestlusringi "Väikesed filosoofid" nii algkooli- kui ka lasteaiajuntsudele.
Kuidas lastega filosofeerimine õigupoolest käib?
Kasutatakse küll sokraatilist meetodit - justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist. Ent teoreetiliste mõistete, keeruliste mudelite või kõlavate nimedega pole siin midagi peale hakata. "See on, jah, pigem mänguline tegevus, mäng sõnade ja keelega," räägib Säre. "Me oleme ise filosoofid. Üks tiim, kes uurib, avastab, kahtleb, selgitab, põhjendab ja teeb järeldusi.
Lastele tuleb anda võimalus - ja nad arendavad ise teemat edasi."
Aga miks selline eksistentsiaalne arutlemine lastele tarvilik on?
Lapsed õpivad kahtlema ja iseseisvalt seoseid looma, mõtiskleb Säre. "Kõrgemas kooliastmes oodatakse neilt juba loogilise mõtlemise oskust - aga kui õpetamisel on pearõhk ikkagi faktidel, siis kust see loogika tuleb? Võib-olla kodust. Aga on ju ka paljudele lapsevanematele õpetatud peaasjalikult faktiteadmisi."
Ameerikas alustati laste filosoofiaõpetusega 1970ndatel, Euroopas veidi hiljem. Omal ajal Viinis nähtud pilt - 26 neljanda klassi juntsut istus põrandal ringis ja arutles - on Särel tänini meeles. "Fantastiline, nad olid nagu väikesed täiskasvanud. Ja üks laps kirjutas alati kõik tähtsamad asjad üles..."
Tuleval nädalal Tartus Avatud Meele Instituudis räägib Egle Säre põnnidega filosofeerimisest ka täiskasvanutele.
2:
"Koolis võib olla palju hullem oma mõttemaailma pealesurumine"
Kõrvalolevas vestlusringis osalenud laste vanematel oli kõigil ühine mure: juntsud kippusid juba enne kooli minekut emale-isale keerukaid küsimusi esitama. Sestap sügisel alanud filosoofiaring erilisi kõhklusi ei tekitanud.
Nüüd kiidavad veidi enam kui tunnise koosistumise mänge, fantaasiareise, joonistamist ja elulisi teemasid kõik lapsevanemad. Ja peljata, et lapsele surutakse peale kindlaid mõtlemismudeleid, pole nende arvates ka mõistlik.
"Noh, laps võtab ju igal pool suurematest eeskuju," mõtiskleb Olaf Danieli ema Liina-Jaanika Seisler. "Ja näiteks koolis võib olla palju hullem oma mõttemaailma pealesurumine."
