09.05.2008, 00:00
Vaikivatest skulptuuridest
Olümpiamängud Pekingis toimuvad kõige kiuste ja n-ö
täispaketiga. Keegi ei jää koju. Mis siis, et selle sihi
saavutamise nimel muutus poliitikute jutt aja jooksul üha totramaks ja
küünilisemaks. Meiegi olümpiaboss Mart Siimann näiteks
teatas, et “ka sportimine on inimõigus”, ilmselt ise
päriselt adumata, kui rõve see loogika siinses kontekstis on. Aga
tegelikult huvitab mind praegu hoopis üks teine asi – kus on
sportlased ise? Miks nad ei räägi?
Paljud juba irvitavad.
Sportlased on muidugi trennis, just nagu nad “olid trennis siis, kui
mõistust jagati”. See arusaam lollist sportlasest on muidugi jama,
üks Euroopa kultuurile omasest keha ja vaimu konfliktist võrsunud
klišee. Aga ikkagi on sportlaste reaktsioonid erinevatele
reaalpoliitilistele sigadustele olnud läbi aegade kuidagi kidurad. Ning
kui nüüd, enne Pekingit, ajakirjanikud ikka tõesti Tiibetile
või Darfurile viidates peale pressivad, siis ütlevad mõned
neist, et jah, paha lugu küll, aga las poliitikud otsustavad. Ma ei taha
moraali lugeda, kaugel sellest. Aga mõnevõrra hämmastunud
olen sedasorti printsiibitusest nii ühtlaselt laial rindel küll.
Hiina võimude vägivald pole ju tavapoliitika (mis spordist idee
järgi teadagi lahus) – see on inimlik tragöödia. Kes
keelab suud lahti teha?
Üks võimalik selgitus vaatleb
sporti kui sõja sublimatsiooni ning just nagu sõdurid ei
vaidlusta kõrgemalt tulnud käske, ei tee seda ka sportlased. Ja
kõik sõjalised kangelaslood on ikkagi käskude täitmise
lood. Aga siin on üks aspekt veel. Sportlaste tähendus on viimase
mõnekümne aastaga radikaalselt muutunud. Üha vähem on nad
traditsioonilises mõttes kangelased ja üha enam popstaarid. Laiema
avalikkuse jaoks vahendab meedia sportlase alati kui skulptuuri, kui
apolloonilise staatika. Loeb tardunud võiduekstaas ja kaotuseäng,
loeb lihaste graatsiline mäng ja higi läige nahal. Vaadake
näiteks, kuidas Nike omal ajal Michael Jordanit disainis...
Ja
siin pole hea-kurja skaalal erilist tähtsust. Sellistel ikoonidel polegi
põhjust midagi öelda. Seesama Jordan võttis ligikaudu viis
aastat tagasi oma lahkumismängu puhul vastu Ameerika lipu parasjagu kestva
Iraagi sõja arhitektilt, kaitseminister Rumsfeldilt. Jordan igatahes ei
kavatsenud oma karjääri lõpuhetki protestiga ära rikkuda
ja kes saaks seda talle ette heita?
Kuid ajalool on pakkuda ka
üks vastukaaluline näide. Aprillis 41 aastat tagasi keeldus poksi
maailmameister Muhammad Ali minemast Vietnami sõtta. “They never
called me nigger,” ütles ta põhjenduseks. Ta jäi ilma
tiitlist, tulid kohus ja vangla ja siis pisut hiljem ka loo õnnelik
lõpp.