Kuidas paistab sõltuvushäirete kasv nn tavalisele inimesele?

Süstijate arv Eestis on rekordiliselt kõrge. Nägemaks, et Eestis on kanepi tarbimine järjest enam leviv nähtus, ei pea tingimata lugema statistikat, vaid lihtsalt vaatama enda ümber.

Kergete uimastite kasutamine lõõgastusalternatiivina alkoholile on noorte seas laialt levinud ning aktsepteeritud meelelahutuse loomuliku osana. Lääneliku elustiili ülevõtmisega kaasnevad paratamatult ka läänelikud kombed - Eesti jõuab praegu Lääne-Euroopa riikidele järgi.

Praegune narkopoliitika on osutunud nende efektiivsel lahendamisel võimetuks.

 

Riik finantseerib arsti juurde pöördumist, aga see pole ravi. Ravivõimalusi on meil vähe. Kas peaks olema rohkem?

Loomulikult. Ravi peaks olema kättesaadav kohe, kui sõltlasel tekib mõte oma seisundi parandamiseks abi saada. Situatsioon, kus sõltuvuses vaevlev isik peab nädalaid ja kuid järjekorras ootama, on absurdne.

Ravi ning sotsiaaltöö riskigruppidega peaks olema uimastipoliitika eesotsas, mitte keelustamispoliitika lisana kusagil tagaplaanil. Eesti on vastavate süsteemide loomiseks teinud ära väga vähe. Me peaksime tõsiselt ümber paigutama senised uimastipoliitika lähtealused, et poliitika jõuaks sinna, kus seda ka reaalselt vaja on - eelkõige sõltlaste ning riskigruppideni. Reaalsete probleemide lahendamise asemel läheb aga enamus ressurssi politsei- ning vanglakulutustele, mis on ilmselgelt osutunud ebaefektiivseks.

 

Kannabinoidide sõltlasi vähe pöördub arsti juurde vähe. Kas peaks neid julgustama pöörduma? Või polegi probleemi?

Ei saa eitada, et valdaval enamusel kanepitarbijatest ei teki sellega probleemi. See seletab tõenäoliselt väheste abiotsijate arvu võrdlemisi suure tarbijaskonna puhul. See ei tähenda aga, et probleeme ei eksisteeri. Neist riskidest on eelkõige tarvis noortega rääkida - ausalt ja ohte suuremaks valetamata. Iga noor saab aru, kui adekvaatne info hakkab kiskuma antipropagandistlikuks demagoogiaks. Oskus probleeme adekvaatselt hinnata võiks tagada oskuse probleemide teket vältida.

 

Viimastel aastatel on palju räägitud, et kanep võib tekitada psühoosi. Olete kohanud kedagi, kellele kanep põhjustas tõsiseid kahjustusi ?

Kanepipsühhoos on päris hea näide riskide proportsioonist väljapaisutamise suhtes. Võrdlused vene ruletiga on naeruväärsed.

Kuid taaskord - see ei tähenda et neid probleeme ei eksisteeri. Olen tunnistanud kahte psühhoosijuhtumit, ühel juhul oli tegemist kirgliku kanepisuitsetajaga, teine polnud seda elu sees proovinud. Seega ei oska öelda, kas esimesel puhul oli tegemist põhjuslikkuse või lihtsalt kokkusatuumusega. Küll aga on võrdlemisi levinud ning ka isiklikult kogetud kaasnähud regulaarsele kanepitarbimisele näiteks hajameelsuse süvenemine ning lõhnataju vähenemine.

 

Kõigi sõltuvushaigustega tegelemise alus on motivatsioon. Kui ei taha muutuda, siis ei saa ravida, ütleb doktor. Mida peaks tegema?

Meie suhtumine uimastisõltlastesse vajab tugevat humaniseerimist. Ühiskondlik arusaam uimastisõltlasest on kui alamast olendist, kelle elu on väärtusetu. Sõltlast tuleks eelkõige käsitleda haige inimesena, kes on haavatavas seisus ning vajab sealt pääsemiseks hoolt ja abi. Uimastisõltlane ei ole olemuslikult halb, vaid väga kurvas seisus inimene - haigus on see, mis ajab nad kasutama meeleheitlikke vahendeid raha saamiseks, haigus on see, mis ajab nad elustiililt ja väljanägemiselt sotsiaalse taluvuse ääremaadele.

Portugalis olin tunnistajaks väga edukale sõltuvusravile, mis seisnebki eelkõige inimväärsuses, ravi kättesaadavuses ja kvaliteedis.