Vajan sinu abi
“Tere, kirjutan selle pärast, et vajan sinu abi. Tule seekord kindlasti valima, sest kandideerin Y erakonnas, O piirkonnas numbri X all. Ära jäta oma häält kasutamata ja kui sa mind valida ei saa, soovita mind oma sõpradele.” Umbes niisuguse sisuga kirjad potsatasid möödunud nädalate jooksul mu viide erinevasse meilikasti kui küpsed ubinad õunarikkal sügisel. Saatjateks mu oma sõbrad ja tuttavad – “Vali mind!” kampaania nägi suusõnalisel ettekandmisel välja selline, et noh, jah, tahan kandideerida.
Ära siis mind vali, aga mine ikka valima. Kandideerivaid sõpru jagus kõigisse erakondadesse peale kristliku. Niisugust kandideerimisosalust pole mu tutvusringkonnas kunagi varem olnud, mõne kohta ma isegi ei teadnud, et ta mingisse parteisse kuulub. Niipalju siis sõprusest? Igatahes üks mittekandideeriv sõber ütles olukorra kohta, et seekord siis on vähemalt, kelle vahel valida. MSNis elustusid ka need tegelased, kellega muidu eriti ei messigi.
Paratamatult meenutas kogu olukord beebibuumi. Mingil hetkel on sõbrannad selle etapi läbi teinud – korraga on kõik ümberringi rasedad ja räägivad juttu, et elu on ilus ja kui mitte eriti, siis annab seda ilusamaks teha. Nüüd olid meestuttavad poliitikast tiined, kes trükkis punasärke, kes tippis nikaraagualaste kombel meili teel abipalveid kirjutada... Mis neid tagant tõukas? Mingi meestesse istutatud bioloogiline kell? Kui sa Jeesuse ikka jõudmiseks pole kohalikel valimistel korragi kandideerinud, siis pole sa tõeline mees ja sa põhimõtteliselt ei tea, mida tähendab vastutus ja meheksolemine? Nalja võib ju visata, tegelikult tahaks uskuda, et nende kandideerimisideed ei tulenenud neid mingist välguna tabanud uitmõttest, et võiks ju nalja saada... Nali naljaks, aga maailma parandamine on siiski üllas mõte ja kusagilt tuleks alustada. Hea mees, kes kandideeribki.
Kuidas neil valimistel läks? Ma räägin Tallinnast, hääli kogunes neil 9, 73, 166, 24, 45, 130... Kõigi kohta täpselt ei tea. Hoolimata nn sõbrakampaaniatest läks pealinnas, nagu läks. Esmaspäeva hommikul tööle tulles leidsin depressiivse kolleegi, kes teatas, et elu on masendav, enam päike ei paista ja linnud ei laula. MSNis oli võetud poliitilisi nimesid, näiteks: “Lahku Tallinnast! Kiiremini.” Aga mis nüüd siis tegelikult edasi saab? Volikogudes mu sõbrad istuma ei hakka. Kahe kandideerinu puhul ma tean, et nemad jätkavad kodanikualgatust ka väljavalitu tiitlit omamata. Valdaval osal on siiski pohhui, maailmaparandamise mõtted maetakse uuesti maha ja minnakse edasi vana sissetallatud küünilist rada. Vaikselt.
