Vajutad häirenuppu? Siis me sind enam ei hoolda!
- Õhtul pärast üleviimist tahtsin vanaema vaatama minna, kuid külastusaeg oli läbi. Helistades haiglasse, kuulsin uudist, et pole mõtet teda vaatama tulla – vanaema on koomas. Tungival palvel siiski lasti mind haiglasse sisse. Selgus, et vanaema ei olegi koomas, vaid täiesti kontaktne. Arst vabandas, et ajas midagi sassi...
- 6. augustil leidsid minu ema ja onu isa voodi tühjana. Suutes püüda kinni haiglalabürindist õe, said nad teada, et isa oli öösel surnud ja juba Mustamäe surnukuuris. Küsimise peale, et miks meile ei teatatud, vastati, et ju siis ei olnud kontakte. Ja ma olin iga kord arstilt küsinud, kas mu number on ikka olemas. "Jah, muidugi on," vastas ta. Hiljem selgus, et sellest haiglast tühja voodi leidmine ja omastele lähedase surmast mitte teatamine on pigem tavaline…
- Emal tulid lamatised ja ta “pikutas” seal mädaste linade vahel. Kui me ise teda puhastasime, tuli õde ja karjus, et mida me käime neid segamas, et ega ema sellepärast kauem ei ela, et andku me neile raha.
- Voodihaigetele inimestele viiakse toit ja jook öökapile ja sama kapi pealt viiakse söök poole tunni pärast minema, öeldes, et inimene ei söö! Kuidas saab voodihaige inimene ise süüa?
- Vähihaige ja suhkruhaigust põdev isa oli söömata ja joomata kuus päeva. See kurnaks ilmselt ka terve inimese ära. Haiglas ei antud talle ka ravimeid, mida ta muidu regulaarselt kodus võtnud oli.
- Ühel päeval sain oma ema viimasel minutil kätte, sest viidi voodiga opile, et panna sond toitmiseks – tegelikult oleks saanud sööta. Oli arusaadav, et sooviti ruttu vanainimesest lahti saada.
- Kojumineku päeval selgus, et ta oli WCsse minnes kukkunud, keegi teda enne lõunasöögiaega abistama ei läinud. Ema ütles, et ta lamas põrandal tunde ja hüüdis appi. Sellest tuli alakeha halvatus.
- Sisenedes palatisse, tabas mind järjekordne šokeeriv vaatepilt. Minu isa, kes vaid päev tagasi oli kodus lõbus tore mees, lamas nüüd seal, jalga tõmmatud mähkmed, ILMA tekita (vaid mingi tavaline valge lina oli antud, mis oli ka põhimõtteliselt maha kukkunud), aken lahti, huuled tumesinised ja kuivanud, sest mitte keegi ei olnud talle juua andnud, ja ise ei saanud ta ennast nii palju liigutada, et seda kätte saada... Voodi oli tõstetud, peapool ülespoole, mistõttu oli ta keha vajunud nii alla, et ta ei saanud enam jalga sirutada. Kus olid õed? Millal üldse teda keegi seal vaatas? Märkimisväärne on muidugi see, et palatis puudus ka häirenupp – abi inimene endale kutsuda ei saa! Samuti oli tal kopsuvähist tingituna hääl ära, inimene ei saanud endale ka abi hüüda.
- Pidevalt leidsin ta vedela sita seest (vabandan väljenduse pärast), täis oksendatuna, suu kuivamas ja räpane. Ise ma teda pesin ja vahetasin riideid. Iga õhtu palus, et ma ei jätaks teda sinna, aga mida ma sain teha, koju ma ei saanud teda viia, sest ta vajas ju arsti abi. Seal isegi ei pesta patsiente. Kui mu tuttav jäi ühe päeva arve maksmisega hiljaks, tuli kohe ähvarduskiri, et tema ema visatakse haiglast välja.
- Palatikaaslast hoiti kättemaksuks 24 tundi rooja sees, sest ta söandas öösel väljakutsenuppu vajutada. Ta sai sõimata ja teda “karistati” hooldamata jätmisega, nüüd ei julge ta enam väljakutsenupule vajutada, sest kardab kättemaksu.
