Kohtume pühapäevases Harlemis ja poeme tunglevate ilusates kirikuriietes perede vahelt läbi legendaarsesse jazzipaika “Lennox Lounge’i” ning tellime õlled. Seame ennast istuma ühe baari seina äärt kaunistava kaarja nahkistme peale ja ise veel jetlag´ist uimasena püüan haigutuste vahele pikkida oma küsimused.

Alustame ehk kõige ilmsemast, miks?

JB: Ambitsioon. Edasipüüdlikus. Ja nii edasi. Ühesõnaga isikliku isikuga seotud probleemid, mille lahendamisega ma olen viimase poole aasta vältel tegelenud koos psühholoogide abiga.

Millest kõik alguse sai?

JB: Eks ikka töölevõtmisest. Kõigepealt pead pudelisse kusema. Narkomaane nad ju ei palka. Seejärel sunnivad nad kandma tobedaid ülikondi ja hiljem kirjutavad, et olin lohakalt riides. Nendes tobedates ülikondades pole ju mingit stiili!  Ja siis algab oravarattas ringijooksmine.

???

JB: Vaata, ma kirjutasin selle kolme ja poole aasta jooksul ligi 700 artiklit. See teeb keskmiselt kolmveerand artiklit iga tööpäeva kohta. See pole ju kerge.

Ja lõpuks libastud?

JB: Kõik algab ju tillukestest pettusekest, millega teed loo ilusamaks. Aga toimetuses on ju inimesed, kelle töö on faktide kontroll. Nad saavad selle eest palka. Ja nemad küll oma kohtadest ilma ei jäänud.

New York Times vallandas sinu tõttu siiski veel kaks inimest, kas see südamepiinu ei valmista?

JB: Peatoimetaja Howell Raines ja tegevtoimetaja Gerald Boyd astusid tõesti tagasi, sest tundsid ennast toimunus vastutavana. Geraldist on mul kahju küll. Ta oli ju esimene must nii kõrgel ametikohal.

Kas oled pärast vallandamist midagi kirjutanud?

JB: Ajakiri Esquire tellis minult filmiarvustuse, mis ilmub järgmises numbris. Muidugi ei valitud mind juhuslikult. Film Shattered Glass räägib ju 90ndate aastate keskpaiga menukast noorajakirjanikust Stephen Glass’ist, kes kirjutas lugusid ajakirjadesse Rolling Stone ja New Republic. Muidugi selgus hiljem, et need lood olid võltsingud.

Nii et tegelikult ei ole Jayson Blair sugugi üksi?

JB: Oh ei. Ikka ja jälle on mõni ajakirjanik vahele jäänud. Enne mind ja Stephen Glassi olid Janet Cooke Washington Post’is, Patricia Smith Boston Globe’is ja Jay Forman interneti väljaandes Slate. Ja ka enne neid on seda juhtunud.

Kuuldavasti ei ole see mitte ainus tellimustöö?

JB: Nojah, New York Post väidab ju, et ka naisteajakiri Jane on minult loo tellinud. Ah, eks nad teavad ju paremini. Nad on ju uurivad ajakirjanikud. (Blairi suunurka ilmub irooniline muie.)

Nad väidavad ka, et selle kõige eest teenid ilusa summa 5000 dollarit.

JB: Seda ei saa ma küll ei kinnitada ega ümber lükata. Aga ega ma seda raha endale ei võta. Ma annetan selle kahele mittetulundusühingule. Neist üks uurib depressiooni tagamaid ja teine tegeleb ajakirjanike kaitsega.

Armas lugeja, me võiks seda tsirkust siin ju ka pikemaks venitada, aga ma enam ei viitsi. Muidugi ei kohanud ma mingit Jason Blairi, kuid ometi ei mõelnud ma ka tema vastuseid ega fakte ise välja. Need kõik on internetiavarustes olemas.

Ja nüüd küsimus teile: mis on selle loo mõte?

Tahtsin teile meelde tuletada, et ka ajalehte lugedes tuleb säilitada kriitiline meel. Tõde on tihti kusagil ridade vahel.