Valge auto kui heade aegade kuulutaja
Kell käis juba üheksandat õhtutundi, aga Mart klõbistas ikka töölaua taga arvutiga. Töö tegi ahvist inimese, ehk teeb minust ka, lohutas ta end mõttes. Kontor säras tuledes. Just äsja jalutas mööda kolleeg Jaanus, kes samuti õhtust aega näpistades oma tegemata jäänud tööde hulka vähendada püüdis.
Mart ringutas ja seadis sammud kööginurka kohvi järele. "Poole tunniga peaks pakkumised valmis saama," mõtles ta tassis hajameelselt lusikat liigutades ja akna juurde astudes. Majaesises parklas seisis vaid tema vana Sierra. Mart rüüpas lonksu ja kuulatas. Väljast kostis sireenide üürgamist. Hetk hiljem kihutas siniste tulede vilkudes maja ette kaks musta džiibimürakat. Kuus musta riietatud jõmmi kargas neist välja ja tormas peaukse poole. "Tihti käivad need turvamehed siin," imestas Mart endamisi. "Tea, kas keegi viskas jälle prügikasti allkorruse poe aknasse?"
Pikalt tal mõtteid mõlgutada ei lastud, sest ühtäkki oli ta neljast turskest sellist ümber piiratud. Meestel olid maskid näol ning nende pumppüssid sihtisid Marti.
Olukord lahenes siiski kiiresti ja veretult. Muidugi jättis Jaanus hajameelselt kontorist lahkudes kõik tuled põlema ja lülitas alarmsüsteemi sisse. Kui Mart kontoris ringi uitama hakkas, andis süsteem häiret ja turvamehed kihutasid kohale.
Sellist pilti ei näe enam ammu. Vaadake või tänavatel liikuvaid turvafirmade autosid. Toyota Yaris, Hyundai Getz, Škoda Fabia. Hästi tavalised ja odavad sõidukid. Enamasti rahumeelselt valgeks võõbatud. Ehk on tegu majanduslike kaalutlustega? Surmkindlalt! Väikest autot on odavam ülal pidada kui suurt. Ka küsitakse valge eest tihtilugu madalamat hinda kui ülejäänud toonidest. Aga peamine põhjus peitub mujal.
Mida paremini me elame, seda väiksemad on turvameeste autod. Nad peegeldavad ühiskonna arengutaset. Kõikelubavat kauboikapitalismi asendab normaalne euroopalik turumajandus ja demokraatia kõigi oma vooruste ja puudustega. Enam pole tarvis suurtele sulidele peegelklaasitud mustade automürakatega hoiatavaid signaale saata. Taustaks teadmine, et politsei pole enam nii nõrguke kui aastat 10-15 tagasi. Ja et äärmise vajaduse korral on riigil olemas nii mustad džiibid kui ka pumppüssidega mehed nende sees.
Tavaliselt piisab ka valgest Getzist. Isegi autota saab hakkama. Turvamehi ja -naisi tolgendab ju kõikjal. Kapikujulisi isendeid kohtab harva, harulduseks pole keskmisest tublisti kidurama kehaehitusega tüübid. Väljaveninud vormikampsunid või halvasti istuvad kortsus jakid tekitavad pigem kaastunnet kui austust. "Relvastus" koosneb heal juhul raadiosaatjast. Ometi edastavad needki turvatöötajad piisavalt tugevat signaali.
Omal moel võib seda võrrelda mobiiltelefonide arenguga. Esimesed pillid olid ju ebapraktilised kolakad, ent omaniku staatust demonstreerisid hiilgavalt. Praegused tibatillukesed aparaadid toimivad märksa tõhusamalt, nende tegelikke omadusi välimuse järgi hinnata aga oskab ainult ekspert.
Eraelus soovitaksin valgest autost siiski hoiduda. Müügiplatsid on seda karva väikesi pruugitud sõidukeid täis. Arvasite õigesti - need teenisid paar-kolm aastat turvafirmades ja pandi seejärel müüki. Silmatorkavalt madala hinnaga.
"Mustad mehed" hoidsid oma "suurt musta džiipi", sellest võis sõltuda nende elu. Valgest autost ei sõltu suurt midag i - saab ühel liising otsa, võetakse järgmine asemele.
