Vähe on Eestis kunstiinimesi, keda avalikkus oleks pärjanud nii rohke tunnustusega nagu Helene Kuma. Tänavu mais sai kunstiajaloolane, keraamik ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Kuma maineka Kristjan Raua preemia. Mõni kuu varem, veebruaris autasustas president Arnold Rüütel teda 80. juubeli puhul ning 65 aasta pikkuse loometöö eest Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Ka esitati Kunstnike Liidu auliige Kuma tänavu Riigi kultuuripreemia kandidaadiks.

Kristjan Raua preemia kätteandmise ajal aga levis kunstirahva hulgas kulutulena jahmatamapanev kuuldus. Helene Kuma olevat endine NKVDlane! Kunstnike Liidu arhiivis asuvas Kuma isikuankeedis seisvat niiviisi kirjas. Tänaseks on juurdlust alustanud ka Kaitsepolitsei.

Tüli maailmavaate pärast

Juunipöörde ajal töötas noor tarbekunstnik Helene Kuma keraamikuna. Ta oli hiljuti lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli ja teda võinuks ees oodata karjäär omal erialal, kuid Kuma valis teise tee. Juba juulis 1940 kirjutas Kuma sooviavalduse komsomoli astumiseks. 

Riigiarhiivis säilitatavast avaldusest võib lugeda, et Helene oli poliitilise meelsuse või tegevuse pärast perekondlikult kannatanud. Sama aasta septembris kirja pandud eluloost selgub põhjus. 1936. aastal läksid Helene vanemad Roobet ja Faina lahku – töösturist isa ei kannatanud enam välja oma abikaasa sõbrustamist kommunistidega.

“Isa lõi ema sageli, karjudes seejuures, et ema kasiks minema oma kommunistide juurde Nõukogude Venesse ja ei levitaks siin oma punast katku. 1936. a ajas isa mind koos õe ja emaga majast välja, esitades lahutamisepalve kohtusse. Üheks põhjuseks oli, et meie olla kasvatatud Eesti Vabariigi vastu,” kirjutab Helene.

Isa andnud siiski mõista, et juhul, kui ema lõpetab oma suhted Nõukogude Liiduga, võtab ta neid enda juurde tagasi.

Tegelikult polnud lahkuminek nii karm. Roobet ja Faina sõlmisid kokkuleppe, milles Roobet kohustus ka edaspidi oma naisele ja lastele ülalpidamist maksma ning hüvitama laste koolikulud. Küll aga jättis Roobet nad ilma igasugusest pärandist.

Kurikuulsa osakonna sekretär

Juulis 1940 läks Helene Kuma tööle NKVDsse, kuhu teda soovitas endine perekonnatuttav. "Eestiaegse haridusministri tütar," ütleb Kuma. Sotsiaalne päritolu oli NKVDle vastuvõetav – neiu ema oli ju tuntud kommunist ja 1930. aastatel käinud korduvalt Nõukogude Liidus.

NKVDs töötamine oli salajane ja sellest ei tohtinud avalikult rääkida. Miks muidu kirjutas Kuma septembris 1940 Eestimaa Kommunistliku Noorsoo Ühingu ankeeti oma töökohaks “ametnik ministeeriumis”.

Varajasemad säilinud dokumendid, kus Kuma on oma tegeliku töökoha kirja pannud, on aastast 1945. Nimelt jaanuaris 1945 täitis Kuma sooviavalduse kommunistlikku parteisse astumiseks. Seal seisab mustvalgel kirjas, et juulist kuni oktoobrini 1940 töötas ta NKVDs sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana. Kuigi märge NKVDs töötamise kohta on ka paljudes hilisemates dokumentides, pole nii detailselt toonaseid ametikohustusi enam kirja pandud.

Kumat selle dokumendi olemasolu ilmselgelt häirib. "Töötasin ainult sekretärina paar kuud, jah 1940. aastal – kõik ülejäänud on vale! Seal ei olnud kartoteekigi veel, absoluutselt alguse asi oli, ma ei saanudki kartoteegiosakonna juhatajana töötada! Ja tõlkida polnud ka midagi," eitab ta ägedalt.

Mida Helene Kuma NKVDs siis tegi? "Lihtsalt istusin seal, ootasin telefoni juures ja lugesin kaasa võetud raamatuid," selgitab ta ise. Midagi rohkemat Kuma ei soovi eriti lisada.

Kelle alluvuses töötasite?

"Ma ei tea."

No te olite sekretär, kuidas te ei tea, kelle alluvuses...?

"No tõesti ei tea, olin seal nii lühikest aega. Istusin ja võtsin telefoni vastu. Kõik."

Aga osakonda ikka mäletate?

"Olin vist kolmandas osakonnas."

Põhjus, miks Kuma oma tegemistest NKVDs komsomoliankeedis ega nüüdki ei taha rääkida, on arusaadav. Kolmas osakond oli nimelt NKVD eriosakond, mille ülemaks nimetati septembris 1940 kurikuulus tšekist Sergei Kingissepp. Pole võimatu, et tema sekretär Kuma oligi. Valdas ju ta nii eesti, vene kui ka saksa keelt.

Millega tegeles III eriosakond? “Siit juhiti andmete kogumist, luuret, jälitamisi, vahistamisi ning selles osakonnas töötas kõige rohkem eestlasi, kuna see teisiti polnudki mõeldav, arvestades kohalike olude tundmise vajadusi,” loeme koguteosest “Eesti rahva kannatuste aasta”.

Kuma lahkus NKVDst oktoobris 1940. "Õudselt igav oli – ja kui sellest aru sain, läksin ära ka. Ei olnud mingit vastumeelsust, aga see töö mulle lihtsalt ei istunud," põhjendab ta ise. Veel samal kuul sai Helene uue töökoha komsomoli keskkomiteesse. Sõja alguseni oli Kuma tehniline sekretär, kuid juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks. Erisektor haldas salajasi dokumente ning muuhulgas pidas sidet ka NKVDga. Veel samal kuul evakueerus Kuma Nõukogude tagalasse, kus jätkas komsomolitööd.

Pärast sõja lõppu naasis Helene Kuma Eestisse. Edasine on teatmeteostest juba teada-tuntud. Aastast 1947 sai Kumast Kunstiinstituudi õppejõud ja 1968 kateedrijuhataja. Töötas 1959-60 UNESCO stipendiaadina Prantsusmaal, Belgias, Taanis ja Itaalias.

Arhiividokumentide andmetel polnud Kumal välismaale saada mingi probleem, KGB andis alati kergelt loa. Lisaks oli Kuma viiekümnendatel lahutatud abikaasa Raoul Viies Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete arendamise Eesti Ühingu presiidiumi esimees. Nagu Helene Kuma, astus ka Viies juba 1940. aastal komsomoli ning oli samuti NKVDga seotud. Teda tuntakse ka kui KGB agenti koodnimega “Maiski”.

Mis Kumaga edasi tehakse?

Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadus kohustas ka NKVD töötajaid end Kaitsepolitseis arvele võtma hiljemalt 1. aprilliks 1996. 

Kuna Helene Kuma seda ei teinud, avalikustatakse tema nimi vastavalt seadusele Riigi Teataja Lisas tõenäoliselt tuleval aastal.

Kaitsepolitsei on Kuma praeguseks üle kuulanud. "Käisin eelmisel kuul tunnistusi andmas. Õigel ajal ma ei läinud, sest mul ei olnud midagi hinge peal, ja mu kooliõde, endine prokurör, ütles, et ei ole midagi häbeneda ega vaja minna," selgitab Kuma ise.

Aga ikkagi, kui saite Valgetähe ordeni, kas siis hinges ei kripeldanud...

"Teate, ma ei ole elus teinud mitte ühtegi tegu, mille pärast ma peaks häbi tundma! Olin seal nii lühikest aega."

Kaitsepolitsei ei kommenteeri

Kuivõrd ei ole kätte jõudnud seaduses sätestatud tähtajad, mil isikul on õigus tema võimalikku teenistuses olemist või koostöö tegemist Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganitega vaidlustada, ei pea Kaitsepolitsei võimalikuks Eesti Ekspressi küsimust Helene K. isikuga seonduvalt hetkel lähemalt kommenteerida.

Tulenevalt seadusest teostab Kaitsepolitsei selles valdkonnas kontrolli ning kui leiab tõendamist, et isik on olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite teenistuses või nendega koostööd teinud ning ei ole sellest seaduses kehtestatud tähtajaks (s.o 1996. aasta aprilliks) Kaitsepolitseile ülestunnistust esitanud, avalikustatakse tema isik Kaitsepolitseiameti teadaandega Riigi Teataja Lisas.

"NKVDlase autasustamine pole õige"

Aino Lepik

Riigisekretär

Teenetemärkide Komitee esimees

"Ma ei pea NKVDga seotud inimesele Valgetähe teenetemärgi ega ühegi teise Eesti Vabariigi teenetemärgi andmist õigeks. Valgetähe teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Valgetähe teenetemärk antakse Eesti kodanikule riigiteenistuse või kohaliku omavalitsuse alal osutatud teenete tunnustamiseks ja välismaalasele Eesti riigile osutatud teenete eest.

Teenetemärkide andmiseks esitavad Teenetemärkide Komiteele taotlused põhiseaduslikud institutsioonid, ministrid, maavanemad. Komitee usaldab esitajaid ning loodab, et nad on oma valikuid igakülgselt kaalunud. Teenetemärkide Komitee ülesanne on kontrollida taotluste vastavust Teenetemärkide seaduse nõuetele, taustakontrolli Teenetemärkide Komitee ei teosta.

Otsuse teenetemärgi andmise kohta teeb Vabariigi President. Teenetemärkide seadus sätestab ka võimaluse teenetemärk ära võtta. Vabariigi President tühistab teenetemärgi andmise otsuse ja teeb otsuse isikult teenetemärgi äravõtmiseks, kui ilmneb, et teenetemärgi taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning seetõttu on teenetemärgi saanud isik, kellel neid teeneid ei ole."