Valgevene seisab revolutsiooni lävel. Aga mis edasi?

Ehkki kuuldused Euroopa viimase diktaatori langemisest on liialdatud, seisavad Valgevene ja tema igavene president viimase veerandsajandi tõsiseimal teelahkmel. Kas Minskil on üldse kohta väljaspool Moskva mõjusfääri?

Pühapäevased presidendivalimised Valgevenes võinuks olla nagu kõik varasemadki: opositsioon teeb veidi lärmi, kuid valimiskomisjon kuulutab võitjaks Aljaksandr Lukašenka (65) ja peagi jätkub elu nagu viimasel 26 aastal kombeks – endise kolhoosiesimehe stagneerunud, ent stabiilse juhtimise all. Aga läks teisiti.

Valimispäeva õhtuks olid nii pealinna kui ka teiste keskuste tänavatel rahvamassid, kes ei olnud nõus leppima Lukašenka järjekordse sohiga. Koiduvalguseni kestnud kokkupõrgetes riiklike julgeolekujõududega hukkus kinnitamata andmetel üks, sai viga mitusada ja lõpetas trellide taga rohkem kui kolm tuhat meeleavaldajat. Sama jätkus ka järgmisel õhtul ning ehkki Ekspressi trükkiminekuks polnud selge, mida toob teisipäev vastu kolmapäeva, pole selles ilmselt suurt kahtlust. Lukašenka on otsustanud oma võimu vajadusel ka relva jõuga kaitsta.