Samal ajal kummardus teine mu kohale, et suult suule hingamist teha. Vaatasin tema kukalt, kui ta seda tegi. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta lühikeseks lõigatud juuksed välja nägid.


Nägin, kuidas nad selle aparaadi sisse veeretasid, kuulsin, kuidas mu luud ragisesid ja naksusid.”


Nii räägib filosoofiadoktor Raymond Moody surmajärgseid kogemusi uurivas raamatus “Elu pärast elu” naine, kelle südame arstid pärast seiskumist uuesti tööle said. See on üsna tüüpiline kogemus, mida nimetatakse “surmalähedaseks” või “kehaväliseks”.


Intensiivraviosakondade arstid-õed kuulevad neid lugusid kliinilisest surmast elustatud patsientide suust päris tihti. Mis toimub inimesega sellal, kui ta on natuke surnud? Kas sellised mälestused annavad kinnitust teispoolsuse ja hinge olemasolust?


Mustamäe regionaalhaiglas tuuakse vähemalt üks inimene nädalas välja kliinilisest surmast.


Patsientide lugusid kehavälistest kogemustest kuuleb personal küll ja küll, kuid südamesse – veel vähem analüüsimiseks – neid ei võta.


“Meil pole selleks aegagi,” ütleb Regio­naalhaigla kardiointensiivravi osakonna juhataja Sigrid Järvekülg. Ka kardioloogia­keskuse juhataja professor Margus ­Viigimaa kinnitab, et niisuguseid lugusid on ta kuulama pidanud sellest ajast peale, kui temast Tartus ­tohter sai.


“Midagi ebatavaliselt värvikat seal ei ole. Kui patsiendil tekib ajus verevarustuse häire, siis selle läbi tekib tal ajus igasugu assotsiatsioone ja kujundeid. See info ei anna ravile midagi juurde, niisiis sellesse infosse me väga ei süüvi.”


Inimene kuuleb, et arst konstateerib tema surma. Peagi hakkab ta kuulma ebameeldivat kumisevat heli ja tunneb, kuidas ta liigub suure kiirusega läbi pika pimeda tunneli. Siis leiab ta järsku, et on oma füüsilisest kehast väljunud, kuigi keskkond on endine – ta näeb oma keha eemalt justkui pealtvaataja. Rahu-, vaikuse- ja kergendustunne. Tunneli lõpus paistab valgus.


Hinge rändamine kehast sisse-välja ning teises ilmas toimuv on siiamaani olnud taldrikukeerutajate ja manatarkade huviobjekt. Närvekõditavaid lugusid ­sellest, mida on kogenud need, kes mingi õnnetuse või kirurgilise operatsiooni käigus Toonela väravas ära käinud, avaldavad tavaliselt kõikvõimalikud esoteerika­ajakirjad.


Nüüd on ka n-ö päris meditsiin hakanud nähtuse vastu huvi tundma.


Suurbritannia Southamptoni ülikooli teadlaste juhtimisel võeti vaatluse alla kahekümne viie USA ja Briti haigla ühtekokku 1500 patsiendilugu, kus patsient on südame seiskumise tõttu viibinud kliinilises surmas.


Võimaluse selliseid juhtumeid neuro­bioloogiliselt uurida annab tänapäeva meditsiinitehnika, mis võimaldab varasemast 15 protsenti rohkem inimesi uuesti ellu äratada ning neilt siis kuulda, kus nad nende minutite jooksul ära käisid ja mida kogesid.


Teaduslik seisukohavõtt on selles küsimuses muidugi raskendatud. Need, kes surevad, uurijatele enam uudiseid teispoolsusest ei too, ning nende puhul, kes ellu äratatakse, on raske vahet teha, mis selles jutus on hallutsinatsioon, unenägu ja mis mitte.


“Ma ei näe põh just, miks peaksid surmast rääkima ainult kirikuõpetajad, kui meie käsutuses on surma uurimiseks kogu nüüdisaegne aparatuur,” ütleb uurimisgrupi juht dr Sam Parnia. Ta on kehaväliste kogemuste uurimisega tegelenud juba aastaid. Praegune mastaapne uuring, nimetusega AWARE projekt, kuulutati avatuks ÜRO rahvusvahelisel sümpoosiumil mullu 11. septembril. Projekti eesmärk on välja uurida, mis juhtub ajuga siis, kui keha hakkab end välja lülitama.


“Kui saab demonstreerida, et teadvus jätkub ka pärast aju välja lülitamist, siis on võimalik, et teadvus on eraldi entiteet,” usub dr Sam Parnia.


“Arstid ja õed tagusid mu keha, et mu süda lööma hakkaks ja ma ellu ärkaksin, aga mina püüdsin neile kogu aeg öelda: jätke mind rahule, ärge taguge mind. Ent nad ei kuulnud mind.


Ma ei saanud midagi teha.”


Südameseiskumine on hea uurimismaterjal, sest tihtipeale juhtub see haiglas – tähendab, on täpselt fikseeritav aparaatidega. Samas selliseid tihti kirjeldatud nägemusi nagu valgus tunneli lõpus või totaalne rahu ja õndsusetunne ei saa eksperimentaalselt kontrollida ega tõestada.


Kui kehast väljunud hing vaatab parajasti laelambi juurest all palatis toimuvat, mida ta siis ikkagi näeb? Paljud selle kogemusega inimesed räägivad täpselt, mis toimus ruumis sellal, kui nende keha lamas teadvusetult voodis.


Maria süda seiskus. Seni, kuni arstid tema keha kallal mässasid, uitas Maria hing mööda haiglakoridore ja laboreid ringi. Kuskil akna peal märkas ta üksikut spordijalatsit ning kui ta lõpuks terveks sai, juhatas ta arstid ka tenniskinga jälile. Voodist, kus teda raviti, ei olnud tennise asukohta kuidagi näha.


Siit saigi uurija Sam Parnia mõtte peita haiglate intensiivravi palatite kõrgematele riiulitele pilte, mida alt voodist näha polnud. Kui elustatav on oma “surma” ajal neid pilte vaatamas käinud, siis on selge, et tema teadvus on võimeline toimetama iseseisvalt, ilma teda alt vedanud kehata!


Ulatuslikust uurimisprojektist kirjutas hiljuti pika loo ajakiri Time. “Sekulaarne materialism on kestnud kõigest kakssada aastat. Enne seda on inimkond alati ühel või teisel moel uskunud, et elu jätkub pärast surma,” kirjutatakse seal. Kuidas suhtuvad uuritavasse Eesti südamearstid?


Dr Margus Viigimaa ei võta eksperimenti, millesse on haaratud kümneid Briti-Ameerika südamearste, väga tõsiselt. Hing, see on müstifikatsioon.


“Selline eksperiment on nii primitiivne, konstrueeritud,” ütleb ta. “Nägemused, mida patsient koomas või kliinilises surmas kogeb, on põhimõtteliselt nagu unenägu. Selline seisund, kus ajju ei tule verd peale, on ajule meeletu ärritus ning seal võib tekkida igasuguseid uusi seoseid. Ent on täiesti võimatu, et inimene selles seisundis kogeks mingeid uusi omandatud tarkusi.”


Ta ei väida, et patsientide nn kehavälised kogemused oleksid bluff, vastupidi, ta väidab, et see on täitsa mõistetav nähtus.


“Mitmed patsiendid on rääkinud, et narkoosi ajal nad kuulevad, mida anestesioloog ja kirurg omavahel räägivad. Aga kooma ja narkoos on nagu uni, kuigi sügavam. Ka läbi une võib inimene kuulda igasugu asju.”


Dr Viigimaad üllatab hoopis vastupidine nähtus.


“Imelik on olnud see, kui mõne infarktihaigega öö läbi intensiivselt töötad ja ta räägib selget juttu, aga hommikul ei mäleta ta toimunust mitte midagi. Ajus toimuv on meie teadlaste jaoks veel liiga keeruline. Me oskame seda ainult kirjeldada, aga ei oska analüüsida, “ ütleb dr Viigimaa.


“Sain aru, et  ma olen surnud ja mul ei olnud sellest kahju, ainult et ma ei osanud arvata, kuhu ma pean minema. Mu mõistus töötas nagu eluski, aga ma ei osanud midagi teha. Otsustasin, et ootan lihtsalt, kuni segadus vaibub ja mu keha minema kantakse.”


Edasi tulevad juba mängu ammu surnud sugulased, kes kliinilises surmas viibijat tervitavad. Teda haarab rõõm ja rahu, ent ta tunneb, et peab ometigi maa peale, oma füüsilisse kehasse tagasi minema ning pöördub sinna vastumeeselt.


Aga jumal – kas sa teda ka kohtasid, küsitakse ärakäinutelt.


Mitmed on öelnud, et kui nad on suremas – kas kohe alguses või hiljem –, on nad tundnud enda läheduses vaimseid olendeid. Mõnikord peavad inimesed neid oma kaitsevaimudeks, mõni nimetab seda valgusolendiks või ingliks. Ootuspäraselt määratlevad inimesed seda olendit vastavalt oma religioossele ja kultuurilisele taustale: kristlased kohtavad Jeesust, muhameedlased Allahit jne.


Mõned tunnevad surmaelamuse lõpus järsku tõmmet oma füüsilise keha poole. Hing tõugatakse tagasi kehasse. Kuigi ei tahaks, sest  s e a l  olla ebamaine rahu ja rõõm.


Mõnel juhul on inimesed öelnud, et neid on tagasi toonud teiste lähedaste armastus ja palved.


Ja pärast seda kogemust tundub ka maine elu palju armsam.