06.03.2009, 00:00
Valgus tunneli lõpus
Arstid kuulevad elustatud patsientidelt tihti huvitavad lugusid sellest, mida koomas olija sellal koges. On need vaid aju uperpallid või on teispoolsus ikka olemas?
“Nägin sealt ülalt, kuidas arstid mind elustada
püüdsid. Mu keha oli selgesti mu vaateväljas, olin siruli voodis
ja kõik seisid selle ümber. Kuulsin, kui üks õde
ütles: “Mu jumal, kõik on läbi.”
Samal
ajal kummardus teine mu kohale, et suult suule hingamist teha. Vaatasin tema
kukalt, kui ta seda tegi. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta lühikeseks
lõigatud juuksed välja nägid.
Nägin,
kuidas nad selle aparaadi sisse veeretasid, kuulsin, kuidas mu luud ragisesid
ja naksusid.”
Nii räägib filosoofiadoktor Raymond
Moody surmajärgseid kogemusi uurivas raamatus “Elu pärast
elu” naine, kelle südame arstid pärast seiskumist uuesti
tööle said. See on üsna tüüpiline kogemus, mida
nimetatakse “surmalähedaseks” või
“kehaväliseks”.
Intensiivraviosakondade
arstid-õed kuulevad neid lugusid kliinilisest surmast elustatud
patsientide suust päris tihti. Mis toimub inimesega sellal, kui ta on
natuke surnud? Kas sellised mälestused annavad kinnitust teispoolsuse ja
hinge olemasolust?
Mustamäe regionaalhaiglas tuuakse
vähemalt üks inimene nädalas välja kliinilisest surmast.
Patsientide lugusid kehavälistest kogemustest kuuleb personal
küll ja küll, kuid südamesse – veel vähem
analüüsimiseks – neid ei võta.
“Meil pole selleks aegagi,” ütleb Regionaalhaigla
kardiointensiivravi osakonna juhataja Sigrid Järvekülg. Ka
kardioloogiakeskuse juhataja professor Margus Viigimaa kinnitab, et
niisuguseid lugusid on ta kuulama pidanud sellest ajast peale, kui temast
Tartus tohter sai.
“Midagi ebatavaliselt värvikat
seal ei ole. Kui patsiendil tekib ajus verevarustuse häire, siis selle
läbi tekib tal ajus igasugu assotsiatsioone ja kujundeid. See info ei anna
ravile midagi juurde, niisiis sellesse infosse me väga ei
süüvi.”
Inimene kuuleb, et arst konstateerib tema
surma. Peagi hakkab ta kuulma ebameeldivat kumisevat heli ja tunneb, kuidas ta
liigub suure kiirusega läbi pika pimeda tunneli. Siis leiab ta
järsku, et on oma füüsilisest kehast väljunud, kuigi
keskkond on endine – ta näeb oma keha eemalt justkui pealtvaataja.
Rahu-, vaikuse- ja kergendustunne. Tunneli lõpus paistab valgus.
Hinge rändamine kehast sisse-välja ning teises ilmas toimuv
on siiamaani olnud taldrikukeerutajate ja manatarkade huviobjekt.
Närvekõditavaid lugusid sellest, mida on kogenud need, kes
mingi õnnetuse või kirurgilise operatsiooni käigus Toonela
väravas ära käinud, avaldavad tavaliselt
kõikvõimalikud esoteerikaajakirjad.
Nüüd on ka n-ö päris meditsiin hakanud nähtuse vastu
huvi tundma.
Suurbritannia Southamptoni ülikooli teadlaste
juhtimisel võeti vaatluse alla kahekümne viie USA ja Briti
haigla ühtekokku 1500 patsiendilugu, kus patsient on südame
seiskumise tõttu viibinud kliinilises surmas.
Võimaluse selliseid juhtumeid neurobioloogiliselt uurida annab
tänapäeva meditsiinitehnika, mis võimaldab varasemast 15
protsenti rohkem inimesi uuesti ellu äratada ning neilt siis kuulda, kus
nad nende minutite jooksul ära käisid ja mida kogesid.
Teaduslik seisukohavõtt on selles küsimuses muidugi
raskendatud. Need, kes surevad, uurijatele enam uudiseid teispoolsusest ei too,
ning nende puhul, kes ellu äratatakse, on raske vahet teha, mis selles
jutus on hallutsinatsioon, unenägu ja mis mitte.
“Ma ei näe põh
just, miks peaksid surmast rääkima ainult kirikuõpetajad, kui
meie käsutuses on surma uurimiseks kogu nüüdisaegne
aparatuur,” ütleb uurimisgrupi juht dr Sam Parnia. Ta on
kehaväliste kogemuste uurimisega tegelenud juba aastaid. Praegune
mastaapne uuring, nimetusega AWARE projekt, kuulutati avatuks ÜRO
rahvusvahelisel sümpoosiumil mullu 11. septembril. Projekti eesmärk
on välja uurida, mis juhtub ajuga siis, kui keha hakkab end välja
lülitama.
“Kui saab demonstreerida, et teadvus
jätkub ka pärast aju välja lülitamist, siis on
võimalik, et teadvus on eraldi entiteet,” usub dr Sam Parnia.
“Arstid ja õed tagusid mu keha, et mu süda
lööma hakkaks ja ma ellu ärkaksin, aga mina püüdsin
neile kogu aeg öelda: jätke mind rahule, ärge taguge mind. Ent
nad ei kuulnud mind.
Ma ei saanud midagi teha.”
Südameseiskumine on hea uurimismaterjal, sest tihtipeale
juhtub see haiglas – tähendab, on täpselt fikseeritav
aparaatidega. Samas selliseid tihti kirjeldatud nägemusi nagu valgus
tunneli lõpus või totaalne rahu ja õndsusetunne ei saa
eksperimentaalselt kontrollida ega tõestada.
Kui kehast
väljunud hing vaatab parajasti laelambi juurest all palatis toimuvat, mida
ta siis ikkagi näeb? Paljud selle kogemusega inimesed räägivad
täpselt, mis toimus ruumis sellal, kui nende keha lamas teadvusetult
voodis.
Maria süda seiskus. Seni, kuni arstid tema keha kallal
mässasid, uitas Maria hing mööda haiglakoridore ja laboreid
ringi. Kuskil akna peal märkas ta üksikut spordijalatsit ning kui ta
lõpuks terveks sai, juhatas ta arstid ka tenniskinga jälile.
Voodist, kus teda raviti, ei olnud tennise asukohta kuidagi näha.
Siit saigi uurija Sam Parnia mõtte peita haiglate intensiivravi
palatite kõrgematele riiulitele pilte, mida alt voodist näha
polnud. Kui elustatav on oma “surma” ajal neid pilte vaatamas
käinud, siis on selge, et tema teadvus on võimeline toimetama
iseseisvalt, ilma teda alt vedanud kehata!
Ulatuslikust
uurimisprojektist kirjutas hiljuti pika loo ajakiri Time. “Sekulaarne
materialism on kestnud kõigest kakssada aastat. Enne seda on inimkond
alati ühel või teisel moel uskunud, et elu jätkub pärast
surma,” kirjutatakse seal. Kuidas suhtuvad uuritavasse Eesti
südamearstid?
Dr Margus Viigimaa ei võta
eksperimenti, millesse on haaratud kümneid Briti-Ameerika
südamearste, väga tõsiselt. Hing, see on
müstifikatsioon.
“Selline eksperiment on nii primitiivne,
konstrueeritud,” ütleb ta. “Nägemused, mida patsient
koomas või kliinilises surmas kogeb, on põhimõtteliselt
nagu unenägu. Selline seisund, kus ajju ei tule verd peale, on ajule
meeletu ärritus ning seal võib tekkida igasuguseid uusi seoseid.
Ent on täiesti võimatu, et inimene selles seisundis kogeks mingeid
uusi omandatud tarkusi.”
Ta ei väida, et patsientide nn
kehavälised kogemused oleksid bluff, vastupidi, ta väidab, et see on
täitsa mõistetav nähtus.
“Mitmed patsiendid
on rääkinud, et narkoosi ajal nad kuulevad, mida anestesioloog ja
kirurg omavahel räägivad. Aga kooma ja narkoos on nagu uni, kuigi
sügavam. Ka läbi une võib inimene kuulda igasugu
asju.”
Dr Viigimaad üllatab hoopis vastupidine
nähtus.
“Imelik on olnud see, kui mõne
infarktihaigega öö läbi intensiivselt töötad ja ta
räägib selget juttu, aga hommikul ei mäleta ta toimunust
mitte midagi. Ajus toimuv on
meie teadlaste jaoks veel liiga keeruline. Me oskame seda ainult kirjeldada,
aga ei oska analüüsida, “ ütleb dr Viigimaa.
“Sain aru, et ma olen surnud ja mul ei olnud sellest
kahju, ainult et ma ei osanud arvata, kuhu ma pean minema. Mu mõistus
töötas nagu eluski, aga ma ei osanud midagi teha. Otsustasin, et
ootan lihtsalt, kuni segadus vaibub ja mu keha minema kantakse.”
Edasi tulevad juba mängu ammu surnud sugulased,
kes kliinilises surmas viibijat tervitavad. Teda haarab
rõõm ja rahu, ent ta tunneb, et peab ometigi maa peale, oma
füüsilisse kehasse tagasi minema ning pöördub sinna
vastumeeselt.
Aga jumal – kas sa teda ka kohtasid,
küsitakse ärakäinutelt.
Mitmed on öelnud, et kui
nad on suremas – kas kohe alguses või hiljem –, on nad
tundnud enda läheduses vaimseid olendeid. Mõnikord peavad inimesed
neid oma kaitsevaimudeks, mõni nimetab seda valgusolendiks või
ingliks. Ootuspäraselt määratlevad inimesed seda olendit
vastavalt oma religioossele ja kultuurilisele taustale: kristlased kohtavad
Jeesust, muhameedlased Allahit jne.
Mõned tunnevad
surmaelamuse lõpus järsku tõmmet oma füüsilise
keha poole. Hing tõugatakse tagasi kehasse. Kuigi ei tahaks, sest
s e a l olla ebamaine rahu ja rõõm.
Mõnel
juhul on inimesed öelnud, et neid on tagasi toonud teiste lähedaste
armastus ja palved.
Ja pärast seda kogemust tundub ka maine
elu palju armsam.