Et EL ühismajandite mälestust austab, on nii hea uudis, et isegi euro tulek selle kõrval kahvatub. Rahasüst on iseenesest väike panus majandiveteranidele, aga suur kogu Eestile. Ühismajandeid oli ju sadu ja kõigil neil tuleb iga viie aasta järel juubel. Et küsijate arvu paisudes kõikidele raha ei anta, seda ei maksa karta. Kui seda nii heldelt jagatakse Kreekale, kes pettis kõiki oma partnereid ja varjas eelarvedefitsiiti, miks siis mitte Eesti sovhoosidele-kolhoosidele, kus ei tehtud midagi nii seadusevastast? Vähe sellest: meil on isegi moraal­ne õigus iga kolhoosi ja sovhoosi juubeliks Euroopast raha küsida, sest kui Lääs oleks Eestile õigel ajal appi tulnud, poleks me pidanud kollektiviseerimise hädade käes kannatama.

Meenub Andrus Kivirähki kümne aasta tagune essee “Vigur rehepapp”, kus ta ennustab: “Aga juba terendabki ju silmapiiril Euroopa Liidu kuldne tähepärg! Võib üksnes ette kujutada, mida kõike vigur rehepapp sellest rikkast mõisaaidast oma künaga ära vedada jaksab [–]!” Nüüd on prohvetlik ettekuulutus täitunud. Juba ongi eestlane rikka, aga vanadusest nõdra Euroopa rahakoti küljes kinni nagu puuk. Valgus tõuseb Valgus (nagu kunagi Koordis) ja varsti kõikjal Eestis, sest sellist paika, kus ühismajandit polnud, siit naljalt ei leia.

Loomulikult ei tohi Euroopa rahavoost kõrvale jääda teisedki nõuka-aega iseloomustanud ettevõtted ja institutsioonid. Kindlasti peaksid kokkutulekuteks raha nõudma endised komsomoliaktivistid. Ja muidugi KGB. Sel organisatsioonil oli nii palju kaastöölisi, et nad võiksid eurorahade toel kokkutulekuid korraldada samuti nii-öelda majandite kaupa.