Valik nr 3
"Raivo Palmaru on staažikas Keskerakonna liige, kandideerinud korduvalt valimistel," põhjendab partei peasekretär Kadri Must. "Ta on endine ajakirjanik - nagu ka Urmas Paet - ja ajakirjandust me ju käsitleme kui üht kultuuri osa."
Värske minister sai oma saatuse teada nädalavahetusel. Mingit mõtlemisaega Palmaru ei saanud.
"Siia-sinna jutukest oli ju varem, aga ma ei võtnud seda väga tõsiselt."
Tõepoolest. Kes oleks võtnud kas või mõni päev tagasi tõsiselt juttu, et Eesti Vabariigi k u l t u u r iministriks Anno Domini 2005 saab 80ndate aastate alguse ELKNÜ Keskkomitee lektorite grupi juhataja, hiljem EKP Keskkomitees töötanud mees, kelle kohta Ekspress kirjutas 1997. aasta suvel, kuidas ta Tallinna 10. Keskkooli pedagoogina noori komsomoli ajas.
Esimesed tundepursked on juba toimunud. Mihkel Raud ennustab Päevalehes kultuuriinimeste emigreerumist. Pole raske ette kujutada, kuidas Palmaru ilmub nende unenägudesse stiilis Night Of The Living Dead, kus "endised" ronivad Ansipi-Savisaare võimu saabudes zombidena välja oma punastest kääbastest ja hõikavad valgele rahvale "bööö!"
Mis tunne on aga kultuuriministril, keda nimetatakse punategelaseks?
"Nimed on teatavasti arbitraarsed või suvalised. Need ei peegelda tegelikkust, vaid inimeste teatud käsitlusi."
***
Palmaru pikk, äsja Kadriorust president Rüütli vastuvõtult saabunud kogu tormab mantlihõlmade lehvides tema eelmise töökoha treppidest üles. Siin pole küll 1632. aastal asutamise väärikust ega klassitsistlikke valgeid sambaid. Kuid Akadeemia Nord asukoht remonditud endises lasteaiamajas Mustamäel ei saa ju takistada tõsisel teadusemehel lähenemast universumi saladustele. Ja kõva teadur Raivo Palmaru oma tänases väljaandes just ongi. Igatahes on kogu tema minakäsitlus läbi imbunud ingliskeelsetest tsitaatidest, kommunikatsiooniteooria mõistetest ja viidetest professoritele.
Ilmse uhkusega võtab ta sahtlist artikli käsikirja, mis peaks ilmuma varsti tähtsas teadusajakirjas. Palmaru leivanumber on tõestus, et Eesti valimistulemused on peaaegu üheses korrelatsioonis sellega, kuidas käsitleb ajakirjandus parteisid valimiseelsel ajal. See teaduslik vankumatu tõde on valatud graafikutesse ning tabelitesse, ning mõjub Lääne ülikoolides põrutavalt.
Tõsi, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas pole Palmaru tähte seni kõrgele tõstetud. Doktoritöö "Valimiskommunikatsiooni ja ajakirjanike rollikäsitluse empiiriline uuring" kaitsmisel 2001. aastal läks asi üpris tuliseks. Kuid doktorikraad tuli ja nüüdne Akadeemia Nord meediateaduskonna dekaan kinnitab, et temal küll Tartuga mingit kana kitkuda pole. Ja: "Ära parem üldse sellest kirjuta."
Kui Palmaru poleks saanud ministriks, oodanuks teda sügisel lend USAsse ja külalisprofessori roll Indiana ülikoolis. Loengute lugemine kommunikatsiooniteooriast.
Miks ta siis kultuuriministri koha vastu võttis? "Tegin seda minulikult idealistlikel kaalutlustel."
Põhjus üks: võimalus propageerida oma nägemust riigi ülesehitusest. Palmaru tahaks Eestis kehtestada majoritaarse valimissüsteemi, mis tegelikkuses viiks USA või Briti moodi kahe partei võimu vaheldumisele. "Küüslauguvalitsuse" lepingus sellist riigielu vapustust küll ei leidu, kuid miks peaks see Palmaru hoogu pidurdama?
"Eestis on tekkinud erinevatest rühmadest koosnev ühiskond, kuid erinevad huvid tegelikult ei leia poliitikas väljendust. Kaasa arvatud selle tõttu, et on tekkinud liiga mitme partei süsteem. Kogu aeg, kui koalitsioonid mängitakse ümber, mängitakse ka huvimustrid ümber ja probleemid lihtsalt ei leia lahendust."
Põhjus kaks vajab juba pikemat selgitust
"Meil on üks suur probleem. Eesti elab kultuuriliselt või intellektuaalselt suletud ringis. Meil on tavaline arusaam, et sõnad ei ole tähtsad, sest need on ju ainult sõnad. Kuid tegelikult see, kuidas me asjadest räägime, määrab ära meie arusaamad. Oma kõne ja arusaamadega me loome tegelikkust, koome võrku, kuhu me ise kogu aeg sisse langeme.
Minu kujutlus oli puhtalt idealistlik - et kui ma seda mõistan, siis miks ma ei võiks püüda olukorda muuta. Et aidata kaasa kultuuri arengule, eriti elitaarse kultuuri ja üldse kultuuritaseme arengule. See oli üks põhilistest idealistlikest kaalutustest."
Ja värskel Eesti Vabariigi kultuuriministril on kolmaski mõte. See on kultuuriettevõtluse arendamine. "Kõikjal maailmas annab loovettevõtlus, mida tuntakse ka showbiz'i nime all, üsna suure osa rahvuslikust kogutoodangust. Eestis on see suhteliselt embrüonaalses seisundis."
***
Eesti poliitikas on Palmaru senine kõvim koht peaminister Mart Siimanni nõunik ja peaministri büroo juhataja 1997-1999. Räägitakse, et ruumis, mida kasutas Palmaru Toompea lossis, tuli tema lahkumisel teha täielik remont, sest muidu ei saanud ahelsuitsetajana tuntud mehest jäänud vingu lihtsalt välja. "See on ilmselt liialdus," arvab Palmaru ise. "Ma ei tea, mis seal sai."
Aga suitsetab ta endiselt. On oma sõnul piiranud – läheb umbes pakk sigarette päevas.
Ühes nõunikukohal antud intervjuus ennustas Palmaru järgmiste Riigikogu valimiste tulemust: "Ei näe võimalust, et Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad kokku koguksid üle poole häältest." Uue koalitsiooni tuumiku pidi moodustama Koonderakond.
Kuid võimu sai Laari valitsus. Palmaru töötas seepeale jupp aega taas ajakirjanikuna Luubis ja kirjutas oma ühe tuntuma loo, uurimuse Türi koguduse õpetaja Harald Meri ja tema koduabilise lahendamata mõrvast. Süüdlasena konkreetsele kirikutegelasele viitamine põhjustas praeguse kultuuriministri põhjaliku tüllimineku luteri kirikuga ning Avaliku Sõna Nõukogu taunis Palmaru artiklit.
Kuid vana ajakirjandushundina pole Palmaru kunagi süüdi jäänud selles, et oleks oma seisukohti lugeja eest varjanud. Tema maandumine Reformierakonna juhitud valitsusse ministriks ongi seda üllatavam, et just Palmaru oli 1997. aastal ägedaim Siim Kallase ja 10 miljoni dollari stoori paljastaja. Lood Sõnumilehes olid varustatud keeruliste joonistega raha liikumisest ühelt arvelt teisele.
"Olin erikorrespondent. Loomulikult tegin oma tööd parimal võimalikul viisil," kinnitab kultuuriminister.
Kirjastaja Hans H. Luik aga kirjeldas mõne aasta eest peetud esinemises, kuidas ajakirjanik Palmaru vaoshoidmist tuli hiljem häbeneda. "Olles koos Robert Lepiksoniga ajalehe investorid, käisime aegajalt nõukogu koosolekutel, tundsime huvi, kas on suurt, olulist tulemas. Ja ajakirjanik Raivo Palmaru ütles kord: "Teate, Tiit Vähi brigaadist on antud meile info, et Siim Kallas on pannud vasakule 10 miljonit dollarit, mis ei tule enam kunagi tagasi. Uskumatu lugu!"
Mida ütlesime meie: "Kuule, Raivo, teeme sõltumatut lehte! Teame, sa oled Koonderakonnale lähedane isik, unusta see jama ära! Me ei tee sellest lugu, ärme ikka otsest jama ära trüki!" Raivo solvus väga ja õigusega."
***
Kuid 10 miljoni lood ei takista Reformierakonna uut liidrit Andrus Ansipit Palmaruga töötamast. "Ansipiga tunneme Tartu ajast, õppisime enam-vähem ühel ajal ülikoolis. Käisime võrdlemisi tihedalt läbi."
Ka Ansipi minevikku kiputakse vaatlema läbi kompartei prisma ning see paneb Palmaru taas mõtlema teaduslikult.
"Minu meelest Ansipi puhul - ma ei tea, kaua ta seal rajoonikomitees oli - seda on tegelikult üle tähtsustatud. See on jälle, kuidas inimesed tegelikkust konstrueerivad. Tegelikkus on ju tegelikult keerukas. Inimesed tõmbavad sealt välja suvalisi seiku ja kujutavad siis ette, et tegelikkus ongi selline, nagu nad räägivad. Sest inimene ei suuda tegelikkust kuigi palju hoomata, tema käsitlused on kogu aeg väljavõttelised."
Ise läks Palmaru EKP Keskkomiteesse 1988. aasta septembris. "Siis, kui Vaino Väljas oli tulnud ja komplekteeriti uut meeskonda. Siiamaani arvan, et tegin õigesti - aga see on jälle pikem jutt."
Mis on kultuuriminister Raivo Palmaru...
Lemmikteos ilukirjanduses? "Viimasel ajal olen avastanud end lugemas Artur Alliksaare luulet. Aga tunnistan, ilukirjandust loen väga vähe. Aeg-ajalt ma olen mingite raamatute mõju all. Praegu on see raamat Diana Mutzi "Impersonal Influence".
Lemmikkunstiteos? (Vaikselt) "Ei tea."
Lemmikarhitekt? "Mul ei ole neid lemmikuid."
Lemmiknäitleja? "Eesti näitlejatest või filminäitlejatest? Aarne Üksküla."
