Eesti Põhiseaduse paragrahv 60 ütleb, et „Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik“. Täpsustamata jääb, et tal peab selleks olema ka vaba raha.

Vastavalt kehtivatele seadustele tuleb Riigikogusse kandideerida soovijal enne valimisnimekirja pääsemist teha Rahandusministeeriumi pangaarvele ühe alampalga suurune deposiit. Praegu on see 500 eurot, Euroopa Parlamendi valimiste korral viis korda suurem. Kui kandidaat osutub valituks (või saab oma valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses), saab ta „piletitasu“ tagasi. Kui ei, jääb kautsjon riigile.

Kui valimistele läheb erakond, tuleb kautsjon tasuda iga kandidaadi kohta. Nii kantigi 2015. aasta Riigikogu valimiste järel riigituludesse 44 020 eurot kautsjoneid, 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimiste järel aga suisa 69 225 eurot.

Kas 500 eurot on mittetõsise kandideerimise vältimiseks võrdse suurusega heidutus kindla sissetulekuta kirjanikule ja rikaste edetabelisse kuulujale, on ilmselt küsimus semantika vallast.

Riigieelarve seisukohast on see tuluallikas tähtsusetu, kuid näiteks rohelised maadlevad kautsjoniraha kokkulaenamise tagajärgedega siiani. Erakonna endine juht Aleksander Laane ütleb mõrult, et 2011. aastal maksid rohelised „riigile toetust“ pea 70 000 eurot ja 2015. aastal üle 42 000 euro. Inkassofrmade sihikul olnud erakonna praegune juht Züleyxa Izmailova vihjab, et Erakondade Rahastamise Järelvalve Komisjon, mis koosneb riigikogu erakondade esindajatest ja „tegeleb roheliste järjepideva kottimisega“, on andnud Eesti suurimale alternatiivsele poliitilisele jõule soovituse minna pankrotti.

Valimiskautsjoni nõue võimalike tühikargajate eemalhoidmiseks on omane mitte ainult Eestile. Kanadas peab iga parlamenti sooviv kandidaat tegema deposiidi suurusega 1000 dollarit (665 eurot). Austraalias on Esindajatekoja puhul summa 1000 dollarit (614 eurot) ja Senati korral 2000 dollarit (1228 eurot). Iirimaal parlamendi alamkoja valimistel on depositiit täpselt sama mis Eestis – 500 eurot –, kuid ainult neile, kes pole tõsist kandieerimissoovi tõestanud oma piirkonnast vähemalt 30 valija toetusallkirja kogumisega. Taoline mitterahalise osalemise nõue loodi pärast kohtuotsust, milles leiti, et kohustusliku deposiidi nõue on vastuolus Iirimaa konstitutsiooniga.

Eestigi põhiseadus teatab, et „kedagi ei tohi diskrimineerida... varalise või sotsiaalse seisundi tõttu“, kautsjoniküsimus on ka Riigikohtus 2003. aastal arutlusel olnud. Meie kõrgeim kohus leidis, et „ehkki Põhiseadus ei näe ette kautsjoni, pole mõõduka suurusega valimiskautsjoni kehtestamine Riigikogu valimise seadusega vastuolus Põhiseadusega ega vaadeldav demokraatlikes riikides lubamatuks peetava varandusliku tsensusena. […] Valimiskautsjoni kehtestamise eesmärgiks on vältida kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja ära hoida ebatõsist kandideerimist selleks, et vähendada valimistel paratamatult kaotsi minevate häälte hulka. Mida vähem läheb hääli kaotsi, seda representatiivsem eeldatavalt esinduskogu on.“ Värskemalt küsimust menetlenud Õiguskantsler on viidanud Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia läbi 2 õiguse“ (nn Veneetsia Komisjon) seisukohale, et „kautsjon iseenesest ei ole lubamatu, kuid peab olema suurusega, mis ei kujuta endast kandideerimisel ebamõistlikku takistust“.

Kas 500 eurot on mittetõsise kandideerimise vältimiseks võrdse suurusega heidutus kindla sissetulekuta kirjanikule ja rikaste edetabelisse kuulujale, on ilmselt küsimus semantika vallast.

Eesti poliitikaajaloo üks naljakamaid saagasid on see, kui väga on suured parteid samas tahtnud väiksematele erakondadele käe ulatada ja neidki Riigikogusse aidata, kaotades esimesest korda parlamenti kandideerivatele parteidele kautsjoninõude.
GLAMUURI POLE: Roheliste kammerlik valimispidu aastast 2015. Mari Luud

See punkt oli lausa sees Taavi Rõivase (RE) ja Sven Mikseri (SDE) 2014. aastal allkirjastatud koalitsioonikavas, alajaotuses „Demokraatia ja kaasamine“: „1. Kaotame Riigikogu valimistel kautsjoni erakondadele, kes osalevad Riigikogu valimistel esimest korda.“

Ime küll, kuid töö hakkas kohe ka pihta. Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu läbis ministeeriumides kooskõlastusringid ning rahvusvahelisel naljapäeval ehk 1. aprillil 2014 edastas toonane justiitsminister Andres Anvelt Riigikogu põhiseaduskomisjonile eelnõu 600 SE kohta Vabariigi Valitsuse seisukoha: „Vabariigi Valitsus toetab eelnõu osades, mis käsitlevad uue registreeritud erakonna vabastamist kautsjonist Riigikogu valimistel kandideerimisel ning erakonna ja üksikkandidaadi vahel Riigikogu valimistel ringkonnamandaadi saamise aluste võrdsustamist.“

Siis, otsekui seenele uidanud baretiga pensionär, seaduseelnõu aga lihtsalt kadus ning erinevalt baretiga pensionärist ei otsinud keegi teda ka taga. Ööbikud laulsid, vili küpses, korjati kõrvitsaid ja saabusid esimesed hallad. Seaduseelnõuga 600 SE enam ei tegeletud, kuigi sotsidel ja reformil justkui olnuks kõik võimalused seaduse vastuvõtmiseks. Lõpuks valiti uus Riigikogu ja, nagu sedastab Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Erle Enneveer, „600 SE langes menetlusest välja seoses RK XII koosseisu volituste lõppemisega“.

Saadan Facebooki kaudu küsimuse Sven Mikserile ja Taavi Rõivasele. Mis selle eelnõuga juhtus, küsin ma. Mõlemad saavad küsimuse ka kätte – Mikser esmaspäeval kell 13.58, Rõivas teisipäeval kell 17.36 – , kuid vastust ei tule teisipäeva pärastlõunaks kummaltki.

Head eelnõud, sarnaselt käsikirjadele, aga ei põle. Mõte sellest, et võimaldada Riigikogusse kandideerida ka väiksematel parteidel, keda, erinevalt parlamendierakondadest, riigieelarvest miljonitega ei kostitata, oli sotsidele nii armas, et see idee kirjutati uute valimiste eel taas valimislubadustesse. 2015. aasta sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi alajaotuses „Paremini toimiv esindusdemokraatia“ punkt 2 teatas: „Poliitilise konkurentsi elavdamiseks lihtsustame uute tulijate pääsu parlamenti. Selleks vabastame erakonna, kes osaleb Riigikogu valimistel esimest korda, kautsjoni maksmisest ja anname üksikkandidaatidele mandaadi samadel tingimustel nagu erakondade kandidaatidele.“ Ka Keskerakond leidis täpselt sama. „Asendame valimiskautsjoni allkirjadega,“ hüüdsid nad 2015. aasta valimislubadustes.

Imelugu, kuid hoolimata asjaolust, et sotsid ja keskerakond on olnud sõbralikult valitsuses ligi kaks aastat, pole nad leidnud võimalust oma ammuse ja ühise unistuse teatamiseks. Ning pole ohtugi, et enne 2019. aasta valimisi midagi muutuks – Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) kinnitas Ekspressile, et
„Riigikogu valimistega seotud initsiatiive rohkem selle kooseisu ajal seaduseks ei saa.“

„Teema ei ole kuhugi kadunud,“ kinnitas sotsiaaldemokraatide pressiesindaja Andri Maimets samas. „Justiitsministeerium on lubanud esitada valitsusele veel sellel sügisel analüüsi erakondade rahastamise läbipaistvuse suurendamiseks, milles eeldame, et analüüsitakse ka valimiskautsjoni kaotamist.“ Küllap võib valimiste eel sellest lubadusest taas pikemalt lugeda.

Tekkidapüüdva uue poliitjõust Eesti200 üks liidreid Igor Taro, kes korjab lähenevate valimiste jaoks raha Hooandja annetuste ja liikmemaksude kaudu, kenadele sõnadele vist väga ei looda. „Mugavuspositsiooni vajunud vanad tegijad ei soovi vabatahtlikult uueneda. Erakonnad on nõus avatumaks muutuma ainult läbi valu,“ nendib Taro.

Roheliste üks juhtfiguure Aleksander Laane leiab, et „varandusliku tsensusena“ toimiv kautsjon tuleks kaotada. Riigikogu stagneerumise vältimiseks pakub ta ka, et „ riigieelarves erakondade rahastamiseks ettenähtud vahendid jagatakse kaheks – pool vahenditest jagatakse kõigi Riigikogu valimistel osalenud ja vähemalt ühe protsendi hääli kogunud erakondade vahel võrdselt, teine pool jagatakse (ilma ühe protsendi nõudeta) proportsionaalselt kõigi Riigikogu valimistel osalenud erakondade vahel.“

„Ringkaitses“ olevaid „kartellierakondasid“, kes „ei ole valmis tegema ühtki liigutust tsementeeritud parteilise võimustruktuuri lõhkumiseks ning demokraatia suurendamiseks ühiskonnas,“ põhjab ka loodava Elurikkuse Erakonna vedaja Artur Talvik. Ning küsimus pole üksnes kautsjonides, vaid ka näiteks 500 liikme nõudes erakonna loomiseks. „Viimase koosseisu jooksul on kolm korda esitatud eelnõu nn avatud nimekirjade kasutamiseks Riigikogu valimisel. Sellega kaotataks üldnimekirjad ehk Riigikokku pääseks ka tegelikult enim hääli saanud saadikud. See, et seda eelnõu on kogu aeg tagasi lükatud või riiulile tolmu koguma jäetud. /---/ Arusaamatu on see, et isegi väga suurtes riikides piisab partei loomisel 100 liikme olemasolust. Soomes saab erakonna luua kolme liikmega, kellele lisaks on vaja mõni tuhat toetusallkirja kodanikelt,“ ütleb Talvik.