“Välismaal hüppavad naised kaugemale kui meil mehed!”
Võru lähedal Andsumäe suusanõlval sajab hõredat märga lund.
Rangete näojoontega suusahüppetreener Olev Roots (49) tammub kuuskede all kõrgel ja libedal vaateplatvormil, soojad triibulised töökindad käes.
"Kui te tagasi sõidate, siis on tee paras puder... Sandra! Pane prillid pähe!"
Aga ei. Juba mühiseb pisike ja üleni punane Sandra Sillaste tükk maad allpool orus mööda hoovõturenni. Nõksatab hetkeks trampliinil, jääb korraks õhku rippuma ja tõmbab hetk hiljem - tsahh! - maandumisnõlva lõpul külje ette.
Selles pole midagi uut. Neidsamu liigutusi on Eurospordi pealt igaüks näinud.
Aga Roots teeb karmi häält. "Sa proovi pea ees välja panna sealt! Ja Kerli..."
Kerli Oja kannab täpselt samasugust punast kombinesooni, aga ta on peajagu pikem ja musta kiivriga. Nii. Ka tema tuhiseb alla. Tsahh.
"Ära tee otsa peal näed seda..." Roots teeb platvormil impulsiivse peaaegu-küki ja ajab käed pea kohale. "Korralik sirutus! Ja paned täistalla pealt. Tambime-tambime, kuni liikumise kätte saame!"
Olev Rootsi bariton on tähelepanuväärselt võimas. Ohvitseriks võiks ta sellisega vabalt saada.
AGA VIISTEIST HÜPET HILJEM Andsumäe pisikeses jahedas riietusruumis räägib Roots nii mahedal toonil, et ta tuleks viivitamatult suunata Eesti Televisiooni lastesaateid tegema.
Roots: Kolm aastat tagasi hakkasin Sandraga tegema - ja siis vaadati küll, et kuule, halloo, kas sa, mees, oled ära pööranud või? (Rootsil on head teatraalsed pausid.)
Aga! Vanasti naismaadlejaid polnud, naiste kangitõstmist polnud. Ja välismaal hüppavad naised kaugemale kui meil mehed.
Sandra: Ma olen kahekümne viieselt mäelt hüpanud 16 meetrit.
Roots: Ja Kerlil on 14,5 - aga ta on ka sinust vähem trennis käinud. Te lendate siin isegi poistest kaugemale. (Pikem paus.)
Ma mõtlen, et miks ei võiks mõni selline tüdruk Eestile tulevikus kuulsust tuua?
IKKAGI, tänavu esimest korda tiitlivõistlustele võetud naiste suusahüpped on elitaarne ala.
Eriti Eestis, kus seda harrastab võistlustasemel veel ainult kaks Otepää sportlast.
Esimene on kaheksa-, teine viieaastane.
Roots: Aga tead. Ma olen siin poistele ka öelnud: vaadake, kuidas tüdrukud maanduvad. Iga hüpe lõppeb telemargiga (üks jalg ees maandumine, teate küll - MZ). No nad ei kuku!
Sandra: Treener ütles, et kui kukud, siis ole nagu hästi krambis. Libised ja nagu hoiad nõlvast kinni.
Roots: Täpselt nii, lõdvaks ei tohi lasta!
Sandra: Jah, kui teed kõik õigesti, siis pole nii ohtlik... Maandumine ongi selleks, et ei kukuks!
Roots: Kõige tähtsam on esimene hüpe. Siis läheb hirmutunne ära.
Sandra: Mina hüppasin esimest korda siis, kui treener kurja näoga ütles, et "nüüd"! Ja sügisel lasin Otepääl suure mäe nõlvalt alla. Mõtlesin, et saan liftiga sõita...
Kerli: Ma esimene kord kukkusin. Siis kuu aega ei üldse käinud ja...
Roots: Tulid jälle ja hakkasid nõlva sõitma ja said julguse tagasi.
Kerli: Jah, kaua ei viitsi nõlva sõita. Tahad jälle hüppama minna. Või ükskord jälle kukkusin, ei julgenud trennis hüpata. Aga siis võistlustel vaatasin, et teised hüppavad ees... Et tuleb neile ära teha.
Sandra: Pff! Igaüks tahab teistele ära teha! Ja ma tahtsin telekasse ka.
SIISKI, Roots laseb tüdrukud hüppetorni alles siis, kui nad on selleks valmis. Kogenud silm näeb selle ära.
Roots: Ikkagi, poistega on julgem. Kui tüdruk tuleb tornist alla, siis mul kõik kangestub. Mõtled, et kui ta nüüd vähegi seal otsa peal vääratab... Või kui tuleb keerutav külgtuul ja surub suusa enne maandumist alt ära...
(Paus. Roots kerib selle kujutluspildi rahulikult peast läbi.)
See on suusahüppajate elutõde: pärast esimest tõsist kukkumist teed edasi, kuigi ettevaatlikumalt. Teist korda - võib-olla. Kolmas kord on kõik. Kadunud. Julgus paneb kõik paika.
MÄEL TEEB ROOTS igasuguseid asju. Torni puhastamisest laste saapapaelte sidumiseni välja.
Ta võib päev otsa platvormi peal passida, vildid jalas. Treener peab mäel nägema absoluutselt kõike.
Aga treeningfilosoofiat Roots väga peenikeseks ei aja: korralik põhi, lõputul hulgal kükke ja trepijooksu. Ja vähemalt kaks korda nädalas peab sööma küüslauku.
Roots: Ega uut jalgratast ei leiuta. Suusahüppajal peavad olema tugevad jalad! Kui tugev on jalg, nii kaugele sa põrkad.
Sandra: Ma tegin koolis kehalise tunnis ühe jala peal kükki - ja mitte keegi teine ei osanud!
Kerli: Ma teen kodus iga päev 50 mõlema jalaga. Ja kätekõverdusi teeme...
Sandra: Ja laagrid! Koolivaheajal on alati. Alguses - no see oli mitu aastat tagasi - ma isegi nutsin seal... Koduigatsus!
Kerli: Mäletad, kui poisid tegid Otepääl laagris murdmaarajale hüppe?
Sandra: Õõh! Ma tulin ja vaatasin kogu aeg maha. Ja siis järsku, et mis asja?! - ja sõitsin hüpekast üle ja ajasin jalad V-täheks!
Roots: Nojah, sa hüppasid üle, sest sul on see tehnika selge.
Kerli: Ma õpetasin ükskord laagris ühe poisi klaverit mängima.
KOHALIKUD KONKURENDID Otepää suusaklubist osalevad Eesti meistrivõistlustel harva. Selle-eest on alati platsis kahe- või kolmeliikmeline delegatsioon Lätist.
Kerli: Ükskord me startisime murdmaasse nii, et kaks sekundit oli Sandraga vahet. Ma vaatasin selja taha - et kus lätlane on - ja...
Sandra: Sa sõitsid mulle tagant sisse! (Ta naerab ja jätkab matialaveriliku analüütilisusega.)
Muidu lätlased on hüpetes päris head, aga suusatamises natuke kehvemad. Ei jõua sõita.
Kerli: Sina ise ka ei jõua eriti sõita! Nad ikka lähevad paremaks.
Roots: Jaa, lätlased on kõva arengu teinud. Endised slalomistid! Ei oskagi etapil enam öelda, kes võidab.
Sandra: Noh - kelle päev on!
FINIŠIJÄRGSED RITUAALID on tüdrukutel ammu käpas. Surutakse kätt, emmatakse ja patsutatakse, nagu see asi käima peab.
Sandra: Kui lätlane võidab, siis ma ütlen talle "braavo". Ja tead, et läti keeles öeldakse halva hüppe kohta... Midagi nagu... "puss"? (Naerab.)
Kerli: Ja kui sa tulid kolmandaks, siis rääkisid, et kaotada peab ka oskama.
Sandra: Aga pärast koolis ütlesin õpetajale, et ma sain halva koha.
ÜLDISELT KULGEB Eesti noorte karikasari praegu siiski meie, mitte Läti tüdrukute vedamisel. Näiteks Sandra juhib koondarvestuses nii hüppeid kui kahevõistlust.
Ja Kerli ema on varsti sunnitud karikatele ("Loomulikult ilus vaadata!") uue ja suurema riiuli muretsema.
Kerli: Viimasel etapil ma läksin murdmaasse neljandana - ja võitsin. Aga pärast ma nagu ei olnudki n i i rõõmus. Kui teise koha sain, siis oli kuidagi parem... Kuigi nüüd käis sugulane karikat vaatamas.
Sandra: Thh. Meil vennaga ei mahu medalid enam kuhugi ära!
Ja pärast võitu ma alati mõtlen, et mis kodus tuuakse - šokolaadi või kooki või. Otepääl ma pidin esikohatordi lahti lõikama ja sain kaks koolikotti...
Kerli: Ja kaks pakki krõpsu.
Sandra: Jah, umbes nii-ii suured! (Sandra tõstab käe nii kõrgele, et ma kahtlen, kas nii suur krõpsupakk ikka on olemas - MZ)
OLEV ROOTS ON TREENERINA nõudlik mees (seda räägib ta ise). Aga tüdrukutele ta koletuid sihte ei sea - ainult see, et paari aasta pärast võiks jõuda 30 meetri mäeni. (Andsumäel treenitakse K-10-l.)
Roots: Päris ilma eesmärkideta ei saa. Nagu ma poistele räägin: kõigepealt tulete Eesti meistriks, saate nime ajalehte, olete isiksused. Siis vaatame edasi. Aga tüdrukute puhul...
Kunagi ei tea, millal hirm ette tuleb.
Sandra: Vahepeal treener teeb kurja häält.
Kerli: Mulle pole teinud. On öelnud, et tõuka rohkem, aga...
Sandra: Aga mul tulebki just siis hüpe hästi välja, kui ta niimoodi kõvema häälega juhatab! Siis pärast ostab šokolaadi või... Tegelikult hea treener.
Kerli: Jah. Kui ma murdmaas lätlasest mööda sain - ma sõidan nii, et hoian ennast lõpuosaks -, siis ta ka hõikas, et (Kerli on vaikne tüdruk, aga teeb äkitselt palju kõvemat häält) "Pane uisku!!!".
Sandra: Selle kohta öeldakse lõpuspurt!
JA LÕPETUSEKS. Roots räägib, kuidas ta käis suvel Soomes ehitamas, et hinge sees hoida. Ja et ta on treeneriaastatel üleni halliks läinud.
Roots: Fanatism! Puhtalt selle pealt teen. Võtan kõike väga hinge. Kui vaatad, et kellestki hakkab asja saama ja järgmine kord ta ei tule enam trenni, siis... Nad on ju nagu oma lapsed.
Sandra: Ma olen küll mõelnud, et tulen ära. Suusatamisse.
Ja näiteks, kui ma olin kuuene, siis juba oli üks probleem. Ma pidin ju kogu aeg lasteaias käima!
Kerli: Ma olen ka mõelnud murdmaasse minna.
Sandra: Ja ma mõtlen mõnikord enne trenni, et tahaks hoopis vanaema poole...
"Vähemalt ei ula niisama ringi!"
Tiia Sillastel ja Kaire Ojal on tütarde tegevusalast täitsa sarnane arusaam.
KO: Eks ta ebaharilik on, aga - vähemalt nad ei ula niisama ringi.
TS: Ei tee rumalusi. Ja Sandra on väga julge tüdruk, kolme venna keskel kasvanud. Ei karda midagi!
KO: Kerli on ka selline särtsu täis - kuigi ohutu see muidugi ei ole. Võib-olla murdmaa oleks parem.
TS: Ma ütlen enda oma kohta nii: las ta ise otsustab ja avastab.
KO: Jah, ega last ei saa sundida!
TS: Aga teate. Üks asi on küll. Klambrid ja suusad ja... need on kõik nii kallid. Vald muidugi toetab ja ma olen ise ka sponsoreid otsinud, aga no kust see aeg... Isegi kaugematel võistlustel ei jõua lapsega käia.
KO: Mina ei saa isegi siin mäel vaatamas käia. Kogu aeg tööl ja tööl!
Murdepunkt on "neiuks saamine"
- Eesti noorte karikasarjas osalevad Sandra ja Kerli nii hüpetes kui kahevõistluses. Hüppamas käivad ka nende mõlema vennad.
- Olev Rootsi - 17aastase staažiga treeneri, kes on teiste hulgas üles kasvatanud vennad Pihod - rühmas olnud esialgu veel kolmaski tüdruk. Aga tema valis lõpuks ikkagi muusikakooli.
- Aeg-ajalt satub tüdrukuid ka Otepää suusaklubi treeneri Raimo Peenra juurde. "Aga tuleb see neiuks saamise iga ja... ega neid pressida ei saa," räägib Peenra. n Sama ütleb ka Roots: otsus jätkamise kohta tehakse tavaliselt 15-16aastasena.
- Ja veel üks asi. Peenra: "Kui on tüdrukud grupis, siis see distsiplineerib ka poisse." Ta mõtleb. "Ja nad on kuidagi palju graatsilisemad..."
