Välismaalased saavad sarved
Saarte Jahindusseltsi juures tegutsev Kalamaja hostel on avamisest saati suve alguses olnud välismaalastest jahimeeste päralt. “Meil on siin olnud soomlasi, norrakaid, sakslasi ja mõned eestlased ka,” ütleb öömaja perenaine Miralda Matt. Augusti lõpust tuleb iga nädal uus rühm itaallasi linnujahile.
Möödunud aastal käis Eestis jahti pidamas 1800 välismaalast. Üks põhjus on see, et jaht on neile siin üsna odav. Hinnast veelgi olulisem on võimalus tabada ulukeid, keda paljudes Euroopa riikides enam üldse vabaduses ei ela.
80 protsenti küttidest tuleb siia jahiturismifirmade kaudu, ütleb keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht. Ülejäänud käivad kohalikel sõpradel külas.
Eesti suurim jahiturismi teenuse pakkuja on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kelle käes on umbes kümnendik Eesti jahimaadest. Möödunud aastal käis riigimetsas jahil 2700 harrastuskütti, neist 600 välismaalased. “Meie eesmärk on pakkuda elamust,” sõnab RMK jahimajanduse juht Kalev Männiste. “Kui jahimees tuleb metsa, siis ta tahab saada kõige suuremat ja ilusamat looma.”
Jahiturism on tulus äri
RMK küsib ühe jahipäeva eest 1180 krooni. See sisaldab jahiluba ja jäägriteenust – kogenud mehed ajavad looma püssimehele ette. Seejuures pole sugugi kindel, et saakloom täpselt sihikule jääb. Tavaliselt istub jahimees metsas kolm päeva. Jahi kordamineku tõenäosus on keskmiselt 60 protsenti.
Kui jaht õnnestub, tuleb tabatud looma eest üsna palju raha välja käia. RMK hinnakirja järgi maksab põdrapull vähemalt 7000 krooni, üle kaheksa kilo kaaluvate sarvedega isend aga koguni üle 20 000 krooni. Pullilt saab jahimees trofeesarved, emaslooma puhul aga pole suurt midagi mälestuseks võtta. “Koos majutuse ja toitlustusega jätab üks jahikülaline meile küll keskmiselt 15-20 000 krooni maha,” hindab Männiste.
Männiste rõhutab, et hinnakiri eestlastel ja välismaalastel vahet ei tee. Siiski saavad ainult eestlased osta individuaalseid jahilube, millega ei käi kaasas jäägriteenus ning mis on seetõttu tunduvalt odavamad. Lisaks nahale-sarvedele saab jahimees sel juhul ka uluki liha endale.
Kui kõigile jahilubadele pole jahituristide seas nõudlust, on majandil mõttekam oma jõududega loomade arvukust piirata ja liha maha müüa. Jahisaaduste müük annab Männiste hinnangul RMK jahimajanduse 10 miljoni kroonisest käibest ligi veerandi. Välismaalaste ja oma jäägrite tabatud loomade liha läheb kõik müügiks. Liha ostavad ja töötlevad vorstiks või müüvad edasi Villemi Lihakaup ja Linpeti lihatööstus. Põdraliha kokkuostuhind kõigub 27-37 krooni vahel. Lõpptarbija maksab mõnes peenes restoranis põdraprae eest muidugi kümneid kordi rohkem.
Valgekraede uus hobi
Jaht on päris kulukas hobi, nendib kirglik jahimees põllumajandusminister Tiit Tammsaar. Jahihooaeg viib välja tuhandeid kroone. Kaiu jahindusklubi juhatuse esimehena on ta küll juba oktoobrist alanud põdrajahis kaks korda kaasa löönud, kuid ühtki looma pole veel tabanud. “Kodus on ikka neljad-viied pullisarved ja seakihvad olemas,” loetleb ta oma trofeesid. “Kõik loomad on alati tulnud suure tööga.”
Need ajad, kui liha pärast metsa mindi, on pöördumatult möödas, väidab ta. Nüüd käiakse metsas loomi jahtimas stressi maandamiseks ja energia taastootmiseks. Minister loetleb hulga tuntud jahimehi: äridünastiad Kraftid ja Kõuhknad, Jüri Käo, Olari Taal, riigikogust lahkunud Hannes Võrno, ministritest Villu Reiljan ja Margus Leivo.
Pole siiski võimalik, et välismaalastest, poliitikutest ja ärimeestest kütid metsad karudest-sigadest-põtradest täiesti tühjaks teevad. Jahitavate ulukite hulk on rangelt piiratud. Kui välismaalasi käib rohkem, siis saavad lihtsalt Eesti jahimehed vähem võimalusi loomi jahtida. Kuigi jahiteenuse pakkujate suureks rõõmuks on loomade arvukuse kasv viimastel aastatel ka jahilimiite oluliselt laiendanud.
“Ulukifond pole meil viimastel aastakümnetel olnud kordagi nii hea kui praegu,” nendib Männiste. Soodsad tingimused loomade paljunemiseks on loonud hoogne metsaraie – pealekasvav võsa on põtrade-kitsede lemmiktoit. Nende arvu kasvades suureneb omakorda kiskjate hulk.
Et loomade arvukus ei läheks liiga suureks ja ulukid ei hakkaks massiliselt maanteedel ja linnades segadust tekitama, tuleb nende arvu kontrolli all hoida. “Läinud aastal lasti ainuüksi Pärnumaal rohkem põtru kui terves Leedus kokku,” märgib Kaarel Roht. See oli üle 500 looma. Terves Eestis tabati 3400 põtra, tänavu on limiit 4500.
Limiidid pannakse igal aastal paika loodusteadlaste seiretöö tulemusel maakondade lõikes. Kui mõne loomaliigi arvukus on märkimisväärselt suurenenud, jagatakse välja suurem hulk jahilube. Lubade väljastamine on kohalike jahiseltside pädevuses. Selts saab määrata ka loa hinna.
Riik teenib relvadelt
”Suurte loomade jahiload müüakse tavaliselt oksjonil ja siin on kindlasti jõukamatel jahimeestel eelis,” tõdeb Jahimeeste Seltsi jahindusnõunik Andres Lillemäe. Teisalt ei tähenda välja antud jahiluba veel looma tabamist. Raha jääb kohalikele jahiseltsidele igal juhul alles. Enamik rahast läheb metsa tagasi, kinnitab Lillemäe.
Lisaks firmadele teenib riik jahituristide pealt kena kopika. Nii ühe kui ka mitu korda aastas Eestis jahil käivad püssiomanikud peavad relva üle piiri toomise eest tasuma tuhat krooni riigilõivu. "Käid seitse-kaheksa korda üle piiri ja oledki oma püssi juba kinni maksnud," nendib Lillemäe.
Kuna Eesti seadused relvi rentida ei luba, võib välismaalane oma relva üle piiri vedamise asemel hoida seifiteenuse pakkuja juures. Kuna litsentsi saamine ning iga kord relva välja andmiseks vajalike paberite korraldamine on üsna keeruline ja tüütu, pakub relvahoidmisteenust vaid paar-kolm jahindusega tegelevat ettevõtet, arvab OÜ Drilling juhataja Anti Levandi. Drillingu seifis seisavad kümnekonna välismaalase ja hallipassimehe relvad. Tegemist pole just suurt tulu toova äriga. Mõnelt relvaomanikult ei võeta hoiustamise eest sentigi, teistelt ligikaudu kroon päevas.
Jahimehe kulukas hobi
Eestis on välja antud 14 000 jahitunnistust. 8000 tunnistuse omanikku kuulub Jahimeeste Seltsi, mille liikmemaks on 38 krooni aastas. Lisaks koguvad kohalikud jahiseltsid 100-200 krooni aastamaksu. See on aga köömes võrreldes tegelike jahipidamiskuludega. Varustuse ja jahiloa hankimine ning looma tabamine tähendab paarikümne tuhande kroonist väljaminekut.
