Valitsusjuht Jüri Ratas kordab viimasel ajal enam-vähem kõigile küsimustele vastates, et tema uue valitsuse tähtsaim eesmärk on salliva ja sidusa ühiskonna loomine. Eesmärk luua sidus ühiskond olevat kokku lepitud juba valitsusliidu loomise konsultatsioonide esimesel päeval ning pandud ühe esimese asjana kohe kirja ka koalitsioonilepingusse. Avalikkusele jäi see sidususe mõte esimest korda kõrvu kumisema siis, kui valitsuskonsultatsioone juhtinud Ratas oli sunnitud vastama naistearstide kirjale. Kiri oli ajendatud tema koalitsioonipartneri väidetest, nagu oleksid naistearstid mõrvarid.

Ja kuidas seda sidusat ühiskonda siis reaalselt luuakse? Tuletame meelde.

Praegune rahandusminister Martin Helme oli see, kes korduvalt nimetas naistearste mõrtsukateks. Loetles ajakirjanikke, kes ei peaks töötama ajakirjanikena. Lubas kõvera ERRi sirgeks tõmmata. Nimetas vabariigi presidenti võimu usurpaatoriks ehk võimu vägivaldselt võõrandajaks. Kohtunike peade lubatud veeremalükkamine on meil samuti meeles.

Käibiv siseminister Mart ­Helme viitab lausa paranoiliselt kõigi probleemide põhjusena müstilisele süvariigile ja Euroopa Komisjonile. Ähvardab rahvarahutustega, kui tema erakond koalitsioonist kõrvale jäetakse. Kui president lahkub vägivallakahtlusega ministri ametivande ajal Riigikogu saalist, nõuab presidendi tagasiastumist ning nimetab teda „emotsionaalselt ülesköetud“ tavaliseks naiseks. Oma teisel tööpäeval ministrina teeb avalduse, milles lubab Eestis taastada kaotsiläinud põhiseadusliku korra.

Kui ma peaministrilt Riigikogu saalis küsisin, kuidas ta selliste väljendite kontekstis plaanib oma valitsusega luua sidusat ja sallivat ühiskonda, kõlas vastus: „Koalitsioonilepinguga!“

Aga vaatame, kes on veel peaministri kaaslased lubatud sidusa ja salliva ühiskonna loomisel. Riigihaldusminister Jaak Aab lahkus aasta tagasi Ratase eelmisest valitsusest, kui jäi vahele alkoholijoobes autojuhtimisega. Sealjuures ei tundnud Aab piinlikkust pärast ametist vabastamist talle ekslikult eraldatud 27 000 euro suuruse kompensatsiooni vastuvõtmisel. Tõsi, nüüd, aasta hiljem asja avalikuks tulles lubas ta raha tagastada. Teleekraanil väidab Aab, et peaministril on koalitsioonipartneri ütlemiste pärast ebamugav, aga ta ei saa nende eest vastutada.


Kui minister pole teeninud rahva usaldust valimistel, peab ta suutma seda teha oma valdkonnas töötades.

Seni avalikkusele tundmatu, kuid lobeda jutuga noorim valitsusliige Tanel Kiik, keda ajakirjandus nimetab loodud koalitsiooni arhitektiks, kinnitab AK otsestuudios pärast kolleeg Marti Kuusiku tagasiastumist, et EKRE kaasamine valitsusse oli õige ning neile tuleb anda aega valitsemisvastutusega kohanemiseks. Lisaks jätkub tal huumorimeelt ja hingejõudu korrata, et valitsus töötab ühiselt sidusama ühiskonna nimel. Pärast kõiki neid šokke, mida uus valitsus on oma loomise ning esimeste tööpäevade jooksul pakkunud, mõjub selline olukorrakirjeldus pigem meeleheitliku kui adekvaatsena.

Ratase esimese valitsuse viieteistkümnest liikmest üheksa vahetusid kahe ja poole aasta jooksul. Viis toonast ministrit ei saanud rahvalt valimistel mandaati oma tööd jätkata. Võimul olev peaminister ise kogus Eesti suurimas ringkonnas poole vähem hääli kui opositsioonijuht Kaja Kallas ning vaid 500 häält rohkem kui Mart Helme tunduvalt väiksemas ringkonnas. Valija andis niiviisi selge hinnangu valitsuse tööle.

Ratase uue valitsuse esimesel töönädalal püstitati kohe ka uus tipp­mark. Pooleteise päevaga sai esimene minister ametist priiks, purustades veenvalt Ratase eelmisse valitsusse arvatud Martin Repinski kättesaamatuna tundunud rekordi.

Tänasest valitsusest tervelt kolmandik ei saanud valimistel rahvalt mandaati. Endine kogenud politseijuht, nüüdne justiitsminister ­Raivo Aeg kogus küll 1458 häält, kuid parlamenti valituks ei osutunud. Aastaid Res Publica, IRLi ja nüüdse Isamaa eri ministreid enamasti kommunikatsioonivaldkonnas nõustanud rahvastikuminister ­Riina ­Solman kogus 906 häält. Jõhkra lähisuhtevägivalla kahtlustusega, jääknähtude ja kihutamisega vahele jäänud, 29 tundi ametis püsinud väliskaubandus- ja IT-ministrit Marti Kuusikut valis vaid 657 inimest. Sotsiaalminister Tanel Kiik, endine Ratase nõunik ja büroojuht, kelle vastutada on peaaegu pool meie riigieelarvest, sai tagasihoidlikud 273 häält. Maaeluminister Mart Järvik veel vähem – 223 häält.

Seadus ei keela valitsusse kaasata ministreid, kes valimistel parlamenti ei pääsenud. Samas, nende kuue aasta jooksul, mis ma töötasin Stenbocki majas Andrus ­Ansipi meeskonnas, oli kõigil ministritel mandaat. Olukord muutus, kui ­Taavi Rõivas kutsus valitsusse avalikkusele tuntud majandusanalüütiku Maris Lauri ja väliskaubandus­eksperdi Anne Sullingu. Ning pärast valitsuses töötamist said mõlemad rahvalt jõulise mandaadi. Moraal seisneb selles, et kui minister pole teeninud rahva usaldust valimistel, peab ta suutma seda teha oma valdkonnas töötades. Minister peab olema usaldusväärne. Aga usaldus on vaja välja teenida. Uue valitsuse mitmel ministril pole ei mandaati ega valdkondlikku asjatundlikkust. Miks peaksime neid usaldama?

Lisaks on meie riigi usaldusväärsus pälvinud valusaid hoope rahvusvaheliselt. BBC, New York Times, Washington Post kirjutavad, kuidas Eesti Vabariigi ministrid demonstreerisid ametisse nimetamisel laia naeratuse saatel kahemõttelist sümbolit, mida seostatakse Uus-Meremaa verise terrorirünnakuga. USA ja Briti suurimatesse väljaannetesse jõudsid ka vastse siseministri seksistlikud kommentaarid presidendi kohta. Eesti riigi hea maine nimel on paljud inimesed paljude aastate jooksul teinud tõsist tööd, kaks etteastet värsketelt ministritelt – ja juba tuntaksegi meid kurjade narridena! Ei taha mõeldagi, milliseid memosid valitsuse ametivande andmisest kirjutasid Riigikogu rõdul istunud diplomaatilise korpuse esindajad oma koduriikidesse.

Mis meid ees ootab? Riiki juhib peaminister, kes kaotas valimised, kuid ei suutnud sellest õppida ega kaotusega leppida. Jüri Ratas jätkab jonnakat rühkimist enda kõveras-kivises künnivaos, kuigi tal on pidevalt piinlik. Hoolimata koalitsioonipartnerite unejutust, kuidas EKRE muutub „päev-päevalt, nädal-nädalalt“, kinnitavad Helmed resoluutselt, et see on naiivne soovmõtlemine – nemad ei muutu!

Tulevik ei lõhna hästi. Opositsioonisaadikuna võiks ju aimuva katastroofi kahjurõõmus kümmelda, kuid see oleks väiklane. Kujutagem hetkeks ette Eestit, mille riigireservid on otsas ning millel laenud kaelas. Meid tabab järjekordne majanduskriis ning rahvale jagab selgitusi korduva valetamisega vahele jäänud rahandusminister, kes on tunnistanud, et arvud ei ole tema tugevam külg. Või mismoodi esineb rahvarahutuste korral julgeolekuasutusi regulaarselt umbusaldanud siseminister?

Kuidas saame usaldada peaministrit, kes ühelt poolt väidab, et lähisuhtevägivalla suhtes peab olema nulltolerants, kuid samal ajal võtab oma meeskonda ränkade vägivallakahtlustustega inimese ning osaleb „selguse saamise huvides“ väidetavale ohvrile tehtud telefonikõnes? Kuidas saame usaldada valitsust, kelle tühjusest kõmisevad sõnad on pidevas vastuolus tegelikkusega? Annaks taevased jõud, et juba tavapäraseks saanud poliitiliste turbulentside kõrval ei tabaks meid mõni tõsine kriis, mis vajaks lahendamiseks usku valitsusliikmete sõnadesse.