EDASTAB VALITSUSE SÕNUMEID: malbe olekuga Inga Jagomäe kuulab eraelus meeleldi Brasiilia bossa­noovasid, armastab pruune ja beeže toone ja möönab, et komade panek pole tema kõige tugevam külg. Ingmar Muusikus

Kümmekond aastat tagasi ei teadnud Inga Jagomäe poliitikast veel midagi. Ta õppis Tartu ülikoolis inglise filoloogiat ja esitas indieansambli Bizarre solistina hingelisi laule, mis rääkisid rahvusvahelistest armuafääridest, suvevihmast ja Pariisist. Bändi vaimne juht Tristan Priimägi mäletab, et Jagomäe (toona käredalt punapäise) lavale meelitamisega oli sageli paras tegu (solist kannatas nimelt mõõduka publikukrambi all), aga pingutused olid alati vaeva väärt. Bizarre sai alternatiivansambli kohta tuntuks; käidi “Seitsmes vapras”; üks lugu ilmus koguni Briti muusikaajakirja Future Music kogumikul.

Aastal 2005 on mikrofonide meri taas Inga Jagomäe nina ees, ainult et nüüd tuleb laulmise asemel rääkida. Tema kui peaminister Andrus Ansipi verivärske nõuniku ja valitsuse kommunikatsioonibüroo juhi ülesanne on kindlustada, et rahvas “saaks aru valitsuse otsuste mõjudest ja tagamaadest”.

Oma tööd teeb Jagomäe pühendunult. Suured tumedad nööpsilmad, tõsine maaemalik hoiak ja üle ümarate õlgade tõmmatud lai sall tekitavad mus küll tunde, et kohe-kohe unustatakse bürokraatlikud teemad, pannakse tulele potike humalateed ja hakatakse Daniel Vaarikust ja Kristi Liivast mahajäetud kabinetis pajuvitsaga veesooni määrama. Kuid paraku on see eksitus. Kui Jagomägit küsimustega mitte kontrollida, tuiskab ta oma tasasel moel terve diktofoni täis teksti stiilis “kaasamispõhimõtete väljatöötamine, mis oleks töövahendiks kõikidele ministeeriumidele, on üks meie kommunikatsioonibüroo suurimatest töistest eesmärkidest sel aastal”.

Niisiis on tegemist professionaaliga, kel lisaks aastatepikkusele töökogemusele mobiilikontsernist Tele2 ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist au olla esimene diplomeeritud PR-spetsialist Eestis. Nimelt kuulis inglise filoogiat õppinud Jagomäe meedia- ja kommunikatsiooniteaduskonna loomise plaanidest juba 1994. aastal ja hakkas koheselt võtma lisaaineid semiootikast sotsiaalpsühholoogiani, mida antud erialal vaja võiks minna. Pärast teaduskonna asutamist lõpetas ta selle 1998. kõigest kahe aastaga.

"Kõige tähtsam on arusaadavus," ütleb Jagomäe, "arusaadavus ja veenvus. Kui ministrid julgevad tunnistada oma eksimusi, on tõenäosus suurem, et riiki ja tema esindajaid usaldatakse."

Milles seisneb teie töö?

Valitsuse kommunikatsioonibürool on päris mitmeid funktsioone. Praegu on siin kokku üheksa inimest, kellest neli on seotud puhtalt eurokommunikatsiooniga ja -
- aga teie töö?
(Pisut häiritult) Töö, põhimõtteliselt, ma arvan, on seotud väga erinevate funktsioonidega. Ühelt poolt kindlasti kogu valitsuskommunikatsiooni arendamine, et Eesti rahvas mõistaks seda, mida valitsus teeb, ja loomulikult ka härra Anspil on teatud soovid mu nõuandeid saada.

Mis küsimustes nõu annate?
Põhimõtteliselt on see avaliku arvamuse tunnetus. Teine asi on kõikvõimalikke üritusi ja nendel osalemist puudutav - mida öelda, millal öelda ja kuidas öelda.

Kolmandaks, kui peaministrile tuleb meediapäringuid, siis mina koos teiste inimestega aitan need ette valmistada.

Sisuliselt siis vastate?

Jah.

Milliseid ootusi tunnetate avalikul arvamusel olevat valitsuse suhtes praegusel hetkel?

Rahulikku elu edenemist.
Kuidas teete otsuse, et kuhu peaminister peaks minema ja kuhu ei peaks?

Kõik algab sellest, et vaatame, kuidas mingi kutse või üritus ajagraafikusse sobib. Teiseks, kuidas see sobiks tema isiku, olemuse, personaaliaga. Ja kui näiteks reedel kell üks on intervjuu Eesti Raadios, siis ütlen seda härra Ansipi abile ja paneme aja kalendrisse kirja, et härra Ansip logistiliselt ka kohale jõuaks. 

On peaminister kohusetundlik inimene? Või teeb vahel kolmetunnise lõuna ja kogu ajagraafik lendab?

Ei, sellist asja pole küll juhtunud! Tead, ta võtab telefoni ka vastu, isegi siis, kui on koosolekud. Mõni inimene kohe ei saa; ütleb, et õudselt kiire on - aga Ansip vastab.

Olete teineteise telefonides sees?

Jaa, ikka.

Ma ei hakka küsima, et mis nime all härra Ansip teie mobiilis…
(Kähku) Andrus Ansip! (Ja pärast kelmikavõitu pausi) Mina ei tea, kuidas mina tema telefonis olen.

Kas olete nõus, et eelmisel valitsusel ebaõnnestus asi seetõttu, et nad ei suutnud üldsuse ees oma ideid ära kaitsta?

Osati… kindlasti teatud teemades... Ma ei taha küll kritsieerida oma eelkäija tööd ega eelmist peaministrit, aga arvan, et need olid pisikesed nüansid, millest suured asjad said alguse.

Oli nii, et lugesite ajalehti, hoidsite kahe käega peast kinni ja tänasite õnne, et te ise selle supi sees ei ole?

Ei-ei.

Aga mõtlesite, et mida veel võiks teha, kuidas olukorda päästa?

Selline asi käib mul alati peast läbi, kui lehti loen. Kui kriisisituatsioone näen, siis mõtlen, et mida ise oleksin teinud.

Milline lähenemine kriisiolukorras töötab?

Avatus ja usaldusväärsus nii heas kui halvas on pikas perspektiviis alati õige. Kahepoolne suhtlemine ja dialoog.

Milline taktika võinuks päästa Toomas Teini ja Peep Aru poliitikukarjääri?

Minu arust oli see rumal tegu. Parim taktika - tegu tegemata jätta.

Tegite omal ajal PR-firma Pilot Communications. Miks te enam eraettevõtlusega ei tegele?

Kunagi oli tõesti mõte, et võiks ju proovida oma tööelu niimoodi alustada, aga siis tuli kohe pakkumine minna majandusministeeriumisse tööle (kuuldavasti tegi majandusministeeriumi toonane asekantsler Jagomägile konkursil osalemise ettepaneku Stockmanni puuviljaosakonnas - KK). Mõtlesin, et teen siis kõigepealt paar aastat tööd, et oleks nii diplom kui ka kogemused, aga siis tulid juba järgmised pakkumised, nii et sellest firmast olen täiesti distantseerunud.

Oli teil kahju majadusministeeriumist lahkuda - või polnud küsimustki?

Kui vaadata eneseteostust kommunikatsioonimaastikul, siis see amet (valitsuses – KK) pakub praktiliselt kõike, mida üleüldse veel proovida võiks, aga teistpidi oli loomulikult kahju loobuda tööst, mis majandusministeeriumis tehtud sai. Ma arvan, et lõpuks panime seal ikka väga hea süsteemi käima. Lõpuks said kõik aru, et kui ametnik suhtleb avalikkusega, siis peab ta seda tegema nüüd ja kohe. Mitte nõndamoodi, et kui ajakirjanik küsib midagi, siis öeldakse üleolevalt - esitage teabenõue.

Teie olete inimene, kes vastab meediale ööpäev läbi?

Õnneks ei ole mulle helistatud päris öösel. Majandusministeeriumis olid meil sellised reeglid, et kui midagi küsitakse, siis kahe tunni jooksul me püüame vastata.

Kes need reeglid tegi? Teie?

(Malbelt) Jah.

Kuidas lõõgastute?

Matkan. Loodusesse.

Üksi?

Üksi või sõpradega. Kuna ma olen fotograafiahuviline, siis olen käinud ka pilte tegemas.

Kes on kõige haruldasem loom, keda teil on õnnestunud pildistada?

Möödunud aastal läksin oma hea sõbranna juurde Valgemetsa ja nahkhiir tuli rõdu peale, kui me päikese käes peesitasime. Ja mul ei olnud just sellel hetkel fotokat kaasas.

On teil ka endal loomi, koeri-kasse?

Ei. Minu elustiili arvestades oleks see nende piinamine.

Aga plaan luua perekond?

Kunagi kindlasti.

Elate Koplis?

(Suure nördimusega) Kuidas niimoodi?! Ma elan Kalamajas Tõllu tänaval! Ma arvan, et see on üks perspektiivsemaid piirkondi üleüldse! Jah, ma armastan puumaju, ma tõesti väärtustan seda miljööd. Ma.. mu.. korter on majas, mis on muinsuskaitse all. Kogu see piirkond, kus ma elan, on muinsuskaitse all! Väga mõnus on sealt hommikuti jalutada tööle.

Olen kuulnud, et teie korter on siiski väga väike?

Jah.

Kui väike?

43 ruutu.

Teile meeldivad väikesed asjad?

Mitte et mulle nii väga väikesed asjad meeldiksid, aga ma olen oma hingelt või mõtteviisilt veidi roheline ja arvan, et me ei peaks tarbima rohkem kui vaja. Ma olen väga rahul näiteks oma Volksvagen Golfiga, mille kütusekulu pole üldse suur ja mis liigub punktist A punkti B.

Ka siis, kui poes käin, püüan osta mitte rohkem kui tarvis. Ma väga armastan second-hande ja suur osa minu riietest, antud juhul näiteks need püksid, on saadud sõprade käest.

Ja hinnatase oli?

10-20 krooni.

Kogu säästetava raha investeerite kindlasti väga mõistlikult?

(Salapäraselt) Ma loodan.

Ostate aktsiaid?

(Naljatlemisest tüdinedes) Ei osta tegelikult. Ma aitan oma ema ka ikka.

Kas Reformierakond on olnud teie sümpaatia läbi aastate?

Sa tahad teada, et kellele ma oma hääle olen valimistel andnud?

Ei, küsin lihtsalt poliitiliste eelistuste kohta.

Minu veendumused on… ma ei tahaks seda nüüd kuidagi määratleda, aga… (äkilise otsustavusega) ei, ma ei ole Reformierakonnale kunagi häält andnud. Proua Marju Lauristin on mulle olnud, kuidas öelda, väga suur eeskuju.

Nii et pigem sotsiaaldemokraat?

Teatud küsimustes küll. Ma olen ikkagi veendundud, et me ei eksisteeri siin ilmas üksinda, et me pole vaakumis. Me peame teatud küsimustes olema veidi laiema nägemisega.

Kas te ei näe siin võimalust vastuoluks, et peate müüma valitsuse parempoolset mõtet ja parempoolset tegu, aga samal ajal südames...?

Ma ei ole ennast poliitiliselt kuidagi määratlenud! Need on mu oma väikesed sisemised veendumused, aga öelda, et üks vaade on õigem kui teine, ma ei tahaks.

Miks teist lauljat ei saanud? Õigemini – miks te lauljaks ei jäänud?

Ma arvan, et on minust andkemaid lauljad.

Aga vanu kassette ikka kuulate?

Ikka olen kuulanud. Mõni neist paneb külmavärinad üle kere jooksma; teised, eriti uuemad, on sellised, et mõtled – oo, kas tõesti meie tegime.

Ja laulate siiamaani?

Vahest ikka tuleb ette, omaette.