Valitsuse salaplaan: kuidas säästa Eesti riiki pankrotist
Sügisel tuli Toompeal kitsas ringis arutusele kava, et Eesti võtab ühepoolselt ja ülikiiresti kasutusele euro. Pangad arvutavad kõik kroonihoiused ümber eurodesse, lõviosa laenudest on nagunii välja antud eurodes ja Eesti Pank korraldab rahatähtede väljavahetamise. Krooni devalveerimise oht kaob ja usaldus pankade vastu kasvab.
Euro kiire rakendamine oli kitsa ringi kava, mis levis eeskätt valitsusjuht Andrus Ansipi lähikonnas. Väidetavalt ei teadnud sellest päris hästi isegi rahandusminister Ivari Padar.
Täpselt sama asja - euro ühepoolset kasutuselevõttu - soovitas Rahvusvaheline Valuutafond IMF ühe esimese sammuna raskustesse sattunud Lätile. Kuid Euroopa Liit lasi plaani kohe põhja.
Toompea võttis seepeale europlaani tööst maha. Ühe hädavariandina on see kava aga senini alles. Teine "viimane päästerõngas" on minna, käsi pikal, IMFi manu nagu mullu Valgevene, Ungari, Ukraina ja Läti.
Ivari Padar sai detsembri keskel iseäraliku kingituse. See oli noateritaja. Kingi tõi IMFi missiooni juht Francizek Rozwadowski, et rahandusminister saaks teravamalt eelarvet kärpida.
Eelarve kärpimine oli tol ajal laia avalikkuse jaoks teise järgu teema.
Rahvale tegi hoopis nalja, et Eesti laenab Lätile poolteist miljardit, sest erinevalt ettenägelikust Eesti riigist polnud lõunanaabrid kogunud endale rahatagavara.
Õhtuleht pööras aga tähelepanu rahandusministri uuele naisele.
Tegelikult oli Eesti samal ajal sattunud oma ajaloo suurimasse eelarvekriisi. Detsembris oleks keegi maksulaekumistele justkui käsipiduri peale tõmmanud.
Väikeses riigis toimuvad nii majandustõus kui ka -langus väga kiiresti. Tänavu kasvab tööpuudus ja kahanevad maksulaekumised. Kriis on üleüldine. Isegi metsavargad on hädas - pole puitu kuhugi müüa.
Keskmiselt ületasid valitsuse kulud tulusid rohkem kui 160 miljoni krooni võrra päevas. Riik pidi seetõttu vargsi lisa võtma neist paljukiidetud tagavaradest, mida meil on, aga Lätil mitte.
Aastavahetuseks oli reservidest ära kulunud 5,2 miljardit(!) krooni.
See on üüratu summa - sama palju kulutab Eesti riik aastas riigikaitsele.
E-riigile iseloomulikult saab osa segadusest ajada infotehnoloogia kaela. Jõulude ajal vahetas maksu- ja tolliamet välja oma infosüsteemi. Paljud ettevõtted said oma tulemused deklareerida alles jaanuaris.
Seetõttu on aasta alguse maksulaekumised olnud seni üllatavalt rammusad ning lõhe riigi mulluste tulude ja kulude vahel kahaneb. Siiski usuvad rahandusministeeriumi tippametnikud, et riik sõi detsembris ära umbes kolme miljardi krooni ulatuses reserve.
On selge, et riigieelarve ei tule ka tänavu täis.
Veel mullu ei pidanud poliitikud nii halba seisu võimalikuks. Alles detsembri laekumiste statistika oli see, mis jahmatas.
Läinud nädala kolmapäeval kutsus president Toomas Hendrik Ilves peaminister Andrus Ansipi, IRLi esimehe Mart Laari ja rahandusminister Ivari Padari enda juurde Kadriorgu. President andis neile suunise võtta eelarve kärpimist väga tõsiselt, omavahelised tülid unustada ja asi ära teha.
Tänavuse lisaeelarve kokkupanek võib määrata Eesti saatuse aastateks.
Valitsusel on laias laastus kaks valikut. Eesti riigi võlg on väike, valitsus saaks võtta välismaalt kümneid miljardeid kroone suure intressiga laenu ja üritada selle abiga majandust elavdada. See on see, mida teevad praegu Euroopa suured riigid.
Ansipi valitsus on valinud aga teise variandi: tõmmata püksirihm nii koomale kui võimalik, et vältida väiksemate sissetulekute juures Eesti pankrotistumist ning saavutada võimalikult kiire üleminek eurole. See on üks suur õnnemäng, sest keegi ei tea, kas see õnnestub.
Piisava kärpe korral oleks Eestil võimalik jääda Maastrichti eurokriteeriumide sisse ning võtta euro kasutusele võib-olla juba 2010. aasta 1. juulil. Teine variant on jaanuar 2011.
Suutmatus realistlikku eelarvekärbet esitada oleks praeguse valitsuse lõpp. Mõned valitsuse liikmed on irooniliselt öelnud, et siis on järgmine Eesti rahandusminister IMFi direktor.
Kui märtsi lõpuks pole defitsiit surutud allapoole taset kolm protsenti SKTst, võib Euroopa Komisjon algatada üleliigse eelarvepuudujäägi menetluse. Siis nihkuks eurole liitumine edasi.
Tuleval nädalal peaks Padar tulema kabinetti juba vormistatud lisaeelarve eelnõuga.
See tähendab, et sisuliste valikute tegemiseks ja kõnelusteks jääb eelseisev nädalavahetus. Padar on oma päevakavad juba kõigist muudest asjadest puhtaks lükanud.
Kolmik Padar, Ansip ja Laar kohtub järgmine kord ilmselt reede õhtul.
Eelarve kärpimine on keeruline nagu n-muutujaga võrrand.
Esiteks ei tea riik, kui suur oli detsembrikuine eelarveauk ja kui hulluks kujuneb seis tänavu. Praegu arvatakse, et kärpimise vajadus on 5-10 miljardit krooni.
Ka siis kulub reservidest ilmselt veel mitu miljardit, kuid lõviosa neist jääb siiski alles. "Reserve peab jaguma nii 2009. kui 2010. aastaks, et rasked ajad üle elada," ütles Ivari Padar Ekspressile.
On täiesti võimalik, et riik võtab reservide säilitamiseks laenu. Parim valik on Euroopa Investeerimispank, kes annab väga odavaid ja pikaajalisi laene investeerimisprojektide tarbeks. Võlakirjade puhul seevastu peaks riik maksma turuhinda, mis Eesti puhul võib ulatuda praegu isegi seitsme-kaheksa protsendi kanti.
Esmaspäeval leppis koalitsioon kokku, et avalikku kriitikat eelarvekärbete teemal ei tehta. Teisipäeval ilmus aga Äripäevas Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali avaldus, et vanemahüvitise kallale minna ei tohi. See vihastas poole valitsusest välja. Oravad vabandasid, et Michal oli kirjutanud artikli nädalavahetusel.
Valitsus ei saa rahvalt kõike ära võtta, midagi peab ka asemele pakkuma. Näiteks esimese lapse toetuse 300 krooni kuus ära võtmise puhul on kavas tõsta teise lapse toetust 600 kroonini, seega kahe lapsega perede toetused jääksid samale tasemele. Päris vaeste ühe lapsega perede puhul võiks suureneda toimetulekutoetus, et nende elu hullemaks ei läheks. Kokkuvõttes võidaks riik ikkagi 370 miljonit krooni.
Riik peab taltsutama ka omavalitsuste laenamist. Kõige olulisemaks kujunevad kõnelused Tallinna linnapea Edgar Savisaarega, sest Tallinn tahab laenata 600 miljonit krooni. Sellest loobumiseks peab riik midagi Tallinnale vastu andma. Näiteks kinkima mõne väärtusliku maatüki.
Väga oluline on kärbete seletamine inimestele. Et rahvas asjaga, hambad ristis, nõusse jääks, on tarvis, et valitsus ausalt välja ütleks, milline on reaalne olukord ja et need ja need sammud on hädavajalikud, et Eesti selle kehva aja üle elaks.
On suur jama, et eelarvekärbe jäeti tänavuseks ning seda tuleb nüüd teha kohutava kiirusega ja seadusi muuta poole aasta pealt.
Põhjus peitub möödunud aastas, kui Ansip ei tahtnud midagi otsustada. Ilmselt oli ta oma liberaalse maailmavaatega seisukohal, et asjad arenevad ise. Valitsuskabineti nõupidamised kujunesid seetõttu tihtipeale sellisteks, et räägiti, räägiti ja räägiti ja lõpuks mingit otsust, kuidas edasi minna, ei tehtud. Umbes selline oli ka Mihhail Gorbatšovi juhtimisstiil.
Nüüd on valitsusel tuli takus ja vastaseid nii palju, et ilmselt seotakse lisaeelarve vastuvõtmine Riigikogus valitsuse usaldushääletusega.
Poliitikud arutavadki juba variante, milline võiks välja näha uus valitsusliit. Matemaatiliselt esineb isegi võimalus, et uue koalitsiooni panevad kokku Reformierakond ja IRL ja Keskerakonnast välja astunud riigikogulane Jaan Kundla! Selleks peaks Kundlale andma tõenäoliselt Riigikogu aseesimehe koha...
Rahandusminister Padaril on kindel plaan hiljemalt suvel ametist lahkuda. Kui ta eurovalimistel Brüsselisse ei pääse, siis läheb ta Riigikokku.
Padar on nimetanud võimaliku uue rahandusministrina mitu nime, neist kõige kogenum on krokodillide komisjoni kuulunud Eiki Nestor.
Suur mäng euro nimel on alanud, totalisaator pöörleb, valitsus hoiab hinge kinni. Pöidlad pihku!
Valida on eelarve kärpimise ja IMFi orjamise vahel
- Juhul, kui kärbete kokkuleppimine ja tegemine ei õnnestu, on Eesti tulevik väga tume.
- Hilisemaks jätta neid ei saa, sest siis on aasta juba nii kaugel, et kulud muudkui jooksevad ning piisavalt ei õnnestu kärpida. Siis pole asi mitte ainult selles, et me ei saa jälle eurot ega sellega kaasnevat positiivset signaali.
- See võib tähendada, et sügiseks on reservid ära kulunud. Et politseinike ja õpetajate palgad välja maksta, tuleb hakata meeleheitlikult laenu otsima.
- Kõige tõenäolisem variant on pöörduda IMFi poole.
- "IMFi programm tähendaks nagu omal ajal pärisorjusse sattumist," ütleb Mart Laar.
- IMFi jaoks ei eksisteeri ühtki muud näitajat peale eelarve tasakaalu.
- Omaaegsete IMFi memorandumite puhul lükkas Eesti enamasti konkreetsed pakutud tegevused tagasi. See oli võimalik, sest Eesti riik ei võtnud IMFi laenu isegi raskes olukorras.
