Aga Jane on autist. Ta ei räägi sõnagi, ei vaata silma ning suhtleb maailmaga kähedate häälitsuste kaudu. Nii näiteks puristab Jane kodutiigis nii jõuliselt, et lapse häälest aimub pöörast mõnu! Ja kui Jane viskab batuudil kõrgeid saltosid, kostub vaid äge norin.

"Mingi kahtlus tekkis pärast vaktsineerimist, kaheaastaselt, sest areng hakkas tagurpidi minema," mäletab Silja esimest tunnust, et sünnihinde 9/9 saanud tütrega pole kõik korras. Ei olnudki. Aga nüüd, tütre murdeea lähenedes valdab Siljat pettumus, viha ja jõuetus läbisegi. Jane autism on väljumas kontrolli alt ning võtab üha agressiivseid ilminguid. Terve pere elab sõnatu Jane terrori all. Tüdruk võib kallale tungida kellel tahes ja ükskõik kus. Kõige suurem viha näibki tal olevat oma pereliikmete ja just ema vastu - on hetki, mil Jane sööstab Siljale ootamatult kallale. Isegi sõitva auto rooli taga istuvale Siljale.

Aga Jane on kallis pereliige. Terve pere muretseb tema pärast, kuid esimene, kes selle tunde ilustamata välja ütles, oli Silja ema:

"Mis saab Janest, kui sind enam ei ole?“ küsis vana naine Siljalt.

Siljal ei olnud vastust.

Vastust ei ole ka Meelis Leegenil ja Merle Voitkal, kelle peres kasvab seitsmeaastane Sander. Äsja koolipoisi-ikka jõudnud, imepeenikeste jalgadega Sander ei tõuse ise kunagi oma jalgele. Ta ei räägi, ei hoia pead ning püreestatud toit läheb sondi kaudu otse makku. Vanemad oskavad tema, võõrale üsna ühesugusena kostuvast halinast välja lugeda nii rõõmu, naeru kui kehva tuju.

Vastust ei ole ka Tatiana Panichkinal, kes sünnitas oma poega Eerikut neli päeva! Nüüd on poiss kümnene, lebab kärus, suu avatud, tõenäoliselt ta ei tea, kes ja kus ta on. Üks sond on kõris, teine viib makku, laps vajab pidevat järelvalvet ja aspireerimist.

Neid kõiki perekondi ühendab üks – nad ei tea, mis saab nende lastest siis, kui vanematel kaob jaks nende eest hoolitseda. Kas Taavi Rõivas aitab neid tunnikese, et hoiab Jane, Eerikut või Sandrit?