Sõja alguseks suvel 1941 oli Punalipuline Balti laevastik võimsaim nõukogude sõjamerelaevastik, kuhu kuulus rohkem kui 300 erineva klassi sõjalaeva. See laevastik oli loodud Balti riikide vallutamiseks, mitte nõukogude piiride kaitseks. Arvatavasti esimese Vene ajaloolasena on seda tunnistanud professor Andrei Platonov oma sel suvel ilmunud raamatus “Soome lahe tragöödiad”. See raamat on pühendatud Balti laevastiku läbimurdele Tallinnast Kroonlinna 28.-29. augustil 1941.

“Teise maailmasõja alguseni keegi isegi ei võinud loota, et Eesti, Läti ja Leedu lähevad NSVL koosseisu ilma igasuguste sõjaliste jõupingutusteta. Osalt just sõjaks nende riikidega eksisteeris Punalipuline Balti laevastik,” kirjutab Platonov.

Balti laevastiku vägevus ja hiilgus oli ainult näiline, mis tuli selgelt välja laevastiku armetus pagemises Tallinnast Kroonlinna, mida nõukogude ajaloolased on nimetanud kuulsusrikkaks läbimurdeks.

Eesti miinide haardes

Sõja algus tabas Punalipulist Balti laevastikku baasides Tallinnas ja mujal. Nii nagu Nõukogude Liidu maismaajõud, polnud ka laevastik sõjaks valmis. Veel hullem – kaks kuud vaatas Balti laevastiku juhtkond tegevusetult pealt, kuidas sakslased nende hävitamist ette valmistavad.

Sakslaste plaan oli lihtne. Laevastiku peabaas Tallinn tuli merelt miinitõkete abil blokeerida ja sel kombel takistada venelaste laevade tervelt pääsemist. Saksa sõjalaevastik alustas ühes soomlastega miinide vettelaskmist Soome lahte juba ööl vastu 22. juunit 1941.

Järgneva paari kuu jooksul kaeti Balti laevastiku arvatav lahkumistee miiniväljade ämblikuvõrguga. Kõik need miiniväljad, välja arvatud mõni üksik erand, paigaldati ilma igasuguse vastutegevuseta punalaevastiku poolt. Nii kujunes Tallinna blokeerimine merelt sakslastele pigem lõbusõiduks kui sõjaks. Ja seda olukorras, kui Balti laevastikul oli ilmselge jõudude ülekaal nii Soome lahes kui ka kogu piirkonnas tervikuna.

Miinidega ei osanud venelased midagi peale hakata – neil puudus igasugune plaan miinide traalimiseks sõja puhul. Ainult Kroonlinna juures alustati sõja puhkedes kohe laevateede süstemaatilist traalimist.

Venelased ei vaevunud isegi miiniluuret tegema. Hiljem tuli välja, et Balti laevastikul puudus sakslaste miiniväljade kohta igasugune teave ning neid tuli seetõttu läbida päeva ajal katse eksituse meetodil. “Augusti algul kaotas Punalipuline Balti laevastik mitte ülemvõimu – seda tal reaalselt polnudki –, vaid ka igasuguse kontrolli Soome lahe kesk- ja lääneosa üle,” iseloomustab seda Platonov.

Samal ajal jätkus Balti laevastikul jõudu “olulisema” lahingülesande sooritamiseks. 8. augusti öösel 1941 nimelt algasid Kogula lennuväljalt Punalipulise Balti laevastiku kaugpommitajate lennud Berliini. Sõjaliselt olid pommitamised tähtsusetud – tegu oli Stalini propagandarelvaga. Lennukitele oli vaja kiiresti toimetada pommid Oranienbaumist Tallinna ja sealt edasi Saaremaale. Selle ülesande täitmiseks kasutati Tallinna peabaasi kiireid miinitraalereid, mida olnuks juba hädasti vaja miiniväljade läbimisel. Kõige selle põhjal polnud raske järeldada: Balti laevastikku ootasid ees rasked kaotused.

Tallinnas lõõmasid kahjutuled

Oma laevastiku päästmise ettevalmistamisest olulisemana tundus venelastele olevat see, kuidas Tallinna võimalikult rohkem ja täiuslikumalt purustada. Juba 14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjaline nõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

“Iga rajooni ja objekti peale määrati laevastiku poolt vastutav täideviija, appi talle anti spetsiaalsed komandod ja linnavõimude esindajad. Purustamiseks vajaminev lahingumoon paigaldati kas otse objektidele või nende lähedale. Kogu operatsiooni juhtimiseks kehtestati tinglikud signaalid, täpselt määratletud, kes ja mis juhtudel tohib neid anda. Õhkulaskmiste alguse aja nimetamine jäi ainult Balti laevastiku sõjalise nõukogu otsustada,” kirjutab Platonov.

Tallinn lõi lõõmama 24. augustil, venelased süütasid tehase tehase järel. Maha põlesid Sadamatehased, Tselluloositehas, Balti Puuvillavabrik jt. Leekides hävis ka Balti jaam. Vastavalt eelkirjeldatud direktiivile õhiti linna elektrijaam, napilt pääses Tallinna veepuhastusjaam, mille õhkimise nurjas jaama vahetusmeister.

27. augusti pärastlõunal süütasid Tallinna “kaitsjad” Kopli kaubajaama, kust tuul kandis sädemed Pelgulinna puumajade tõrvapapiga kaetud katustele. Kohalikud elanikud ronisid veepangede ja märgade kaltsudega katustele, et oma kodusid mahapõlemisest päästa. Tuletõrjest abi polnud – kustutamistööd olid keelatud. Hävitustöö käis kõikjal. Sadama raudteeharudelt aeti vette kümneid vedureid ja sadu vaguneid. Põlesid kütusemahutid. Kõlasid plahvatused. Tapeti inimesi ja loomi.

“Meile jäi mulje, nagu kavatseks vaenlane meile Tallinnast jätta ainult varemed,” meenutas linna rünnanud Saksa 151. jalaväerügemendi komandör kindral Walther Melzer pärast sõda.

Hirmsaimad olid õhtu ja öö, mil punased sadamasse laevadele põgenesid. “Sellel ööl ei maga Tallinnas keegi. Kardetakse uute tulekahjude tekkimist, uusi purustusi ja plahvatusi. Veepuuduse tõttu oleks tuli võinud hävitada kogu linna. Kuid hilisõhtul hakkab sadama tugevat vihma ja inimesed hingavad kergendatult: see aitab vaigistada tuld ja hoida maju süttimisest. Läbi vihma ja ööpimeduse kestab pidev veokite liikumine sadama ja Kopli poole. Voorid ekslevad tänaval pimeduses, kihutavad edasi-tagasi ja vahel ka kinni barrikaadidesse ja vastamisi. Ohvitserid ja politrukid karjuvad korraldusi: “Sadamasse, sadamasse!”” kirjeldas toimunut oma raamatus Jüri Remmelgas.

Laevadele ei mahtunud kaugeltki kõik tahtjad. Tallinna kaidele jäi Platonovi andmeil maha rohkem kui 5000 meest. Usutavama arvu esitab sõjaajaloolane Mati Õun – üle 12 000. Samas nii mõnigi laev läks merele pooltühjalt.

Ettevaatust, miinid!

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjegardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10-14 tundi plaanitust hiljem. See tõi kaasa selle, et 2. ja 3. konvoi, kel oli miiniväljade läbimiseks öösel liiga nõrk traallaevade kaitse, ei jõudnud enam ületada Juminda miinivälja päevavalguses. Platonovi sõnul on see märk sellest, et juba siis hakkas laevastiku juhataja Tributs kaotama kontrolli toimuva üle.

Oli ka tahtlikke mahajääjaid. Nii õnnestus siia jääda purjekal Jaen Teär, millel oli Venemaa surmalaagritesse määratud ligi 500 Keskvanglast toodud vangi. Pääses ka purjekas Pärnumaa, pardal 700 sundmobiliseeritud Eesti meest.

Paugud miiniväljadel algasid õige pea. Õhtul kell viis sõitis miinile esimene laev, aurik Ella. Ta vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest. Kaks tundi hiljem lendas õhku esimene sõjalaev, allveelaev S-5. Samal õhtul kell pool üheksa hukkus miinil ka hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii NKVD timukas Sergei Kingissepp kui ka ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin. Neist viimase surm Jakov Sverdlovil osutus väljamõeldiseks. Tõenäoliselt lasti meie kommunist juba kaldal maha.

Surma pidusöök Soome lahel algas aga oodatult pärast päikeseloojangut. Laev laeva järel plahvatas miiniväljadel ning ei aidanud ka admiral Tributsi käsk jääda ööseks ankrusse. Üks miini otsa sõitmise põhjusi oli see, et oskamatu juhtimise tõttu sattusid laevad tihtilugu ettenähtud kursist kõrvale.

Kummalisel kombel pidasid venelased vaat et suurimaks ohuks oma laevadele Saksa allveelaevu. Neid nähti või arvati nägevat kõikjal. 28. augustil kell 18.35 teatas ristleja Kirov oma raadiogrammis, et on avastanud Keri majakast kaheksa miili kaugusel kirdes vaenlase allveelaeva ja rammis seda. Pole teada, kas ja mida Kirov rammis, sest Platonovi andmeil Saksa allveelaevu seal lihtsalt ei olnud.

Kirovi pardal asunud admiral Tributs oli aga väga hirmul. Öösel kell 00.30 saatis ta raadiogrammi, käskides õhujõudude juhatajal saata valgenedes lennukid otsima ja hävitama vastase allveelaevu.

Ometi mõni Saksa allveelaev Eesti vetesse siiski jõudis. Augusti algul 1941 varitses Hiiumaa vetes allveelaev U-144. Juba sõja teisel päeval oli ta uputanud Vene allveelaeva M-78. Suurema osa ajast pidi U-144 pimesi liikuma vee all, sest taevas tiirutasid Vene hävitajad ja merel kiirpaadid.

“Idioodid! Saata allveelaev nii kitsasse kohta,” vandus U-144 komandör Gert von Mittelstaedt. Ta ei julgenud isegi periskoopi kasutada, sest selleks pidi laev liiga veepinna lähedale tõusma.

Äkki kostis kriipiv heli ja midagi libises üle laevakere. U-144 oli sattunud miinivälja keskele ja takerdus miinikettidesse. Ja siis kõlas kohutav kärgatus ja õhku paiskus veesammas. Vesi tungis laeva ja see vajus kiiresti ühes 28 mehega merepõhja. Teise versiooni järgi aga ei lennanud U-144 mitte õhku, vaid torpedeeriti Vene allveelaeva SC­307 poolt 9. augustil.

Oli U-144 hukuga kuidas oli, aga just miinide rohkus hoidis sakslasi tagasi oma allveelaevu venelaste konvoisid jahtima saatmast. Seega oli venelaste hirm Saksa allveelaevade ees enamasti põhjendamatu.

Tegelikud ohud aga magasid venelased üldse maha. “Lahingkäsus ei olnud ohuna märgitud vastase torpeedokaatreid, hoolimata sellest, et laevastiku juhtkond teadis, et nad tegutsevad meie jõudude vastu, ja seda ka Soome lahel,” kritiseerib Platonov.

Admiral lasi kaatril jalga

29. augusti hommikul jättis Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transportlaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. “Laevastiku tegelik peaülesanne – Punalipulise Balti laevastiku Sõjalise nõukogu liikmete evakueerimine Tallinnast oli edukalt täidetud,” kirjeldab Platonov toimunut sarkastiliselt.

Konvoid aga vajanuks ristleja ja teiste sõjalaevade kaitset hädasti, sest valgenedes algasid Saksa pommitajate rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu ja tuhandeid inimesi. Suurim ohvrite arv – 1760 – oli aurik Kalpaksil. Selsamal hommikul kell pool üheksa hakkasid Kirovile tulema ahastavad raadiogrammid. “Vaenlase lennukid pommitavad transportlaevu. Vajame viivitamatut abi,” kutsus suurtükipaatide divisjoni ülem kapten N. Antonov mitu korda. Mida tegi admiral Tributs? Alles umbes kell 13.15 andis ta transportlaevade aitamiseks käsu... arjegardi komandörile hävitajal Kalinin, mis oli hukkunud juba rohkem kui pool ööpäeva tagasi!

See, et admiral muretses ainult enda, mitte aga alluvate elu pärast, selgus juba varem. 28. augusti öösel said neli miinitraalerit Tributsilt käsu tulla ristleja Kirovi kaitsesse. “Omades juba viit traalerit oli juhatajale sellest ikka veel vähe ning fakt, et ta oma isikliku ohutuse tagamiseks kogus enda ümber peaaegu kõik spetsiaalse ehitusega traalerid, teda ei häirinud,” kirjutab Platonov.

Muidugi andis Tributs endale hästi aru, et Tallinna käpardliku kaitsmise ja evakueerimise eest võib teda oodata karistus. Meresõjaajaloolane Vladimir Koppelmann on esitanud huvitava versiooni Johannes Lauristini surma põhjustest. Tema arvates käskis Lauristini tappa admiral Tributs. Admiral kartnud, et Moskvas kutsutakse Lauristin Stalini juurde aru andma, miks Tallinn maha jäeti. Ja Lauristin võis peapõhjusena esitada Tributsi küündimatuse linna kaitse organiseerimisel. Mis tähendanuks Tributsile kiiret lõppu.

Tributsi näol oli seega tegu oma nahka hoidva väejooksikuga, kes väärinuks vaid kuuli. Kahjuks nii ei läinud. Admiral Vladimir Tributs istus veel aastakümneid mereväe kõrgetel ametipostidel ning hiljem nautis sõjaveterani auväärt seisust.  

Platonovi andmeil jõudsid Kroonlinna 32 transportlaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800st inimesest hukkus umbes 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000-5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi põhjalikult analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500-14 000. Niisiis leidis sel traagilisel retkel märja haua umbes 11 000-14 000 inimest.

Tragöödia peasüüdlaseks peab Platonov Balti laevastiku juhtkonda. Selgus lausa uskumatuid tõsiasju. Kuna miinide avastamine oli eluküsimus, siis võis eeldada, et erilist tähelepanu pöörati miinitraalerite varustusele. Aga see polnud nii. Selle asemel, et miinide traalvõrgud jagada traalerite vahel ära, laaditi need hoopis ühele transportlaevale. Tulemuseks oli, et purunenud traalvõrke polnud merel enam millegagi asendada.

“Juhtunu põhjus on väga lihtne – vastane sõdis meist 1941. aastal paremini, sõdides seejuures mitte massi, vaid mõistusega,” tunnistab Platonov.

Teist rohkeid inimohvreid põhjustanud otsust, päästa evakueerimisel Kroonlinna eelisjärjekorras kõik suuremad sõjalaevad, on tagantjärele põhjendatud vajadusega kasutada nende suurtükke Leningradi kaitsel. Platonovi andmeil aga kasutati 131st üle 100 mm laevakahurist vaid 45.

Lõpetuseks võib nõustuda Mati Õuna oletusega, et siin meie koduvetes toimunud nn Juminda miinilahing võis ohvrite arvult olla suurim merelahing II maailmasõjas.