Meretuulikupargid ehitatakse enamasti maismaast nii kaugele, et need paistavad horisondil pisikeste käpiknukkudena. Samas muutub avamereehitus üha kallimaks, eriti võrreldes üha odavneva maismaaehitusega.

Seega: samal ajal kui elukeskkonna huvides on tark ehitada tuulikuparke merre, on äriliselt neid aina kasulikum ehitada maismaale.

Käib ka rebimine, sest ühe tuulikupargi omanik "sööb ära" suurema piirkonna tuule ja suuri tuuleparke ei saa üksteise lähedusse rajada. 

Samas saab iga inimene mõistlikul määral mõjutada seda, kas tuulikud talle sobivasse kohta ehitatakse. Ka see tendents liigub maailmas ühes suunas: inimesed on üha aktiivsemalt ja edukamalt kaasa rääkimas maismaaehituses, Soomes on esimene tuulik müra tõttu ka juba maha võetud, samal ajal näiteks Rootsis jäid mereäärsete suvilate omanikud planeeringuvaidluses kaotajaks, kuna nende ainsaks mureks oli kaugele merehorisondile tekkiv häiriv pilt. Põliselanikud muide ei protestinudki.

Seda, kas tuulikud kohaliku omavalitsuse või arendaja poolt pakutavasse kohta sobivad või mitte, tuleb hinnata kõiki asjaolusid kaaludes. Taastuvenergia tootmise vajadus on ainult üks argument - ja kuna ruumi esialgu jagub lahkesti, tuleb tuulikutele leida sobivaim asukoht. See ei tarvitse olla teie tagahoovis - nagu öeldud, liiguvadki tuulikud peamiselt merealadele. Sobiva asukoha valimisel tuleb arvestada vähemasti järgmisega:

• Iga tuuliku ümber tuleb jätta ohutusala. Jämedates joontes arvutades vajab 10 MW toodetavat energiat vähemalt 1-2 km² maad. Seega hakkavad tuulikupargid Eestis lähiaegadel hõlvama vähemalt 9000 hektarit. See on sama suur maa-ala, kui oli sajandivahetuseks jõutud rekultiveerida põlevkivikaevandamisega rikutud maapinda.

• Juba algusest peale tuleb arvestada elektrikaablite paigutusega, jälgides, kuhu ja kuidas energia liigub ja mis mõjud sellel on. Ning kuidas hakkab jaotus maastikul välja nägema.

• Kõige olulisema mõjuga inimesele on tuuliku liikuv vari. Mida kõrgemaks on ehitatud tuulikut hoidev post, seda efektiivsem on energia tootmine ja seda vaiksemalt see kostab. Samal ajal muutub tuuliku vari pikemaks. Pöörleva tuuliku vari liigub ja mõjutab inimese psüühikat. Segava mõju tõttu tuleb jälgida varjude ulatust nii inimasustuse läheduses kui ka nende paikade osas, kus inimesed liiguvad või töötavad. 

Saksamaal korraldatud teadusliku uurin gu kohaselt piisab inimeste elukvaliteedi oluliseks halvenemiseks ainuüksi 15 tunnist liikuva tuulikuvarju nägemisest terve aasta peale kokku. Vari on kõige nähtavam paikades, mis jäävad tuulikutest kagusse või edelasse. Talvel on vari pikem kui suvel ja võib ulatuda kuni 3 kilomeetri kaugusele. Varjude ulatust ei uurita mitte tegeliku varjuulatuse, vaid tõenäolise varjuulatuse alusel, mille realiseerumine sõltub küll ilmastikuoludest. Tähtis on tähele panna ka kõrgust, millelt varjuulatust mõõdetakse (näiteks inimeste silmade kõrguselt). Saksamaal on praktiseeritud isegi sellist võimalust, et kohalikud elanikud saavad ise tuuliku välja lülitada, kui vari häirima hakkab.

• Tuulikud tekitavad kahte liiki müra: mehaaniline heli generaatorist ja aerodünaamiline heli tiivikute pöörlemisest.

Viimane on tunduvalt valjem, selline vihüüt-vihüüt hääl (sagedustel 63-4000 Hz), mille kuulmine häirib ka siis, kui detsibellide hulk normatiivi piire ei ületa. Müra tõttu tuleb vältida inimeste liikumist vähemalt 6-10kordse tuulikulabade siruulatuse kaugusel, ehkki see maa jääb reeglina varjude ulatusest lühemaks. Müra tajumine sõltub isegi sellest, kas kuulja tuulikut näeb või mitte ja kuidas tuulik maastiku taustal mõjub. Lisaks - tuul ise võib märksa tugevamat müra teha, mis tuulikute vaikse vilina täiesti katab. 

• Inimesele mõjub tugevalt häiriva tegurina ka tuulikulabadelt vastu peegelduv päikesevalgus. Enamasti pole selline päikesevalguse peegeldumine planeerimisküsimus, kuna see lahendatakse tehniliselt probleemi ennetades.

• Asukohavalikul on oluline hinnata ka tuulikute mõju maastikule - see võib olla nii positiivne kui negatiivne. Tuleb ühtlasi arvestada, et tuulikud võivad vähendada põlevkivikaevandamise vajadust ning seeläbi pikemas perspektiivis isegi loodusmaastikku säilitada! Samas ei saa mitte kuidagi väita, et tuulikud üldse maastikku ei muudaks, pigem ikka vastupidi. Siin sõltub võimalik tulemus konkreetsest maastikust: mõnel pool rikuksid tuulikud maastiku täiesti (näiteks puutumatu loodusega säilinud aladel), teisal jällegi lisaksid uusi väärtusi (näiteks rusutud ilmega tööstusmaastikel). Maastikumõjude selgitamiseks tehakse tavaliselt sõltumatu maastikuanalüüs. Siinkohal analüüsil pikemalt peatumata soovitaksin selle tellida korraga oluliselt laiema piirkonna kohta, kasutades kohalike elanike küsitlustulemusi. Veel enne analüüsi tegemist tuleks täpselt määrata selle kasutusotstarve: võimalik on teha kitsamalt näiteks nii tausta-, teema- või ka võimalike tagajärgede analüüs, viimane koos keskkonnamõjude hindamisega. Analüüsi teemavalik tuleb samuti varem kokku leppida, unustamata näiteks looduslikke eripärasid, identiteediväärtusega alasid, kohalikke pärimusi, kogemuslikku kohalikku maastikukasutust ja maamärke ja palju muud. 

• Eraldi hinnatakse mõjusid looduskeskkonnale. Sealhulgas vaadeldakse eraldi geoloogiat, pinnast ja taimestikku, piirkonna loomariiki laiemalt (sealhulgas ka võimalikku näiteks ehitustegevuse müra mõju, ökosüsteemi terviklikkust laiemalt, prognoose asustusele betoonpostil endal jpm). Läbi tuleb analüüsida ka kaablite paigaldamisega seotud mõjud ja ehitusaegne suurem transpordikoormus. 

• Lindude hukkumine kokkupõrkel pöörleva tuulikuga on üsna levinud hirm. Tegelikud uurimistulemused küll näitavad, et linnud märkavad tuulikuid paremini kui inimesed, eriti lühikese vahemaa pealt. Röövlinnud ei taha tuulikute läheduses pesitseda. 

Harilikult uuritakse kohalikku linnuriiki vähemalt aasta jooksul enne mõjude hindamist sellele ning tulemus esitatakse alati koos keskkonnamõjude hinnanguga. Tavaliselt eeldatakse, et pesitsusaladest peaks tuulik jääma vähemalt 1,5 kilomeetri kaugusele. Rändlindudele on väiksem mõju aeglaselt töötavatel suurtel tuulikutel ja tuulikuparkidel, kus tuulikute omavaheline vahemaa on vähemalt 400 meetrit. Teatud aastaaegadel võib tuulikute hooldus olla ebasoovitav. 

• Nahkhiired on tuulikute suhtes tundlikumad kui linnud ning nende hukkumine hoopis tõenäolisem. Nahkhiiri tõmbavad ligi putukad, keda omakorda meelitab kohale tuulikust tekkiv soojuskiirgus. Eriti suur on hukkumisoht nõrga tuule korral. Seetõttu kaardistatakse alati nahkhiirte liikumine piirkonnas.

• Eraldi hinnatakse tuulikute mõju majandusele. Konflikt tekib enamasti turismiarendajatega, aga mõju võib olla ka karjakasvatusele, kalastusele, põllumajandusele, metsandusele. 

• Lennuliikluse kõrval tuleb arvestada ka tuulikuparkide võimalike mõjudega telekommunikatsioonile, liiklusohutusele merel ja maal, ning eraldi suure teemana kaalutakse mõju riigikaitsele. Selle juures arvestatakse võimalike füüsiliste takistustega sõjalennukitele, harjutus- ja lasketegevusele ning samal ajal ka võimalike mõjudega radaritele, raadiosidele, signaal- ning teistele sidesüsteemidele. 

• Üle 150 meetri kõrgused tuulikud tuleb lennuohutuse tagamiseks varustada vilkuva tugeva valgustusega. Samas tähendab selline valgustus täiendavalt segavat faktorit piirkonna elanikele nii päeval kui ka öösel. Tuulikuid esitledes tuleb vaadete visualiseerimisel näidata ka turvavalgustuse mõju.

• Lisaks tuleb arvestada ilmastikuradaritega, mis peaksid jääma vähemalt 5-20 kilomeetri kaugusele tuulikutest. 

• Tuulikule peab ligi pääsema: maismaal on selleks vaja teed ja parklat. Ehituse ajal peab juurdepääsutee kannatama raskeid masinaid, ning kui ümbruskonnas on kõvakatteta teed, tuleb neid tavaliselt laiendada ja tugevdada.

• Konkreetset asukohta silmas pidades arutatakse planeerimise käigus läbi ka võimalikud riskid. Enim arvestatakse võimalusega, et alla võiks kukkuda konstruktsiooni tükke või tuulikule kogunenud jääd-lund. Kõige suurem riskitsoon on tuulikust umbes 350 meetri raadiuses ja suurim õnnetustõenäosus on tugeva, u 25 m/s tuule korral.

Igaüks saab otsuseid mõjutada

Planeerimisseadus kohustab kohalikku omavalitsust elanikega koostööd tegema. Täiesti ebasobiva arendusplaani korral võib omavalitsus oma otsust põhjendades planeeringu algatamisest üldse loobuda - kui vald on veendunud, et sellele maastikule tuulikupark ei sobi, siis saab ta arendajale seda kohe alguses öelda ja planeeringu peale ei pea kumbki osapool aega ega ressursse raiskama. Planeeringu algatamine ei anna arendajale samas kindlust, et pärast kõikide huvide kaalumist on tulemuseks soovitud ehitusõigus. 

Tuulikuparkide üle otsustamisel on suur osakaal ka subjektiivsetel arvamustel. Tehes konstruktiivset koostööd kohaliku elanikkonnaga ja jagades täpset ning põhjalikku informatsiooni, saavutatakse parim tulemus kõikide osapoolte jaoks.

Ka rahvusvahelised kogemused kinnitavad, et avatud protsess ja asjakohane dialoog nii avalikkusega kui ka otseste huvigruppidega loob parema suhtumise rajatistesse. Otsuste sisu peab kogu protsessi jooksul olema inimestele arusaadav.

Liisa Pakosta

Planeeringute osakonna juhataja

Siseministeerium 

Tuule jõud ammu kasutusel

Tuul on olnud inimese teenistuses pikka aega. Hiinas ja Jaapanis ehitati esimesed tuulikud umbes 2000 aastat enne meie ajaarvamist. Eestisse jõudsid tuulikud hiljemalt 14. sajandil.

Nüüdisaegsete tuulikute vanaisa on meile tuttav vesternifilmidest: 19. sajandil võeti sarnased "tiivikud" kasutusele Ameerikas veepumpade töö jõuallikana. 

Tuule abil elektritootmine algas taani füüsiku Poul la Couri (1846-1908) uuringutest ja 1910. aastatel pöörleski Taanis mõnisada tuulikut, mis elektrivoolu andsid. Teadlaste uuringud jätkusid umbes 1960. aastateni, kuid majanduse kosudes tundus lõpuks nafta nii odavana, et alternatiividega polnud mõtet tegelda. Uue hoo sai tuuleenergia sisse 1973. aasta naftakriisi järel, pärast seda sai alguse ka tuuleenergia tootmine ärilistel eesmärkidel.

Asukoht loeb

Vastutustundlikult rajatud tuulepargil võib loodusele olla isegi positiivne mõju: väheneb keskkonna saaste, kasvuhooneefekt ning taastumatute loodusvarade hävitamine. Uuringud näitavad, et tuulikute mõju loomariigile on üsna väike. 

Samas sõltub keskkonnamõju valitud asukohast: kõik kohad selleks sugugi ei sobi. Hästi säilinud looduskeskkonna asemel tuleks eelistada juba inimese poolt varem rikutud keskkonda. Asukohast sõltub ka tuulepargi mõju ulatus: mõnel juhul jääb see vägagi lokaalseks (näiteks avamerepargid), teisal ulatub mõju tervele regioonile (näiteks saarel). 

Asukohavalik mõjutab ka kohalikku turismitööstust ja maastiku artraktiivsust vaba aja veetmisele. Kui kohaliku omavalitsuse üldplaneering on määratlenud alad, kus tuleb säilitada rohevõrgustik, loodusmälestised, arendada turismi või rahulikku maaelu, siis need piirkonnad tuuleparkidele ei sobi. Loodusmaastiku kõrval kaitstakse ka kultuurmaastikku ja kultuuripärandit. 

Samas, tööstusmaastikule või inimtegevusest rikutud maastikule võivad tuulikud puhta energia sümbolitena anda uue ja moodsa hingamise. Maaomanikud, kellel on võimalus saada tuulikutest majanduslikku ja sotsiaalset kasu, näevad tuuleenergias tavaliselt võimalust. 

Avameretuuleparkidele on senini peamisteks vasturääkijateks kalapüüdjad. Aga hoolikas planeerimine, kaardimaterjalide kasutamine ning ehitustööde filigraanne läbimõtlemine sulatab tavaliselt vastuolu. Meretuulikute ümber saavad kalad segamatu elukeskkonna ja see võib kalavarude hulka tervikuna suurendada.