Kui ukse avasin, siis pilt oli täitsa...“ ei suuda poeg Tarvo leida olukorra kirjeldamiseks sõnu. „Isa oli hästi natukene istukile tõstetud, kuid siiski lamaasendis. Hoidis käsi püsti, nagu üritaks tõusta, ja korrutas kogu aeg kähisevalt „ai-ai-ai-ai-ai-ai“.

Ma küsisin, et isa, mis on. Kust valutab? Alguses ta ei tundnud mind ära. Silmad olid juba poolkinni ja mul oli mask ka ees. Aitasin ta istuvasse asendisse, panin padja seljatoe alla.“

Tarvo siirdub haigla peale uuri­ma, miks ei ole tema isa kriitilisest olukorrast teavitatud lähedasi, miks on valudes piinlev mees valveta. „Õde ütles, et pole vaja seal olla, ta käib nagunii tilka vaatamas. Arst ütles, et võib küsida osakonnajuhataja käest, mis täpselt toimub. Ise ta vaatama ei tulnud.“

Lõpuks jõuab keegi valges kitlis meedik palatisse. Ta ei täpsusta, kes ta on või miks ta tuleb.

Valge kittel: „Kuidas sa ennast tunned? Kui suur on valu kümne palli süsteemis?“

Isa A. K. (tugevalt hingeldades): „Ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai.“

Tarvo: „Kas te ise ei näe, et tal on hirmsad valud?“

Valge kittel: „Laske mehel enda eest vastata!“


Avalehele
204 Kommentaari
Loe veel: