Valutav tühjus ja madal enesehinnang

Koolivägivalla puhul vajavad abi nii ohver kui ka kiusaja. Kumbki pole seda rolli enesele ise valinud ja kummalgi pole selles rollis kerge, sedastab psühholoog Ellu Eik.

Koolivägivallast on saanud otsekui kummaline kuum kartul, mida kõik asjasse puutuda võivad enesest eemale püüavad nihutada. Õpetajad väidavad tihti, et nad ei suuda tagada korraloomist, kui aine õpetamisegagi liialt tegu on. Koolipsühholoogi poole ei pöörduta.

Turvamees, kui olemas on, ei näe igale poole. Keegi kiusab, kedagi kiusatakse, enamik vaatab pealt – nagu see alati olnud on …

„Kiusamine on vaadeldav sõnumite vahetamisega,” arutleb Ellu Eik. „See on suhtlemine – ainult et oskamatu ja destruktiivne suhtlemine. See on tõesti alati olnud, aga viisid ja maht on olnud erinevad. Ja praegu on see muutunud tunduvalt hullemaks.”

Enese määramise raskus

Ellu Eigi hinnangul on koolivägivald osa laste ja noorukite toimetulekuprotsesside välja kujunemisest, kätkedes endas kõiki enese positsioneerimisega seotud raskusi.

Kas ma saan hakkama, on valus küsimus läbi kogu elu, ent üks raskemaid sellele küsimusele vastamise perioode mahub kaheteistkümnenda ja viieteistkümnenda eluaasta vahele.

„On lapsi, kellel see küsimus on väga tungiv. Kujutlus iseendast ehk minapilt ei anna vastust, mis on tema tugevad küljed, mille varal ta loodab hakkama saada. Nii hakatakse otsima erinevaid viise oma koha leidmiseks …

Toimetulekumehhanismid võivad olla erinevad. Näiteks vaadata, kas keegi on minust nõrgem. Kui nõrgem on leitud – see on nüüd see noor, kellest saab kiusatav – vajab kiusaja lakkamatut kinnitust, et ta on ikka veel tugevam. Et teine on ikka veel nõrgem. Sellest saab omamoodi sõltuvus – teha pidevalt uuesti haiget, et saada uut kinnitust oma üleolekust.”

Sisemiselt ebakindel ohvritüüp

Ohvriks saadakse tavaliselt kahel tüüpilisel põhjusel. Ühel juhul elab potentsiaalne ohver teadmises, et temas puudub võimsus, n-ö substraat, hakkama saamise jõud ja oskused. See ei pruugi objektiivsusega kokku minna, end jõuetuna tundev noor võib tegelikult olla andekas ja särav – aga ta ei näe end sellisena.

Selline mentaliteet on reeglina pärit kodust. Noor on võtnud omaks suhtumise, et tema võimalus hakkama saada on eest ära hoida.

Kõik oleks justkui olemas, kuid puudub vedru, mis pingestudes sunniks enese kaitseks välja astuma, vajadusel ka teistele vastu hakkama.

Kuni sellise noore lähedal pole agressorit, on temaga kõik korras. Ta saab endaga hakkama ja suudab luua suhteid.

Paraku tunnetab võimalik agressor selle tüübi intuitiivselt ja ilmeksimatult – siin on keegi, kelle sisetunne on ebakindel, kes ei hakka vastu, kes on nõrgem ja kelle arvel on võimalik püüda tunda end tugevamana.

Kui need kaks kohtuvad, on vägivalla tekkele alus loodud.

Kasvuhoonelapse ohvritüüp

Teine ohvritüüp on kasvuhoonelaps. Ta on kasvanud väga sõbralikus ja rahumeelses keskkonnas, puutumata kunagi kokku vajadusega ennast kaitsta või olemata näinud, kuidas keegi teine ennast kaitseb.

Sellise noore sees võib reserv endaga hakkama saamiseks, enda kaitsmiseks täiesti olemas olla, aga nad pole saanud seda kunagi rakendada ega ole selle olemasolust isegi teadlikud. Vahel öeldakse selliste noorte kohta, et nad on nohikutüüpi.

Alateadlikult ootavad nad, et maailm hoiaks neid sama ilusti, nagu neid on hoitud kodus – aga maailm ei hoia.

Vanemad, kes püüavad oma last kõigi võimalike ohtude eest kaitsta, teevad talle tegelikult karuteene – nii ei õ ; ;pi laps ennast ise kaitsma.

Kiusaja: valutav tühjus

Kiusaja on veendunud, et enese kaitsmiseks pole muud võimalust ega teed kui jõud, füüsiline üleolek. Kellel on rohkem jõudu ja kõvem hääl, see ruulib.

Ka see hoiak on pärit kodust … Tõsi, see kodu ei pruugi olla füüsiliselt vägivaldne, kuid jõujooned on seal selged, olgu siis füüsilisel või psüühilisel tasandil.

Sellisest kodust tuleval noorel ei ole repertuaaris muud kui soov ennast kehtestada, kellestki tugevam olla – sest nii tunneb ta, et on olemas.

Mõelgem korraks, mis tunne see on – kui on hädasti vaja olla kellestki tugevam, et olla olemas … Nimetaksin seda valutavaks mustaks auguks sisemuses. See must auk vajab valu vaigistamiseks pidevat tõestamist – ja tõestada saab ainult kellegi teise arvelt.

Agressori kaitsemehhanismid

Kiusaja ei taha tegelikult paha olla ning enesele teadvustada, et ta teeb kellelegi haiget.

Sellepärast rakenduvad alateadlikud kaitsemehhanismid, mis vägivallatsemist õigustavad. Näiteks et „Mis ta siis on selline, selliseid ju võib …”. Või „See oli ainult nali …”

Enesekaitse ei lase tehtud tegu enda ligi, agressor mõtleb tehtu enese jaoks aktsepteeritavaks.

Tüüpiline juhtum on, et kiusaja ei suuda oma toimepanekust rääkida. Ise tehtust jutustamine lõhuks kaitsebarjäärid ära ning ta peaks enesele tunnistama, et tallas enda paremana tundmise nimel jalge alla teise inimõigused. See aga tundub liialt raske …

Täiskasvanud ütlevad sellises olukorras tihti, et „Näe, kuidas valetab …”. Ehkki vormiliselt on tegemist tõesti valetamisega, on selle eesmärgiks oma valutava musta augu täitmine – ja sellest jutustamisega ei tule too noor lihtsalt toime. Ta pole seda eneselegi teadvustanud.

Tunnistajad tunnevad hirmu

Iga agressori ümber on tema kaaskond – jõuk noori, kes kiidavad tema teod heaks ja aitavad siin-seal kaasagi. Nii-öelda kuningas ja tema õukond. Või siis kuninganna ja tema õukond – sest tüdrukute maailmas pole põrmugi vähem vägivalda kui poiste omas, ehkki see võib mõnikord teisiti väljenduda. Vägivalda leidub nii viieliste kui ka kaheliste hulgas, omandatud teadmised ei kaitse musta augu ega ka sisemise ebakindluse eest.

Õukonnaliikmeid iseloomustab enamasti hirm ise ohvriks sattuda, seetõttu hoiavad nad agressori ligi ja teevad tema teod kaasa.

Keskmisel jõuguliikmel pole ohvriks sattunu vastu enamasti midagi isiklikku: üks ühele suheldes võib ta tollega koguni kenasti läbi saada. Aga kambaga koos olles ta ohvri kaitseks välja ei astu – julgusest jääb väheseks.

Kurtust ja pimedust väljendavad vahel ka õpetajad – nii on lihtsam …

Konkurente ei sallita

Agressoril, jõugu liidril, tuleb aga kogu aeg võidelda hirmuga oma positsiooni kaotamise pärast: ta teab, et kui tuleb temast tugevam, võib temast saada uus ohver.

Vana jõuk teda enam ei kaitseks, tunnistajahirm halvaks nii noored kui ka pedagoogid.

Seepärast tuleb positsioone kaitsta ja võidelda, võidelda, võidelda … See on ka põhjus, miks uus kollektiivi tulija püütakse kiiresti tasalülitada, talle koht kätte näidata – liider kardab oma kohta kaotada.

Uue tulija puhul sõltub palju tema inimtüübist ja enesemääramisest. Ohvriloomusega tüüp saab taas ohvriks. Valutava musta tühjusega tüüp alustab oma võitlust. Jõuguliikme iseloomuga tüüp liitub mõne jõuguga. Keda võimuvõitlused ei huvita, ent kes suudab end kehtestada, leiab ilmselt rakenduse ja tunnustuse mujal – näiteks õppimises või spordis.

Kas lahendus on olemas?

Lahendus algab ühise mure meetodist. Abi vajavad nii kiusaja kui ka ohver. Esimene peab suutma hakkama saada oma valutava tühjusega – sest kuni ta seda suutnud pole, ei suuda ta luua ühtegi lähisuhet. Sõbra- või armusuhtes ei saa ju teist inimest vahendina näha, kuid just sellisena näeb kaaslasi noor, kes kannatab valutava tühjustunde all. Kuni ainsaks tühjusetäiteks on teise inimese alandamine, ei saabu rahu.

Tegu ja isiksus tuleb hoida lahus. Tegu võib olla kuitahes halb, kuid inimene, kes selle sooritas, vajab abi ja toetust. Temasse tuleb suhtuda kui inimesse, kes on vähemalt potentsiaal-selt arukas ja võimekas.

Agressor tuleb saada rääkima – see aitab tal oma tegudega silmitsi seista ning leida võimalusi teha teinekord midagi teistmoodi. Suurt käitumispööret korraga loota pole mõtet, muutused ei sünni kohe, vaid sammhaaval.

Musta tühjuse täitmiseks tuleb leida teisi võimalusi ning teraapiasse tuleks kaasata ka agressori perekond.

Tihti on sellist noort kasvatatud põhimõttel, et lapse väärikus pole oluline – „Laps räägib siis, kui kana pissib!”. Teraapias on vanemate tüüpiline suhtumine olnud: „Ka mind kasvatati niimoodi …”. Psühholoogil jääb esitada vaid küsimus, millele ta vastust ei oota: „Aga kas te olite õnnelik …?”

Ohver aga vajab tuge oma enesehinnangu ning enesekaitsemehhanismide üles ehitamisel – kui pöördumatuid kahjustusi pole, on see ehk veidi kergemgi. Ohvrit saab aidata, kui aidata tal teadvustada, et tal on õigus vastu hakata – ta ei pea kellelegi alluma. Ka siin on vahel vaja vanemad appi võtta.

Noortekollektiivi tervemaks muutmisel on oluline kasvatada kodanikujulgust ka (potentsiaalsetes) õukondlastes – julgust olla vägivalla vastu. Kuri paljuneb, kui vahele ei astuta.

Mis on ühise mure meetod?

Ühise mure meetod (Shared Concern Method) on koolikiusamise sekkumisvõimalus, mis on eriti efektiivne just teismeliste varjatud grupikiusamise puhul. ÜMM käsitleb kiusamist kui konflikti ebavõrdsete osapoolte vahel.

Ühise mure meetodi loojaks on Uppsala Ülikooli pedagoogikaprofessor, väliseestlane Anatol Pikas. Oma tegevuses rahu kasvatusega rahvusvahelisel pinnal veendus Anatol Pikas selles, et rahu sõlmimisel kõige tõhusamaks abinõuks on konflikti vahendamine. Vahendaja, mitte kohtunik ega nõuandja, saab osapooltes välja tuua konstruktiivseid ettepanekuid; terapeutilise lahenduse otsimisel taandatakse võimuvahekord. Nii ka kiusamisjuhtumite lahendamisel – lähenedes tõenäolisele ohvrile ja tõenäolisele kiusajale kui konflikti osapooltele, säilub neis iseseisvuse tunne. Kui selle pinnalt leida ühine mure või huvi, tuleb välja ka ühine lahendus.

Allikas: Lastekaitse Liit